Mis on minu jaoks paradiis?

TUNDIDE PLANEERIMISEST  JA  ÜKSTEISE  ÕPETAMISEST

Kui hoolikalt peaks õpetaja oma tunni ette valmistama ja kui täpselt ettevalmistatust kinni pidama? Pean küll tunnistama, et suhtun oma tundidesse üsna loominguliselt. Muidugi mõtlen, mida on mingile rühmale vaja õpetada ja kuidas see nende puhul võiks kõige paremini töötada. Samuti valmistan ette vajalikke materjale. Vägagi tihti juhtub aga nii, et vaatamata mu tõesti suurele kogemusele ei lähe tund sugugi nii, nagu olen seda planeerinud. Minu meelest polegi see üldse halb – parimad tunnid kujunevadki tavaliselt siis, kui jälgida hoolega õpilaste mõtteid ja tegevusi ning vastavalt sellele tundi kohendada.

Kirjutangi selles postituses kahest juhusest, mil tegin tundides tegevusi, millele ma varem polnud üldse mõelnud ja mis õnnestusid sellele vaatamata väga kenasti.  Üks neist toimus eesti rühmas ning teine vene rühmas – ja need on ka omavahel seotud.

Algas kõik eesti rühmast. Seal on kümnenda klassi õpilased ning umbes poole aasta peal otsustasin neile näidata, mida eesti keele riigieksam endast kujutab lastes neil proovida läbi teha ühe lugemisülesande. Tegin koopiad 2014. aasta eksamivihikust ja jagasin need õpilastele laiali. Ütlesin, et igaüks valiks nelja lugemisteksti hulgast endale sobiva. Õpilased aga soovisid teha kõik sama varianti ja nii sai selleks suhteliselt juhuslikult Tõnu Õnnepalu tekst „Paradiis“. Alustasime lugemist tunnis, ülesanne jäi aga kodus lõpetada.

Ülesanne

I. LUGEMINE Loe läbi katkend Tõnu Õnnepalu teosest „Paradiis” (Varrak, 2009) ja lahenda selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna. Vastus peab olema sisuline tervik. Alustekstile viidates võid kasutada ridade ees olevaid numbreid.

1. Minategelasele on Paradiisil mitu tähendust. Too välja 3 tõlgendusvõimalust ja toeta neid tekstinäidetega. (15 punkti)

2. Millest unistas minategelane Paradiisis? Mis ta unistustest ei täitunud? Põhjenda. (10 punkti)

3. Analüüsi, millise õppetunni minategelane Pariisis sai. Toeta vastust 2 tekstinäitega. (15 punkti)

Tekst (umbes pool)

Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.

Ja ma ikkagi ei tea siiamaani, ja ma üritan ja üritan seda teada saada, mis siis õieti oli mulle see õppetund, mille ma Paradiisilt pidin saama. Ja kas see üldse on läbi? Või püüdsin ma enne tunni lõppu jalga lasta ja nüüd olen ikkagi pärast tundi „kinni” jäetud.

Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.

Jah, ma ei tea. Vahel oli õhtuse bussi peal ka Lokaatori sõdureid, kes sõitsid sellega eelviimasesse peatusesse, kust teeristist sai nende väeossa ja kasarmusse. Kord varakevadel, kui päike kohe pärast bussi väljumist looja läks, nii et kohale jõudis buss täiesti pimedas, sõitsid tagumisel pingil kaks noort soldatit. Nad naaldusid teineteise vastu ja jäid varsti magama ja nende teineteise-läheduses oli nii palju pretensioonitust ja lihtsust, omamoodi lapsikut süütust, kuigi see oli samas ka täiskasvanute lähedus, et ma mõtlesin: miks mina seda ei oska. Või miks pole see minu osa.

Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, kes sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?

Aga kas peabki midagi endale jääma?

Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sest igaühel on ju elus võimalused?

Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada ...

Ja nii läksin minagi Paradiisi põhjaväravast, metsaväravast välja, hommikul vara pimedas, et jõuda esimese bussi peale ja sõita suurde linna. Jaa, Paradiisis oli kerge isegi Tallinna suureks linnaks mõelda. Aga kohale jõudes oli ta ikka see, mis ta oli ...

Tõnu Õnnepalu "Paradiis". Eesti keele 2014. aasta riigieksami lugemisülesanne, umbes pool teksti

Järgmises tunnis olid õpilased üsna nõutute nägudega. Küsimustele vastates üritati küll leida tekstist vastavaid kohti, oli aga kohe tunda, et teksti mõte polnud eriti hästi nendeni jõudnud. Kui ise põhjalikumalt teksti süvenesin, sain ka aru, miks. Minu meelest ei olegi see tekst sobiv 16-aastastele ega ka 18-aastastele. Ükskõik kui targad nad on ja kui hästi suudavad arutleda, siis selleks, et mõista 50-aastase mehe vaatenurka elule, jääb noortel puudu elukogemusest. See tekst ei puuduta neid, ei ole neile oluline. Tõsi, üks noormees, kes on poolenisti eestlane ja poolenisti lõunamaisema päritoluga, ütles, et talle meeldib autori sõnaseadmine, kuid ta võitleb oma sisimas selle tekstiga, sest ei saa aru, kuidas selle peategelane lihtsalt vaatleb elu ja ei tee mitte midagi ja lihtsalt nii otsibki oma paradiisi :)

Üldiselt sain aga aru, et on vaja midagi ette võtta, et õpperühm ellu äratada. Siis tuli mul mõte lasta neil endil rääkida, mida tähendab paradiis nende jaoks. Andsingi ülesande sellele mõelda ja osa noori esinesid oma mõtetega ka klassi ees. Kõigile jäi aga koduülesandeks mõtted lühiessee vormis kirja panna. Mõned noored kirjutasid essee oma blogisse, mis mulle väga meeldis. Teised esitasid tekstid paberil. Järgnevalt kolm teksti – valikut oli raske teha, sest kõik tööd olid toredad ja oli tunda, et paradiisi teema on noortele tegelikult haarav, kuid ülesanne peab olema esitatud sobival kujul.

Kui keegi mainib sõna Paradiis siis esimese asjana mõtleme ikka sellest taevariigist. Kui hakata pikemalt mõtlema, et mis on just meie jaoks Paradiis, siis vastused võivad tulla väga erinevad.

