Mis on minu jaoks paradiis?

TUNDIDE PLANEERIMISEST  JA  ÜKSTEISE  ÕPETAMISEST

Kui hoolikalt peaks õpetaja oma tunni ette valmistama ja kui täpselt ettevalmistatust kinni pidama? Pean küll tunnistama, et suhtun oma tundidesse üsna loominguliselt. Muidugi mõtlen, mida on mingile rühmale vaja õpetada ja kuidas see nende puhul võiks kõige paremini töötada. Samuti valmistan ette vajalikke materjale. Vägagi tihti juhtub aga nii, et vaatamata mu tõesti suurele kogemusele ei lähe tund sugugi nii, nagu olen seda planeerinud. Minu meelest polegi see üldse halb – parimad tunnid kujunevadki tavaliselt siis, kui jälgida hoolega õpilaste mõtteid ja tegevusi ning vastavalt sellele tundi kohendada.

Kirjutangi selles postituses kahest juhusest, mil tegin tundides tegevusi, millele ma varem polnud üldse mõelnud ja mis õnnestusid sellele vaatamata väga kenasti.  Üks neist toimus eesti rühmas ning teine vene rühmas – ja need on ka omavahel seotud.

Algas kõik eesti rühmast. Seal on kümnenda klassi õpilased ning umbes poole aasta peal otsustasin neile näidata, mida eesti keele riigieksam endast kujutab lastes neil proovida läbi teha ühe lugemisülesande. Tegin koopiad 2014. aasta eksamivihikust ja jagasin need õpilastele laiali. Ütlesin, et igaüks valiks nelja lugemisteksti hulgast endale sobiva. Õpilased aga soovisid teha kõik sama varianti ja nii sai selleks suhteliselt juhuslikult Tõnu Õnnepalu tekst „Paradiis“. Alustasime lugemist tunnis, ülesanne jäi aga kodus lõpetada.

Ülesanne

I. LUGEMINE Loe läbi katkend Tõnu Õnnepalu teosest „Paradiis” (Varrak, 2009) ja lahenda selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna. Vastus peab olema sisuline tervik. Alustekstile viidates võid kasutada ridade ees olevaid numbreid.

1. Minategelasele on Paradiisil mitu tähendust. Too välja 3 tõlgendusvõimalust ja toeta neid tekstinäidetega. (15 punkti)

2. Millest unistas minategelane Paradiisis? Mis ta unistustest ei täitunud? Põhjenda. (10 punkti)

3. Analüüsi, millise õppetunni minategelane Pariisis sai. Toeta vastust 2 tekstinäitega. (15 punkti)

Tekst (umbes pool)

Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.

Ja ma ikkagi ei tea siiamaani, ja ma üritan ja üritan seda teada saada, mis siis õieti oli mulle see õppetund, mille ma Paradiisilt pidin saama. Ja kas see üldse on läbi? Või püüdsin ma enne tunni lõppu jalga lasta ja nüüd olen ikkagi pärast tundi „kinni” jäetud.

Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.

Jah, ma ei tea. Vahel oli õhtuse bussi peal ka Lokaatori sõdureid, kes sõitsid sellega eelviimasesse peatusesse, kust teeristist sai nende väeossa ja kasarmusse. Kord varakevadel, kui päike kohe pärast bussi väljumist looja läks, nii et kohale jõudis buss täiesti pimedas, sõitsid tagumisel pingil kaks noort soldatit. Nad naaldusid teineteise vastu ja jäid varsti magama ja nende teineteise-läheduses oli nii palju pretensioonitust ja lihtsust, omamoodi lapsikut süütust, kuigi see oli samas ka täiskasvanute lähedus, et ma mõtlesin: miks mina seda ei oska. Või miks pole see minu osa.

Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, kes sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?

Aga kas peabki midagi endale jääma?

Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sest igaühel on ju elus võimalused?

Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada ...

Ja nii läksin minagi Paradiisi põhjaväravast, metsaväravast välja, hommikul vara pimedas, et jõuda esimese bussi peale ja sõita suurde linna. Jaa, Paradiisis oli kerge isegi Tallinna suureks linnaks mõelda. Aga kohale jõudes oli ta ikka see, mis ta oli ...

