Hakkame kallistama!

EESTI KEELE ÕPETAMISEST SOOMLASTELE

Olgugi, et mul on väga suur eesti keele kui teise keele õpetamise kogemus ja minu õpilaste seas on olnud lisaks venelastele ka mitmeid muid rahvusi, polnud ma huvitaval kombel siiamaani soomlasi õpetama sattunud. Nüüd aga enam nii öelda ei saa! Nimelt viin Jyväskylä Ülikooli soome filoloogidele läbi praktilise eesti keele lühikursust – kokku 19 kohtumist ja 38 õppetundi viie nädala jooksul.

Tere, Jyväskylä!

Sattusin siia enda jaoks üsna ootamatult. Nimelt käisin eelmisel aastal kahel rahvusvahelisel konverentsil: CIFU XII Oulus (http://www.univie.ac.at/virsu/index.php?option=com_content&view=article&id=29:virsu-symposium-2015-cifu-xii-oulu&catid=7:symposia-and-workshops&Itemid=8&lang=et) ja EUROSLA 25 (http://eurosla25.sciencesconf.org/conference/eurosla25/pages/program_wednesday_26.pdf)

oma doktoritöö teemaliste ettekannetega esinemas ja pärast seda kutsuti mind mingiks ajaks Jyväskylä Ülikooli oma doktoritööd kirjutama. 

Mul oli muidugi väga hea meel ja tahtsin kindlasti seda võimalust kasutada, sest Jyväskylä Ülikool on teise keele omandamise alal maailmatasemel ja siin töötab selle ala suurepärane ekspert Maisa Martin (https://www.jyu.fi/hum/laitokset/kielet/oppiaineet_kls/fennicum/henkilokunta/maisa-martin)

Nii. Doktoritööst kirjutan teine kord pikemalt, nüüd aga keeleõpetuse juurde. Mulle öeldi, et tudengitel on võimalus muretseda endale õpik “Keelesild” – see on 1999. aastal ilmunud spetsiaalselt soomlaste jaoks kirjutatud eesti keele õpik. Olin seda kunagi ka ise sirvinud, kuid ei mäletanud, mida see täpselt sisaldas. Mõtlesin, et üritan seda õpikut kasutada, aga teen sinna juurde kindlasti aktiivsemaid harjutusi ja mänge. Kui viimasel päeval enne ärasõitu tahtsin raamatukogust õpikut laenutada, selgus aga, et seda on vaid väga vähestest kohtadest võimalik kätte saada ja sel päeval enam mitte kuskilt. Mõtlesin siis, et küllap saan raamatu ka kohapealt.

Saabusin siis pühapäeva õhtul kella üheksa paiku Jyväskylässe ja juba esmaspäeva hommikul kell 10 pidin seisma tudengite ees. Oligi mõnes mõttes hea – mul polnud seega aega pikalt närveerida. Astusingi järgmisel hommikul reipal sammul auditooriumisse, mis oli klassikaline: lauad-toolid üksteise taga. Auditooriumis olid juba ka mõned tudengid, peagi lisandus neid veel – kokku oli 19-st registreerunust esimene kord kohal 14.

Tere, ülikool!

Tervitasin, tutvustasin ennast lühidalt ja palusin õppijail kohe püsti tõusta ja klassi ees vabal pinnal ring moodustada. Ruumi ei olnud just ülearu palju, aga õnneks mahtusime siiski ära. Siis lasin kõigil öelda oma nime ja pean ausalt tunnistama, et meelde jäi mulle siiski vaid umbes kolmandik. Küsisin siis aga ka neilt, kas neile jäid nimed meelde. Üksmeelne naer vähendas pinget. Ütlesin, et siis ütleme nimed veel kord, aga pärast iga nime ütleb terve grupp kooris Tere, minu nimi on .... See õnnetus hästi ja meelde jäi juba veidi rohkem nimesid.