   Minu jaoks on Paradiis momendid, kus me oleme väga õnnelikud, momendid, kust me ei tahaks eales lahkuda, sest need on nii head. Oma lühikese elu jooksul olen kogenud mitmeid taolisi momente, kus saan öelda, et olen Paradiisis. Näiteks olen kaks korda käinud Saksamaal mööda jõuluturge. Nendel õhtutel olime perega koos, me saime hästi läbi, jõime glögi, sõime Saksa vorste ja šokolaadiga kaetud õunu ja maasikaid – me olime õnnelikud. Selliseid jõulutunde momente võisin võrdsustada Paradiisiga.

    Aga selleks, et tunda ennast Paradiisis ei pea tegelikult kuhugi kaugele minema, seda saab tunda ka oma kodus. Näiteks kui sa vedeled oma diivanil, vaatad oma lemmikseriaale, sul on soe, mõnus ja kohutavalt palju rämpstoitu. Mina loen ka selliseid õnnemomente Paradiisis veedetud ajaks.

   Need momendid, mida ma veedan Paradiisis, pean ma oma elu parimateks ja õnnelikemateks hetkedeks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiis

Pidime eesti keele tunnis arutlema, mis on meie jaoks paradiis. Mul käis nii palju erinevaid mõtteid peast läbi, kuid see, mis siin järgnevates ridades seisab, pole sellega isegi mitte võrreldav. Kummaline, kuidas emotsioonid ja mõtted võivad nii palju muutuda...

Igaüks defineerib mõistet "Paradiis" erinevalt. Mõne jaoks on see tema terve elu koos tõusude ja mõõnadega, mõne jaoks on see tema kodu, mõnele aga hoopis midagi kolmandat.

Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks paradiis. Varem oleksin ma öelnud, et terve mu elu on üks suur paradiis, kuid hetkel tunnen nagu minu paradiis oleks minult ära võetud või et ma oleksin selle nagu ise ära kaotanud. Aga eks see võibolla ongi nii, et leiad endale paradiisi, ning just siis kui tunned end seal turvaliselt ja hakkad sellesse kiinduma, võetakse ta sinult ära. Peale seda nutad oma paradiisi taga, kuni leiad uue. Ja kes teab, võibolla jääb see paradiis sulle igaveseks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Minu arust on paradiis koht maa peal, kus me kõik kunagi kohtume. Seda veel ei eksisteeri, see saab nii olema tulevikus.

Arvatakse, et paradiisi saadakse peale surma. Mina pean seda tõeseks. Surm on nagu transpordivahend kaugesse tulevikku, kus paradiis on.

Ühel päeval kohtuvad kõik kunagi eksisteerinud seal kauges paradiisis ja see hetk tekitab minus hirmu. Seetõttu peamegi kõiki alati hästi kohtlema, mitte kunagi ühtegi sidet või silda põletama. Sest kunagi me kohtume uuesti, paradiisis.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiisi teema jätkus aga veelgi ootamatumalt vene rühmas. Ma isegi ei mäleta enam, mis teemaga me seal tegelikult tegelesime, kui üks noormees ütles muu jutu seas järsku, et tema vist sellel aastal gümnaasiumit ei lõpeta. Minu küsimuse peale, miks, vastas ta, et ta ei saa kaitsta oma uurimustööd, sest ta ei suuda avalikult esineda. Ma küsisin, miks ta arvab, et ei suuda, ja ta rääkis, et alati, kui ta on pidanud paljude inimeste ees esinema, on kõik halvasti läinud – mõtted on läinud sassi ja esinemine täielikult läbi kukkunud. Mõtlesin, et tema puhul ma seda küll poleks osanud arvata, sest mulle on ta kogu aeg tundunud ühe vabama suhtlejana üldse. Talle ütlesin aga, et avaliku esinemise hirm on loomulik ja see on peaaegu kõigil, aga seda saab harjutamisega ületada. Lisasin, et annan talle kohe võimaluse esineda. Meie õpperühm on väike ja sõbralik ja siin on ideaalne võimalus positiivset esinemiskogemust saada.

Hea küll – aga oleks ju siis vaja ka mingit teemat, millel ta esineb. Mul oli just eelmine tund olnud kümnenda klassiga paradiisi teemal - võtsin välja ühe ülejäänud teksti ja andsin selle noormehele lugeda. See õpilane valdab eesti keelt hästi, pidasin talle teksti enam-vähem jõukohaseks (see oli enne, kui olin kümnenda klassi nõutust näinud). Meil oli sel päeval plaanis kolm eesti keele tundi, seega ütlesin talle, et ta loeks teksti läbi ja räägiks oma mõtetest selle teemal viimases tunnis. Noormees lugeski teksti läbi ja pärast esimest vahetundi küsis, kas ta võib ka kuulajatega esinemise ajal rääkida. Ma vastasin, et ta võib teha, mida soovib, niikaua kui see on esinemise teemaga seotud. 

Jõudiski kätte kolmas tund ning noormees asus esinema. Ta tutvustas teemat ja küsis seejärel nimepidi iga klassikaaslase poole pöördudes, mis on tolle jaoks paradiis. Esimene vastaja oli noormees, kes ütles, et tema jaoks on paradiis oma tuba, oma diivan, arvuti, külmkapp ja jalgpalliväljak. Esineja joonistas need asjad tahvlile. Seejärel vastas neiu, kes ütles, et tema jaoks on ka paradiis oma kodu, oma pere, oma kass, oma hamster ... Esineja täiendas vastavalt pilti. Ja nii edasi. Kuulasin ka ise suure huviga. Lõpuks aga ehmatas esineja mind küsimusega: „Õpetaja, mis on teie jaoks paradiis?“ Vastasin tõesti spontaanselt, et see, kui ma saan teha, mida tahan, kui mu juures on inimesed, kes on mulle olulised ja et oleks hingerahu. Esineja joonistas pildile minu vastustest hingerahu ja kujutas seda päikesena :). Kui kõik kuulajad olid oma arvamust avaldanud, tegi noormees pildist kokkuvõtte ja arendas siis teemat edasi – mida on selleks vaja, et paradiisi saavutada. Kõik kuulasid suure huviga, sealhulgas mina. Lõpuks kujunes sellest kogu rühma haarav diskussioon. 

©  Fotolia

Esinemise lõpus küsisin õpilastelt, kuidas neile ettekanne meeldis. Kõik väljendasid rahuolu. Üks neiu ütles ainult: „Väga, väga ...“. Üks noormees ütles, et ta oleks tahtnud, et esinemine oleks olnud inglise keeles – ja see oli tema suust suurim kiitus, sest ta valdas sel ajal inglise keelt palju paremini kui eesti keelt ja siis ta oleks saanud esinejaga rohkem vaielda :). 