Tõnu Õnnepalu "Paradiis". Eesti keele 2014. aasta riigieksami lugemisülesanne, umbes pool teksti

Järgmises tunnis olid õpilased üsna nõutute nägudega. Küsimustele vastates üritati küll leida tekstist vastavaid kohti, oli aga kohe tunda, et teksti mõte polnud eriti hästi nendeni jõudnud. Kui ise põhjalikumalt teksti süvenesin, sain ka aru, miks. Minu meelest ei olegi see tekst sobiv 16-aastastele ega ka 18-aastastele. Ükskõik kui targad nad on ja kui hästi suudavad arutleda, siis selleks, et mõista 50-aastase mehe vaatenurka elule, jääb noortel puudu elukogemusest. See tekst ei puuduta neid, ei ole neile oluline. Tõsi, üks noormees, kes on poolenisti eestlane ja poolenisti lõunamaisema päritoluga, ütles, et talle meeldib autori sõnaseadmine, kuid ta võitleb oma sisimas selle tekstiga, sest ei saa aru, kuidas selle peategelane lihtsalt vaatleb elu ja ei tee mitte midagi ja lihtsalt nii otsibki oma paradiisi :)

Üldiselt sain aga aru, et on vaja midagi ette võtta, et õpperühm ellu äratada. Siis tuli mul mõte lasta neil endil rääkida, mida tähendab paradiis nende jaoks. Andsingi ülesande sellele mõelda ja osa noori esinesid oma mõtetega ka klassi ees. Kõigile jäi aga koduülesandeks mõtted lühiessee vormis kirja panna. Mõned noored kirjutasid essee oma blogisse, mis mulle väga meeldis. Teised esitasid tekstid paberil. Järgnevalt kolm teksti – valikut oli raske teha, sest kõik tööd olid toredad ja oli tunda, et paradiisi teema on noortele tegelikult haarav, kuid ülesanne peab olema esitatud sobival kujul.

Kui keegi mainib sõna Paradiis siis esimese asjana mõtleme ikka sellest taevariigist. Kui hakata pikemalt mõtlema, et mis on just meie jaoks Paradiis, siis vastused võivad tulla väga erinevad.

   Minu jaoks on Paradiis momendid, kus me oleme väga õnnelikud, momendid, kust me ei tahaks eales lahkuda, sest need on nii head. Oma lühikese elu jooksul olen kogenud mitmeid taolisi momente, kus saan öelda, et olen Paradiisis. Näiteks olen kaks korda käinud Saksamaal mööda jõuluturge. Nendel õhtutel olime perega koos, me saime hästi läbi, jõime glögi, sõime Saksa vorste ja šokolaadiga kaetud õunu ja maasikaid – me olime õnnelikud. Selliseid jõulutunde momente võisin võrdsustada Paradiisiga.

    Aga selleks, et tunda ennast Paradiisis ei pea tegelikult kuhugi kaugele minema, seda saab tunda ka oma kodus. Näiteks kui sa vedeled oma diivanil, vaatad oma lemmikseriaale, sul on soe, mõnus ja kohutavalt palju rämpstoitu. Mina loen ka selliseid õnnemomente Paradiisis veedetud ajaks.

   Need momendid, mida ma veedan Paradiisis, pean ma oma elu parimateks ja õnnelikemateks hetkedeks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiis

Pidime eesti keele tunnis arutlema, mis on meie jaoks paradiis. Mul käis nii palju erinevaid mõtteid peast läbi, kuid see, mis siin järgnevates ridades seisab, pole sellega isegi mitte võrreldav. Kummaline, kuidas emotsioonid ja mõtted võivad nii palju muutuda...

Igaüks defineerib mõistet "Paradiis" erinevalt. Mõne jaoks on see tema terve elu koos tõusude ja mõõnadega, mõne jaoks on see tema kodu, mõnele aga hoopis midagi kolmandat.

Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks paradiis. Varem oleksin ma öelnud, et terve mu elu on üks suur paradiis, kuid hetkel tunnen nagu minu paradiis oleks minult ära võetud või et ma oleksin selle nagu ise ära kaotanud. Aga eks see võibolla ongi nii, et leiad endale paradiisi, ning just siis kui tunned end seal turvaliselt ja hakkad sellesse kiinduma, võetakse ta sinult ära. Peale seda nutad oma paradiisi taga, kuni leiad uue. Ja kes teab, võibolla jääb see paradiis sulle igaveseks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Minu arust on paradiis koht maa peal, kus me kõik kunagi kohtume. Seda veel ei eksisteeri, see saab nii olema tulevikus.

Arvatakse, et paradiisi saadakse peale surma. Mina pean seda tõeseks. Surm on nagu transpordivahend kaugesse tulevikku, kus paradiis on.