Seejärel pidid tudengid üksteise nimesid kordama ja kui see enam-vähem õnnestus, siis palusin neil jälle istuda ning õppisime koos ära fraasid nagu Mina olen/ei ole ... (nimi, soomlane, eestlane, õpetaja, üliõpilane); Mina oskan/ei oska eesti keelt, soome keelt, inglise keelt väga hästi/hästi/natuke) ning ka küsimused Kas sa oled .../ Kas sa osakd ...? 

Seejuures ei laskunud ma põhjalikesse grammatikaseletustesse, ütlesin vaid, mina-vormis verbi lõpp on –n ja sina-vormi puhul –d jmt. Ja kohe palusin kõigil jälle püsti tõusta, ruumis ringi liikuda ja üksteisega paarides vestelda.  See tõi kohe kaasa elevuse ja esialgu väga vaiksed ja resrveeritud õppurid muutusid palju rõõmsamaks. Ülesande mõte oligi lisaks vajalike fraaside äraõppimisele ka üksteisega veidi tuttavamaks saamine ja paratamatu alguspinge vähendamine.

Edasi ei jätkanud ma päris tavapäraselt – õpetades fraase ma elan, minu nimi on või ma olen ... aastat vana. Selle asemel õppisime ära 12 tegusõna. Kirjutasin need järjest tahvlile ja palusin õppijail nende tähendust arvata. Vajaduse korral demonstreerisin sõna tähendust pantomiimiga. Pean veel ütlema, et kõik seletused andsin kas eesti keeles või inglise keeles, sest soome keelt ma eriti ei oska. Saan küll juba päris palju aru, sest olen viimastel aastatel konverentsiel käies viibinud palju soomlaste ja soome filoloogide seltskonnas, kus keegi minu pärast ei hakka soome keelt muu keelega asendama. Samuti võin öelda, et nüüd teist nädalat soomekeelses keskkonnas viibides paraneb mu keeleoskus iga päevaga :).

Keeleõppija kiikumas tundmatuse kohal :)

See selleks, jätkame aga ikka verbide õppimisega. Õpetatavad verbid olid lugema, kirjutama, sööma, jooma, helistama, magama, istuma, kallistama jm. Esitasin sõnad ma-infinitiivi vormis, da-infinitiivi vormis  ja oleviku esimese pöörde vormis: kallistama, kallistada, kallistan. Loomulikult küsisid tudengid seepeale kohe, millal me kumba infinitiivi kasutame. Selgitasin lühidalt kasutamise põhimõtet ja ütlesin, et kui teate, et sõnad hakkan, pean ja liikumisverbid nõuavad enda järel ma-finitiivi ja ülejäänud juhtudel on  da-infinitiiv, siis te olete juba enamusel juhtudel õigesti kasutanud. Edasi hakkasimegi kohe verbe õppima ja harjutasime ka konstruktsiooni hakkama + ma-infinitiiv. 

Kõigepealt jagasin õppurid kolmekaupa rühmadesse, kus nad siis üksteisele pantomiimiga tegevusi näitasid ja teised pidid ütlema sa kirjutad vmt. Selle peale vastas demonstreerija õige või vale. Edasi tõusid kõik püsti, käisid ruumis ringi ja mina ütlesin Hakkame tantsima! Seepeale pidi kõik edasi liikuma, aga tegema seejuures tantsuliigutusi. Nii tuli teha, kuni keegi tuli välja uue etepanekuga, näiteks Hakkame helistama. See harjutus pärineb Aleksei Razinilt ja õnnestus suurepäraselt. Eriti palju elevust tekistas ettepanek Hakkame kallistama! Veel jõudsime esimene kord õppida värve ja arvata ära, mis on kellegi lemmikvärvid.