Kui tund lõppes, jäi esinenud noormees viimasena klassi ja ma ütlesin talle, et tal läks väga hästi ja ei olnud ju põhjust hirmu tunda. Noormees vastas et tunneb ka, et läks hästi, aga vaid sellepärast, et ta esines tuttavale klassile. Samas mainis ta, et tal siiamaani käed värisevad, sest esinemine oli selline adrenaliinilaks. Ütlesin, et välja see üldse ei paistnud. Sain aga aru, et on oluline anda talle veel esinemisvõimalusi ja ehk ka teistes klassides, kes ei ole talle nii tuttavad.

Kokkuvõttes sain nendest kahest juhusest väga positiivse kogemuse – tasub jälgida õppijaid, usaldada enda sisetunnet, läheneda tunnitegevustele loovalt ja panna õpilasi vahepeal ise üksteist õpetama!

Kust tulevad kombed?

VIISAKAST SUHTLEMISEST  JA   LOOVKIRJUTAMISEST

Kui sageli kiputakse ütlema, et tänapäeva noorte kombed jätavad soovida, siis ma ei arva, et olukord oleks nii hull. Näen koolis iga päev noori, kelle puhul on tunda sisemist viisakust ja kes käituvad väga meeldival ja samas loomulikul moel. Mõnigi kord tunnen, et võin neilt ise üht-teist õppida. Näiteks seda, kuidas suheldes inimestele otsa vaadata või kuidas vestluskaaslastele vajaduse korral taustainfot anda (kui räägitakse millestki, millega kõik vestluses osalejad ühemoodi kursis pole).

Kombed tulevad kindlasti suures osas kodust, kuid ka kooli rolli ei maksa seejuures alahinnata. Paljugi omandavad õppijad alateadlikult, jälgides seejuures ka õpetajate käitumist (mis sõnade ja hääletooniga me õpilastega suhtleme, millist kehakeelt kasutame, kuidas räägime teistest õpilastest ja kolleegidest jpm). Samas on kindlasti kasulik teatud käitumisviisidele ka teadlikku tähelepanu pöörata ja neid vajaduse korral harjutada.

Eesti keele tundidesse sobib see temaatika hästi nii esimese kui teise keele õppijate puhul. Osa vajalikke teemasid võib seejuures üles korjata jooksvatest tähelepanekutest: näiteks nägin kohe õppeaasta alguses, et harjutamist vajaks viisakas meilisuhtlus (et õppijad ei saadaks oma töid ilma lühikese kaaskirjata, et nad alustaksid ja lõpetaksid kirja viisakalt, et nad paneksid meilile sobiva pealkirja, et nad vastasid neile saadetud meilidele jmt). Samuti tuli aeg-ajalt ette juhuseid, kus probleeme lahendati mitte kõige sobivamal viisil. Näiteks ütles üks õpilane mulle kord, et ta ei soovi ühes tunnis viibida, sest õpetaja käib talle pinda. Selle peale vastasin, et tal tuleb ikka viisakalt õpetajaga see probleem lahendada ja et hakkame varsti ka eesti keele tunnis õppima viisakat enesekehtestamist.  

Praegu tahan aga rääkida järgmisest eesti rühmaga käsitletud teemast, milleks oli  „Hingedeaeg“ ja kus õppisime kaastunnet avaldama (väga vajalik oskus, mida paljud täiskasvanudki ei valda), luuletusi kirjutama ja vanavanemaid meenutama.

Kõigepealt arutasime, mida õpilased hingedeajast teavad ja seejärel lugesime teksti hingedeaja kommete kohta, tegime sõnavaraharjutusi ja arutasime, kuidas õpilaste peredes hingedepäeva tähistatakse ja kuidas seda võiks teha.

Aado Lintrop "Hingedepäeval". Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-1"

Edasi tutvusime soovitustega kaastunde avaldamiseks inimesele, kelle lähedane on surnud. 

Tekst ja pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-1"

Õppijad koostasid paaristööna kaastundekaardid väljamõeldud situatsioonide osalistele – sellega saadi väga kenasti hakkama. Kirjutati sobivad tekstid ja otsiti nende juurde internetist sobivaid luuleridu, aforisme ja pilte.

Peatükis oli veel mitmeid alateemasid (Aino lugu „Kalevalast“, arutelu enesetapu üle, Aino loo keelekasutuse analüüs, originaalne kirjaviis, Bernard Kangro luuletus „Kodu nägu“), millel ma praegu ei peatu.

Tahan edasi rääkida loovkirjutamisest. Nimelt oli vihikus peatüki lõpupoole ülesanne, milles tuli kirjutada luuletus hingedepäeva teemal, nii et iga rida algaks ühe tähega sõnast HINGEDEPÄEV.  Andsin ülesande kodutööks – järgmine tund selgus aga, et kõik olid selle tegemata unustanud.  Ma ei teagi, mis põhjusel nii läks. Eks mul ole veel endal arenguruumi koduülesannete esitamisel ja ka tähtaegade täpsemal määramisel. Samuti tuleks ilmselt ülesanne veidi rohkem ette valmistada, siis on soov seda täita suurem. Nii, nüüd aga mõtlesin, mis teha. Ütlesin, et kirjutame siis luuletused kohe praegu tunnis valmis. Ja kõik hakkasidki kiiresti kirjutama ning enamik saigi varsti oma teksti valmis ning lugesime need ka tunnis ette Mõned soovisid siiski luuletust veel kodus viimistleda – ja neile ma andsin selle võimaluse.

Järgnevalt mõned näited, mis tõendavad, et igaühest võib saada luuletaja!

Hinged kõnnivad pimedas öös ringi

Isegi varesed ei kraaksu ega tuul ei puhu

Niiskus on kaste näol võimust võtnud

Garaažis krabistab üksik hiir

Ema juba ammu laua on katnud

Diivanil ootab pehme kiisu silitamist

Elutoa laual põleb küünal võbiseva leegiga

Pererahvas kostitab üksikuid hingi

Ära söömist ootavad kõik need maitsvad road

Eemalt kostub vaikset metsakohinat

Vaikus on saabunud rahulikke hingi tervitama

H ingedepäev
I ilus päev
N üüd
G glasuuri ära peidame ja küünlad taas süütame
E i lase norgu pead, sest
D aamid kōrval reas
E i tunne
P uudust, vaid
Ä kilist valu, aga
E lu läheb edasi ja nii ka
V alu

Hingedepäeva ilu

Isa tuleb koju

Näen sind oma mõtteis

Garaaži ukse juures

Esmaspäeval tulid

Diivanile istusid

Esimest korda tunnen

Pead silitad sa minul

Ära palun lahku

Enne uut päeva

Veidikeseks jää siia

Õpilaste luuletused teemal "Hingedepäev". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Teiseks loovkirjutamisülesandeks oli selles teemas mälestuste kirjutamine oma esivanematest. Inspiratsiooniks lugesime kõigepealt vihikust lugu „Vanaema pann“. Seejärel kirjutas aga õpilane ühest oma esivanemast – ülesandeks oli kirjutada nii, et see ka lugejates emotsioone tekitaks. Ka see teema pani õpilased päris hoogsalt kirjutama. Lugesime tekste ka tunnis ette – ja oli väga huvitav kuulda põnevaid ja südamlikke lugusid ning mõelda, mil moel sarnaneb noor inimene oma esivanemaga.

Lõpetuseks lustlik lugu ühe neiu vahvast vanaisast, kes ei ole surnud, vaid vägagi elus. Kuid neiu soovis temast kirjutada ja väga tore, et ta seda tegi. Kui ta seda tunnis ette luges, pidi ta mitu korda lugemise pooleli jätma, sest hakkas ise naerma, kuigi ta teab neid juhtumeid ju juba peast. Tekst oli ka nii ladusalt ja värvikalt kirja pandud ja ette kantud, et terve klass naeris koos autoriga!

Minu vanaisa

Minu vanaisa on väga tore mees. Ta on 60 aastat vana ning tal on kaks tütart ja kaks lapselast. Üks tütardest minu ema ja teine minu tädi, tädil on 6-aastane poeg nimega Rasmus.

Minu vanaisa on muidu väga sportlik ja tervisliku ellusuhtumisega inimene. Mäletan ikka, kuidas ta minuga kurjustas, kui isaga McDonaldsis burgereid söömas käisime. Minu vanaisa tegeleb rattaspordiga ning kui väike olin, tõstis ta kodus hantleid, kuid nüüd on tal tervis kehvem ja seetõttu ta enam nii palju sportimisega ei tegele.

Vanaisa läheb alati õhtul väga vara magama ja alustab hommikut kell viis, kui ta mööda korterit ringi kolistab, ajades üles kõik maja elanikud. Peale selle armastab ta puhtust – ta koristab iga päev, isegi üksikud koerakarvad leiab üles ja viskab ära.

Vanaisaga saab alati nalja, sest ta on natuke kohmakas. Üks tema legendaarsetest juhtumistest on äpardus moosipurgiga. Vanaema oli eelmisel päeval moosi keetnud ning lahtised moosipurgid kööki jätnud. Kui vanaisa hommikul kööki jalutas, nägi ta moosipurgi sees tiirlemas herilast. Järele mõtlemata haaras ta moosipurgi, läks sellega akna juurde, pani moosipurgi aknast välja ja hakkas seda veidike raputama, et herilane ära läheks. Herilane aga ei lahkunud, mille peale vanaisa tegi järsu viibutuse moosipurgiga. Tulemuseks oli see, et herilane lahkus purgist, lahkus ka moos – vanaisale jäi vaid imetleda moosi langemist viiendalt korruselt majaesisele asfaldile. Õnneks juhtus moosipurgi juhtum kell kuus hommikul ja kannatanuid ei olnud. Moosiloik oli maja ees veel mitu nädalat.

Veel on tal juhtunud põnev juhtum hommikuste pannkookidega. Vanaisa tegi hommikul perele pannkooke, kõigil oli väga lõbus ja vanaisa otsustas professionaalse koka kombel pannkooki visates selle külge vahetada. Kui pannkook õhku jõudis, läks pann korraga väga kergeks ja käis suur pauk ehk siis pann oli kukkunud koos pannkoogiga maha ja vanaisal oli peos vaid õnnetu pannisang. Vanaema koristas neid rasvajälgi veel nädalaid peale juhtumit.

Neid toredaid juhtumisi meenutame alati perekokkutulekutel ja mitte keegi ei hoia naeru tagasi, isegi vanaisa naerab suure suuga kaasa. Selline mees on minu vanaisa!

Õpilase tekst "Minu  vanaisa". Esitatud autentsel kujul

Kokkuvõttes võib öelda, et hingedeaeg oli hingeminev teema. Arutlesime väga sügavate küsimuste üle. Õppijad mõtlesid oma juurtele  – kust nad tulevad ja kes on neid mõjutanud. Mina sain õppijaist rohkem teada – sain aru, kust nad oma mitmed omadused on pärinud. Ja õpilased said mitu võimalust elada välja oma loomingulisemat poolt. 

Mul tuli veits gripp peale

ARGIKEELEST JA AMETLIKUST KEELEST

Kuidas te reageeriksite, kui saaksite oma vene rühma õpilaselt meili, milles ta selgitab  ülesande täitmata jätmist ning mis algab järgnevalt?

Kolmap. tuli veits gripp peale, oleks kooli tulnud aga kuna neljapäevaks pidin ajalood parandama siis mõtlesin, et jään koju ...

Minul läks seda kirja lugedes igatahes tuju heaks :). Väljend gripp tuli peale ei ole eesti keeles just eriti tavapärane, aga mõjub vahvalt ning sõna veits teeb väljenduse veel armsamaks. Samas võib karta, kui samasugune kiri saata mõnele rangema ellusuhtumisega inimesele või mõnda ametiasutusse, siis ei pruugita sellesse nii heasoovlikult suhtuda. 

Meili saatjaks oli üks neist õpilastest, kes on varem eesti koolis käinud ning valdab seega eesti kõnekeelt suhteliselt vabalt - tema hääldus, sõnavara ja keelekonstruktsioonid on nii loomulikud, et teda võib eestlaseks pidada. See kõik on loomulikult väga tore! Samas toob see kaasa ka noorte emakeelekõnelejate tüüpprobleemi - argikeele ja ametliku keele kohatise segiajamise. Näiteks on sama õpilase töödest pärit ka järgmised argikeelsed väljendid:  

kommenteerimine ning kritiseerimine on inimõigused ning neid eriti keelata ei saa, kuid neid peab siiski inimlikul tasemel hoidma, mitte inimesi absoluutselt maa alla tampima; 
reklaamis oli ka materjali kohta kirjas, et on vastupidav, kuid seitsmel oli juhe juba poolenisti „läbi näritud“; 
võib ka mainida, et need samused mikrofonita klapid tulid valges värvis, kuid reklaamis oli kirjas, et klapid on musta värvi.

Miks siis valmistab argikeele ja ametliku keele eristamine õppijaile nii tihti peavalu?