Öösel on Jyväskylä ka märtsis värviline

Meie tunnid on neli korda nädalas, korraga kaks akadeemilist tundi. Praeguseks on meil olnud seitse kohtumist ehk oleme eesti keelt õppinud 14 tundi. Oleme jätkanud samal viisil: iga tund õpime uusi sõnu ja neid kohe fraasides kasutama. Õppijad saavad palju liikuda, kõike õpitavat paljude kaaslastega läbi harjutada. Ma ei õpeta grammatikat akadeemilise grammatika järjekorras, vaid nii, nagu see vajalikuks osutub. Näiteks õppisime kõigepealt verbi mina- ja sina-vormid (teen ja teed). Seejärel meie-vormi (teeme) ja alles paar tundi hiljem oli meil vaja tema-vormi (teeb). Samuti julgustan õppijaid julgelt keelt kasutama ja kohe vajalikke sõnu/fraase minu käest küsima. Iga tund kordame eelnevat materjali, aga mingil uuel viisil, et vältida igavust. Näiteks kordasime teises tunnis verbe ja õppurid tegid minidialooge: A: Hakkame sööma. B: Ma ei saa praegu, ma helistan. / A: Hakkame kallistama. B: Ma ei saa praegu. Ma joon. Meie tunnid on ka üsna loomingulised: joonistame, näitleme, mängime. Olen väga rõõmus Aleksei Razini (http://www.thegameclub.eu) ja Ruutu 10 (http://koolitused.ruutu10.ee) koolitustel omandatud meetoditele – need töötavad ka siin väga kenasti!

Õpikuga on aga selline lugu, et kõigepealt selgus, et seda ei saa raamatukogust laenutada, vaid ainult kohapeal kasutada ja koopiaid teha. Seetõttu suundusin raamatupoodi, kust oli aga viimane õpik ära ostetud. Andsin siis tellimuse sisse ja sain paari päeva pärast õpiku kätte. Kahjuks pean aga ütlema, et see õpik on minu jaoks liiga traditsiooniline, seal on tekstid (mitte autentsed, vaid autorite loodud ja üsna ühetaolised), sõnaloendid koos tõlkega soome keelde ja palju grammatikatabeleid ja –seletusi. Nii et kahjuks ma seda õpikut eriti palju kasutada ei saa. Polegi ausalt öeldes siiani veel kasutamiseni jõudnud. 

Olen siiani andnud kogu vajaliku keeleainese ise tunnis. Ja oleme üsna palju jõudnud: näiteks suudavad õppijad juba lühidalt rääkida oma toredast päevast, vestelda kohvikus, oskavad kasutada nii põhi- kui järgarve, tunnevad kohti, oskavad rääkida ilmast ja sugulastest-sõpradest, kirjeldada oma enesetunnet, öelda, mis asjad on neil kaasas, oskavad kasutada isikuliste asesõnade, nimede jm õpitud sõnade omastava vormi (kelle) ning alalütleva vormi (kellel), oskavad öelda, kus midagi toimub ja millal midagi toimub. Ja lisaks teavad mitmeid vajalikke fraase ning sõnu (muidugi, küll, olgu, väga tore, võib-olla, vabandust) ja oskavad neid sobivalt kasutada.

Nüüd on ees nädalavahetus ja saan pisut mõelda, mis materjale edasi kasutan. Mul on kaasas ka oma õpik “Kirjuta mulle” (https://www.rahvaraamat.ee/p/kirjuta-mulle-eesti-keele-õppematerjal-a1-a2/40972/et?isbn=9789949304585) 

Üldiselt on mu senised kogemused igati positiivsed. Tudengid on toredad nagu mu õppijad alati on olnud. Ma ei tea küll päris täpselt, mis nad mu õppemeetodist arvavad, aga kõik tunduvad rõõmsad, teevad aktiivselt kõike kaasa ja saavad asjadest aru. Loomulikult õpivad soomlased eesti keelt kiiremini kui teised rahvused, kuid eks uue sõnavara omandamine võta neilgi aega – on ikka piisavat palju sõnu, mis ei sarnane eesti keelega üldse.

Ja muidugi olen ka juba ise palju soome keelt õppinud! Mul on muidugi eelis, sest viibin autentses keelekeskkonnas, kus saan pidevalt harjutada arusaamist ja lihtsamat juttu ka rääkida proovida.

Vaatame siis, mis edasi saab!

Jyväskyläs on kaunid sillad