Argikeel ja ametlik keel

Varem jagati keelekasutus kaheks: kõnekeel ja kirjakeel. Kõnekeel oli suhteliselt vaba, kirjakeel käis aga enne ilmumist läbi keeletoimetajate ja korrektorite valvsa silma alt. Seetõttu vastasid meedias ja mujal ilmunud tekstid üldiselt õigekirjareeglitele ning ametlikes tekstides ei esinenud sobimatuid argikeelsusi. Seega harjusid inimesed kirjalikke tekste lugedes ka ametlikuma stiiliga. 

Tänapäeval ei ole selline jaotus aga enam eriti täpne. Kirjalik netikeel on sageli väga kõnekeele moodi, mistõttu noorte keeletaju hägustub ja neil on raskem otsustada, missugune väljend on ametlikku teksti sobiv ja milline vähem sobiv või koguni sobimatu. Seega võib tänapäevase keelekasutuse jagada pigem argikeeleks (ehk mitteformaalseks keeleks) ja ametlikuks keeleks (ehk akadeemiliseks keeleks ehk formaalseks keeleks). 

ARGISTIIL. Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Koolis peaks õpetama, et kumbki neist variantidest pole iseenesest hea ega halb – mõlemad  on keele rikkuseks. Kui inimene soovib aga võimalikult edukalt oma suhtluseesmärke saavutada, peab ta nii mõistma kui ka oskama kasutada situatsiooni sobivat keelt.

Mis on õppijaile raske?

Et akadeemilise keele omandamine on paras pähkel emakeele kõnelejatelegi, siis ei ole see loomulikult väga lihtne ka teise keele õppijale. Et jõuda B1-keeleoskustasemelt (argikeel) B2-tasemele (argikeel ja ametlik keel), on vaja teadlikku tegelemist ja aega.





Ametlikku keelt kasutada püüdes on õppijatel tavaliselt kolm komistuskivi: 

1) kohati esinevad tekstis liiga kõnekeelsed väljendid, 
2) sõnavara ja lauseehitus on liiga lihtsad, 
3) akadeemilised sõnad esinevad vales tähenduses.

Kuidas eristada argikeelt ja ametlikku keelt?

Et õpilased mõistaksid, mida need kaks eri keelevarianti endast üldse kujutavad ja miks neid vaja on, oleme praktilise eesti keele vihikutesse loonud seletuse, mida illustreerivad sellele postitusele lisatud pildid. Seletuses on lisaks ka kõrgstiil, mida ma oma õpilastega ei õppinud.

Tekst töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Vihikutes on ka mitmeid harjutusi, milles on vaja leida argikeelse väljendi juurde ametlikus stiilis sünonüüm, kirjutada argikeelne tekst ümber ametlikumas stiilis jmt. Järgnevalt ühe ülesande osa näide. Ülesandes tuli tutvuda konkursile esitatud enesetutvustustega ja neid keelekasutuse sobivuse seisukohast hinnata. 

Hei!

Kirjutan siis väheke endast. Olen 16-aastane naissoost kodanik nimega Marilyn.

Elan Saaremaal, see on kindlasti parim koht Eestimaal elamiseks!!!

Õpin Kuressaare gümnaasiumi 10. klassis ja ega koolile pole ka midagi ette heita J.

Mina olen selline keskmine õpilane, veits tugevamad on mul mata ja bio.

Koolis on üldiselt päris lahe, aga vahel hakkavad mõned õpsid pinda käima ja siis tahaks kohe kuhugi kaugele ära. (tekst jätkub)

Kuidas vabaneda ebasobivast argikeelsusest?
Et vales kohas esinevat argikeelsust vähendada, tegelesime tundides õpilaste töödes esinenud näidetega: 
- Mõnikord märkisin need ära ja palusin õppijal endal ametlikumalt ümber sõnastada. 
- Mõnikord palusin kaaslastel üksteise tööst kõnekeelsusi leida ja korrigeerida aidata. 
- Mõnikord analüüsisime mõnd näidet või mõnd teksti koos kogu õpperühmaga.

Üheks visamalt püsivaks sõnaks osutus veits :). On ju see argikeeles tõesti ülimalt kasutatav ja nii tajuvadki paljud teise keele õppijad seda ainuvõimalikuna. Ühe noormehe suulistes ja  kirjalikes tekstides märkisin selle sõna esinemist korduvalt. Noormees oli küll minuga igati nõus, et peaks kasutama veits asemel veidi, kuigi see talle naljakavõitu tundus. Kui ta aga ise rääkima või kirjutama hakkas, ilmus teksti automaatselt ikka ja jälle veits. Lõpuks vahetult enne lõpueksamit keskendus ta sellele probleemile tõsisemalt ja läbiski eksami rääkimisosa vaid paari veitsiga :). 

AMETLIK STIIL. Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Kuidas muuta sõnavara keerukamaks?
Teiseks ja suuremakski probleemiks on see, kuidas jõuda B1-keeleoskustasemelt B2-tasemele. Isegi väga tugev B1, millega saab elus palju asju aetud, on siiski olmetasandi keel. B2-tasemel oodatakse inimeselt, et ta suudaks formaalset ja mitteformaalset registrit eristada ning mõlemas end ka väljendada. 

Järgnevalt toon näite tööst akadeemilise sõnavara arendamisega rühmas, kus õpilaste tase oli  õppeaasta alguses B1 või alla selle. Me kasutasime tundides küll ka õpikuid, kuid üsna sageli valmistasin õpilastele ka lisamaterjale. Nii sain paremini lähtuda vastava grupi vajadustest. 

Näiteks lugesime kord teksti „Tarmo Urbi 10 soovitust, et olla õnnelikum ja tervem“ (http://alkeemia.delfi.ee/hallokosmos/uusmaailm/tarmo-urbi-10-soovitust-et-olla-onnelikum-ja-tervem?id=69701145). Valisin selle teksti, sest mulle tundus, et see võiks sobida rühmale, milles õppivad noormehed olid kaotamas õpimotivatsiooni ja üldse koolis käimise motivatsiooni. Need tegelikult hea peaga ja toredad õpilased olid kooli silmis probleemsed - nad talusid halvasti kaheksatunnist koolipingis istumist, väga teoreetilist ja kohati igavat õpet ning suurt testide sooritamise survet. Eesti keele tunnis sain nad üldjuhul tööle, aga osa ajast me ka lihtsalt arutlesime kooli ja elu üle. Et tegime seda eesti keeles, oli see ka keeleõpe, aga olen kindel, et sellel oli suuremgi väärtus. Kirjutan sellest teine kord pikemalt, praegu aga räägin siiski akadeemilise sõnavara õppimisest .

Tegin tekstist eksamitüübile sarnase harjutuse, st eemaldasin osa sõnu (valisin akadeemilised sõnad, mis minu meelest olid neile õppimiseks paraja raskusega) ja õppijad pidid teksti lugema ning sõnad lünkadesse paigutama. Mulle meeldis, et teksti autor oli mees – lootsin et see on poistele sobivam, kui naiste antud nõuanded. Samuti meeldis mulle, et tekst oli keelelises mõttes keskmise raskusastmega ja üsna pikk, kuid jagunes lühikesteks alaosadeks, mis muutis selle lugemise palju mõnusamaks. Järgnevalt väike katkend sellest harjutusest.

2. Inimsuhetes tuleb olla aus

On inimesi, kellega me suhtleme viisakusest või harjumusest, kes tegelikult ammu ei kuulu enam meie vibratsiooni. Hinda seda, mis on sulle ............................ tähtis ja neid inimesi, kes on sulle tähtsad ja tee neid asju, mis sulle rõõmu valmistavad. Ma arvan, et rõõmsameelsus on meie ainus .............................elus, sest rõõmsameelsusest algavad kõik ülejäänud head asjad.

3. Võta rohkem aega iseendale

Mõtle, moluta, mediteeri! Ükski ......................................, miks sul asjad halvasti on, ei ole piisav. Iga loll oskab ennast õigustada. Aga see ei too kaasa ................................., see ei paranda mitte midagi. Parem siis paranda ja kui vaja ............................, muuda.

kohustus, kuulu, muuta, tulemust, tõeliselt, õigustus

Õppijad täitsid lugemisülesande kenasti. Vahetevahel nad küll küsisid mõnd sõna minu käest või otsisid netist, üldiselt said aga lugemisega hästi hakkama. See tõendab nende nutikust, sest tekst oli keelelises mõttes neile parajat väljakutset pakkuv. Üldiselt ongi see muidugi tüüpiline, et intelligentsed inimesed täidavad seda laadi ülesandeid paremini, kui nende keeletase objektiivselt võttes peaks võimaldama.

Pärast lugemist arutasime tekstis toodud nõuandeid ja suunasin õppijaid seejuures kasutama ka tekstis esinenud akadeemilisi sõnu. Olin rõõmus, et noormehed ütlesid korduvalt See on hea idee. See on ka tore arvamus jmt ning rääkisid vägagi avatult ka oma mõtetest. Samas ei olnud nad sugugi kõigi soovitustega pimesi nõus. Näiteks soovitati tekstis, et kui inimene ei tunne ennast kuskil kohas hästi, siis tuleb minna ja leida uus koht. Õppija aga ütles, et ta tahaks küll sõita ära Argentiinasse, kus on soe ja hea, aga see ei ole lihtsalt reaalne,

Järgmise tunni jaoks valmistasin õppijaile sõnalipikud, millele kirjutasin need tekstist väljavõetud sõnad, mille nad olid lünkadesse paigutanud (kohustus, kuuluma, muutma, tulemus, tõeliselt, õigustus jm) ja mida soovisin neile õpetada. Nüüd töötasid õpilased paaris, võtsid laualt ühe juhusliku sõnalipiku ja esitasid kaaslasele selle sõnaga küsimuse, millele kaaslane vastas. Mängisin ka ise kaasa ja minult küsiti sõnaga kohustus näiteks Kas teil on kodus palju kohustusi? ja sõnaga tõeliselt Kas teile tõeliselt meeldib hommikul kooli tulla? Oli näha, mis probleemid on hetkel aktuaalsed :). Need küsimused võimaldasid meil aga hästi arutleda.

Alguses proovisin tegelikult teha nii, et üks küsib ühe sõnaga ja teine vastab teise laualt võetud lipikul oleva sõnaga. Näiteks kui õppija, kes tõmbab sõna kohustus, küsib Kas teil on kodus palju kohustusi?, siis kui vastajal on sõna tõeliselt, võib ta vastata Mul on kohustusi, mida ma tõeliselt täita soovin ja kohustusi, mida ei soovi üldse täita. Selline variant on loovam kuid meil see seekord veel eriti hästi ei õnnestunud – osutus keelelises mõttes liiga keerukaks ja jäi seega edasisi aegu ootama.

Lõpuks kirjutasid õpilased nende sõnadega ise endale lühikesi soovitusi. Seal said nad kasutada uute sõnade hulgast just endale vajalikke ja ka vajalikes konstruktsioonides.

Õppijad väljendasid kokkuvõtteks rahulolu, et said rääkida ja et uued sõnad jäid niimoodi kergemini meelde. Mina olin samuti rahul, sest õppijad tegid ülesandeid aktiivselt, rääkisid avatult ja omandasid akadeemilisi sõnu, mis varem nende sõnavarra ei kuulunud. B1-tasemelt B2-le liikumine on aeganõudev protsess, aga olen kindel, et oleme sinna suunas teel :)

Mitu sõna me peame kirjutama?

    KÕIGE OLULISEMAST TEKSTI KIRJUTAMISE PUHUL

Kui hakkame päriselus mingit teksti kirjutama, millele me siis tavaliselt kõigepealt mõtleme? Minu meelest on kõige olulisemad kaks asja: kellele ma kirjutan ja miks ma kirjutan. Sellest sõltub nii teksti stiil, sõnavara, keelestruktuurid kui ka pikkus ja vormistus.

Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel"

Mis on aga keeleõppijate kõige sagedasem küsimus mingi teksti kirjutamise puhul? See on Mitu sõna me peame kirjutama? :) Olen seda korduvalt kuulnud nii täiskasvanute kui õpilaste rühmades, nii algajate kui edasijõudnute suust ja viimati isegi õpetajate koolitusel, kui palusin neil ühe blogipostituse stiilis teksti kirja panna. Eks selle küsimuse on tinginud asjaolu, et keeletunnis keskendutakse tihti vaid eksamitüüpi tekstide loomisele. Seega teavad kõik gümnasistid, et tekst peab olema kas 120-sõnaline (poolametlik kiri) või 160-sõnaline (arutlus).

Mis selles siis halba on? Ega muud olegi, kui see, et kirjutajad keskenduvad sel juhul liiga palju teksti välisele küljele – mõtlevad, kuidas nõutud mahtu täis saada ning sisu kipub tagaplaanile jääma. Nii algavad arutlused sageli umbes nii:

Inimesi on erinevaid ja kõigil on oma arvamused. Arvamused võivad ka olla väga erinevad. Igaühel on õigus arvata, mida ta soovib. Ma kirjutan, mida ma arvan sellest väitest, toon poolt- ja vastuargumente. 32 sõna

Õppija on ilmselt rahul, et juba üks viiendik tekstist on valmis. Aga kas siiamaani on öeldud midagi sisulist, mida teistel ka lugeda tasuks?

Et harjutada õppijaid rohkem keskenduma teksti sisule, püüan eesti keele tundides pakkuda mitmekesiseid kirjutamisülesandeid ja siduda need kindlasti ka käsitletava teemaga.

Nii oli meil ka vene rühmades teemaks netis kommenteerimine. Põhilugemistekstiks oli teise keele vihikus (http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/praktiline-eesti-keel-teise-keelena-toode) netiportaalist „Noorte hääl“ pärit artikkel „Arvuti taga, paberkott peas – sõnavabaduses internetis“. 

Lehekülg tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Pärast lugemis-, sõnavara- ja rääkimisharjutuste tegemist, jõudiski kätte kirjutamise kord.

Tööraamatu ülesanne oli selline.

- Kujutage ette, et internetiportaal soovib algatada arutelu netikommentaaride plusside ja miinuste üle. Selleks soovitakse kõigepealt avaldada eri osapoolte arvamusi. Tehke ajurünnak, pakkuge välja osapooli, kes võiksid netikommentaaride teemal sõna võtta (internetiekspert, netiportaali moderaator vm).

- Vali endale üks roll. Kirjuta umbes 250-sõnaline arutlev tekst vastavalt oma rollile. Järgi eelmises teemas õpitud protsesskirjutamise põhimõtteid. Pane tekstile lugema kutsuv pealkiri. 

Ülesanne tundus alguses õpilastele veidi harjumatu, kuid pärast mõningast järelemõtlemist saadi rollivalikuga kenasti hakkama. Diskussiooni tekitas aga teksti pikkus – keegi ei saanud aru, miks peab kirjutama pikema teksti kui eksamil nõutakse. Pärast arutelu ja minu lubadust, et hakkame edaspidi kirjutama ka täpselt eksamiformaadis tekste, jäid õpilased rahule ja kirjutasid oma tekstid valmis. 

Seejärel jagasin õppijad väikestesse rühmadesse ning nad lugesid vastastikku teineteise töid ja andsid üksteisele tagasisidet. Lisaks said õpilased tagasisidet nii tekstide sisu kui keele kohta ka minult. Edasi palusin kõigil oma teksti vastavalt tagasisidele ja oma mõtetele veel kord ümber kirjutada. See ülesanne tekitas samuti alguses paraja imestuskahina, oli näha et ümberkirjutamisega poldud harjunud.

Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel"

Paari järgmise tunni jooksul laekusid siiski enam-vähem kõik ümberkirjutatud tööd, mida ma siis ka hindasin. Pärast hinnete teadasaamist tekkis veel üks pisike diskussioon. Nimelt ei olnud üks õpilane nõus, et ma tema ümbertöötatud tööd ikkagi neljaga hindasin ja avaldas arvamust, et ma nõuan mitte-eesti emakeelega noortelt, et nad kasutaksid sama veatut keelt kui eestlased. Seepeale selgitasin, et nii see küll ei ole. Minu hinnangul oli selle õpilase keelekasutus väärt viit, mõningaid puudujääke oli hoopis teksti sisus. Selgitasin, mida ma silmas pidasin ja ütlesin, et neli pole ju ka sugugi halb hinne ja näitab siinkohal vaid, et õpilasel on veel veidi arenguruumi.

Palju olulisem kui hinded oli vähemalt minu jaoks aga see, et üldiselt olid õpilased tõesti rolli sisse elanud ja sellele vastavalt kirjutada püüdnud. Järgnevalt kolm toredat näidet:  

Netikommentaarid annavad inimestele võimalusi vabalt jagada oma arvamusi. Et praegu on  väga populaarne sotsiaalvõrgustik Facebook, siis ka meie ajaleht palub lugejatel jätta netikommentaare meie Facebooki seinale.

Meie jaoks on väga oluline saada tagasidet lugejatelt, kuna nii saavad inimesed jagada oma mõtteid meie ajalehe kohta. Meile on kasulik, kui teame, millised artiklid lugejatele meeldivad ja millised ei meeldi. Lisaks saame kommentaaride kaudu täpsustava põhjenduse meeldivuse osas. Inimestele õpetavad netikommentaarid vastutustunnet. Inimesed saavad aru, et kui nad postitavad midagi netis, siis sellest jääb järele kustutamatu jälg.

Teisest küljest võivad netikommentaarid olla väga negatiivsed. Netis on rohkem rumalaid ja mõtlematuid inimesi võrreldes tarkade inimestega. Mõned ei mõtle üldse selle üle, mida nad postitavad. Parimal juhul nad ainult jagavad oma mõtteid ja arvamusi, aga mõnikord juhtub nii, et hakkavad solvama kedagi netis, kelle kommentaar neile ei meeldinud või keda nad üldse oma elus ei salli.

Sarnane käitumine on lapsik ja vastutustundetu ning võib teistele inimestele haiget teha. Mõned inimesed võtavad igat kommentaari südamesse ja mina arvan, et kommenteerijatel on halb egoistlik suhtumine. Toon ühe näite  negatiivsete kommentaaride kohta. Paar aastat tagasi mu nii öelda “sõbrad” postitasid tuttavast väga kohutavaid pilte ja kommentaare. See olukord tegi talle palju haiget, kuna ta ei saanud midagi selles osas ette võtta. Ainuke asi, mis sai tuttavat aidata, oli olukorra totaalne ignoreerimine. Mõttes proovis tuttav kujutada endale ette seina enda ja nende inimeste vahel, kes talle haiget tegid. Püüdes mõttes neile andeks anda, ning üritades neid mitte tähele panna. Paari päeva pärast nad eemaldasid negatiivsed kommentaarid ja pildid ning tulid minu tuttava juurde, et andeks paluda. Tuttav küll andestas neile, kuid ta sai haiget selles olukorras ja negatiivne kogemus jäi meelde talle kogu eluks.

Minu nõu oleks see, et kunagi ei ole vaja karta jagada omavahel arvamusi. Vaja oleks arutleda inimestega, kuulates neid näost näkku, mitte teha seda virtuaalmaailmas kõigi teiste inimeste silme all. Püüdke olla alati teine teise vastu viisakad ja ärge solvake üksteist. Piiblis on selle kohta väga hästi öeldud: „Suhtuge teistesse inimestesse nii, nagu te tahaksite, et nad suhtuksid teisse.”

Ajakirjaniku rollis kirjutatud tekst, tagasiside põhjal ümber kirjutatud 

Minu praegune elukutse on interneti veebisaiti moderaator, ja minu arvamus netikommentaaride kohta on kahemõtteline. Minu ülesanne on teha minu veebisait puhtaks, et ei oleks seal halba sõnu. Iga päev mina loen läbi rohkem kui sada netikommentaare ja pean otsustama, kas nad sobivad meie veebisaidile või mitte.

Ühelt poolt, minule meeldib lugeda ja jälgida inimeste erinevad arvamused ja vaaded. See annab mulle võimalust vormida oma arvamust paljude asjade kohta ja õpetab mind austada teiste arvamusi. Kui mina osalen mingis debattis, siis on suur võimalus, et mul on juba vormitud arvamus selle teema kohta. See aitab mind iga päev elus. Iga netikommentaar mida mina loen, teeb mind targemaks ja mõistlikumaks.

Teiselt poolt, iga päev mina pean lugema solvavaid lauseid ja see teeb minu tuju halvemaks. Arvamused ja vaaded on hea, aga mõni kord nad lähevad üle piiri. Et kustutada halba kommentaare ja veebisaiti puhtaks teha, on vaja väga palju aega. Mulle ei meeldi seda tegema, aga mõni kord mina pean keelustada inimesi kui nad lähevad üle piiri.

Mulle meeldib minu töö, aga seal on ka oma miinused. Mina loodan, et see töö on ainult ajutine ja varsti mina leian omale stabiilset elukutset mis mulle meeldiks ja ei teeks mind väsinud.

Veebisaidi moderaatori rollis kirjutatud tekst, esitatud ümber kirjutamata kujul

  

Tänapäeval on inimeste üks lemmiktegevusi internetis kõike kommenteerida. 85% interneti lehtedest on lõpus kommentaaride kastike. See kastike on inimkonnale nii halba kui head toonud.

Kommenteerimine on enamasti selleks mõeldud, et projektide loojad saaksid teada, mis neil läks nii halvasti kui hästi. Paljud YouTube'i kanalid loevad fännide poolt antud kriitikat, et teada, mida publik tahab. YouTube'i kõige tuntum kanal Pewdiepie on oma publiku kommentaare lugenud viis-kuus aastat, kuid lülitas välja kommentaaride kirjutamise umbes kuus kuud tagasi. Põhjuseks oli liiga palju inimesi, kes kritiseerimise asemel reklaamisid enda kanaleid. Kuid siiski kanal tegi endal Twitteri konto, kuhu inimesed jätavad ka kriitikat.

Vahel läheb aga kriitika liiale ning on mõeldud lihtsalt selleks, et inimest solvata. Amanda Todd, 16-aastane ameerika keskkooliõpilane tegi 2012. aastal enesetapu internetikommentaaride pärast. Ta pole ainuke ning arv aina kasvab lihtsalt sellepärast, et keegi solvas kedagi.

Kommenteerimine ning kritiseerimine on inimõigused ning neid eriti keelata ei saa, kuid neid peab siiski inimlikul tasemel hoidma, mitte inimesi absoluutselt maa alla tampima.

Internetieksperdi rollis kirjutatud tekst, tagasiside põhjal ümber kirjutatud 

Kokkuvõttes kogesin, et netikommentaarid on teema, milles õpilased on asjatundjad. Eri rollides kirjutamine mõjus inspireerivalt ja pani küsimust mitmest vaatenurgast analüüsima.  Kasuks tuli muidugi ka see, et enne kirjutamist olime lugenud vastavasisulist teksti ja selle üle arutlenud. Samuti saadi ideid ja keelelist eeskuju üksteise tekste lugedes.

Olin rahul, et õpilased (või vähemalt osa neist) said hakkama ka alguses ületamatuna tunduva ülesandega kirjutada tekst, mis ei olegi 160 sõna pikk :). Samuti loodan, et tasapisi hakati mõistma, et esmatähtis on teksti sisu ja keel on vahend sisu edasiandmiseks. 

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel"

Tekstide ümbertöötamine tagasiside põhjal õnnestus kohati edukamalt, kohati vähem edukalt. Samas olen kindel, et see oskus arenebki oma tempos, mida ei saa liialt forsseerida. Seekord jäi meil mitmete asjaolude (ajapuudus jm) tõttu kahjuks ära valmis tekstide kasutamine jätkutegevustes (rollimängus vmt). Järgmine kord kavatsen ka seda kindlasti proovida.

Alguses tahtsin postituse siinkohal lõpetada. Siis aga sain ühelt poolt rõõmustava ja teiselt poolt veidi ootamatu tagasiside ühelt kolleegilt - nimelt ütles ta, et tema õpilased küll nii ägedaid töid ei oskaks kirjutada. Olin muidugi rahul, et mu õpilaste tekstid ka teistele toredad tunduvad. Samas tahan aga öelda, et tegu ei ole mingite imeõpilastega ja ma olen täiesti kindel, et kõik õpilased suudavad kirjutada vahvalt ja sisukalt. Kui me neile selleks vaid tingimused oskame luua!

MIS ON TEKSTI KIRJUTAMISE PUHUL OLULINE ● Sisukate tekstide loomine ei ole lihtne ja vajab palju harjutamist nii esimeses kui ka teises keeles. ● Tuleb õppida kirjutama tasemekohaseid eri formaadis tekste, mitte piirduda vaid eksamiformaadi drillimisega. Sel juhul teevad õppijad ka eksamitöö paremini. ● Igal tekstil peaks olema adressaat (mitte õpetaja). Adressaat võib olla päris (näiteks netiportaali lugejad, esinema kutsutav näitleja) või ka kujutletav (keda aga kehastavad sel juhul kaasõppijad). ● Kirjutajal peaks olema reaalne vajadus kirjutada, see peaks tulenema ülesandest. Eesmärgiks ei tohi olla vaid hinde saamine.   ● Kirjutamisülesanne peaks olema lõimitud teemasse ja kirjutamisele peab eelnema eeltöö (näiteks arutleva teksti puhul oleks olnud sisend lugemis- või kuulamismaterjali näol ning arutlemis- või loovad ülesanded koos kaaslastega). ● Esmane on teksti sisu, sellele vastavalt tuleb luua vorm. ● Pikemaid arvamus- jm keerukamaid tekste on loomulik mitu korda ümber töötada, enne kui need valmis saavad. Samas tuleb lähtuda õpilaste hetketasemest ja mitte oodata kohe ideaalset tulemust. ● Teksti valmimisele peaks järgnema tegevused, milles tekste kasutatakse (konkurss, arutelu vm).