Ühel päeval kohtuvad kõik kunagi eksisteerinud seal kauges paradiisis ja see hetk tekitab minus hirmu. Seetõttu peamegi kõiki alati hästi kohtlema, mitte kunagi ühtegi sidet või silda põletama. Sest kunagi me kohtume uuesti, paradiisis.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiisi teema jätkus aga veelgi ootamatumalt vene rühmas. Ma isegi ei mäleta enam, mis teemaga me seal tegelikult tegelesime, kui üks noormees ütles muu jutu seas järsku, et tema vist sellel aastal gümnaasiumit ei lõpeta. Minu küsimuse peale, miks, vastas ta, et ta ei saa kaitsta oma uurimustööd, sest ta ei suuda avalikult esineda. Ma küsisin, miks ta arvab, et ei suuda, ja ta rääkis, et alati, kui ta on pidanud paljude inimeste ees esinema, on kõik halvasti läinud – mõtted on läinud sassi ja esinemine täielikult läbi kukkunud. Mõtlesin, et tema puhul ma seda küll poleks osanud arvata, sest mulle on ta kogu aeg tundunud ühe vabama suhtlejana üldse. Talle ütlesin aga, et avaliku esinemise hirm on loomulik ja see on peaaegu kõigil, aga seda saab harjutamisega ületada. Lisasin, et annan talle kohe võimaluse esineda. Meie õpperühm on väike ja sõbralik ja siin on ideaalne võimalus positiivset esinemiskogemust saada.

Hea küll – aga oleks ju siis vaja ka mingit teemat, millel ta esineb. Mul oli just eelmine tund olnud kümnenda klassiga paradiisi teemal - võtsin välja ühe ülejäänud teksti ja andsin selle noormehele lugeda. See õpilane valdab eesti keelt hästi, pidasin talle teksti enam-vähem jõukohaseks (see oli enne, kui olin kümnenda klassi nõutust näinud). Meil oli sel päeval plaanis kolm eesti keele tundi, seega ütlesin talle, et ta loeks teksti läbi ja räägiks oma mõtetest selle teemal viimases tunnis. Noormees lugeski teksti läbi ja pärast esimest vahetundi küsis, kas ta võib ka kuulajatega esinemise ajal rääkida. Ma vastasin, et ta võib teha, mida soovib, niikaua kui see on esinemise teemaga seotud. 

Jõudiski kätte kolmas tund ning noormees asus esinema. Ta tutvustas teemat ja küsis seejärel nimepidi iga klassikaaslase poole pöördudes, mis on tolle jaoks paradiis. Esimene vastaja oli noormees, kes ütles, et tema jaoks on paradiis oma tuba, oma diivan, arvuti, külmkapp ja jalgpalliväljak. Esineja joonistas need asjad tahvlile. Seejärel vastas neiu, kes ütles, et tema jaoks on ka paradiis oma kodu, oma pere, oma kass, oma hamster ... Esineja täiendas vastavalt pilti. Ja nii edasi. Kuulasin ka ise suure huviga. Lõpuks aga ehmatas esineja mind küsimusega: „Õpetaja, mis on teie jaoks paradiis?“ Vastasin tõesti spontaanselt, et see, kui ma saan teha, mida tahan, kui mu juures on inimesed, kes on mulle olulised ja et oleks hingerahu. Esineja joonistas pildile minu vastustest hingerahu ja kujutas seda päikesena :). Kui kõik kuulajad olid oma arvamust avaldanud, tegi noormees pildist kokkuvõtte ja arendas siis teemat edasi – mida on selleks vaja, et paradiisi saavutada. Kõik kuulasid suure huviga, sealhulgas mina. Lõpuks kujunes sellest kogu rühma haarav diskussioon. 

©  Fotolia

Esinemise lõpus küsisin õpilastelt, kuidas neile ettekanne meeldis. Kõik väljendasid rahuolu. Üks neiu ütles ainult: „Väga, väga ...“. Üks noormees ütles, et ta oleks tahtnud, et esinemine oleks olnud inglise keeles – ja see oli tema suust suurim kiitus, sest ta valdas sel ajal inglise keelt palju paremini kui eesti keelt ja siis ta oleks saanud esinejaga rohkem vaielda :). 

Kui tund lõppes, jäi esinenud noormees viimasena klassi ja ma ütlesin talle, et tal läks väga hästi ja ei olnud ju põhjust hirmu tunda. Noormees vastas et tunneb ka, et läks hästi, aga vaid sellepärast, et ta esines tuttavale klassile. Samas mainis ta, et tal siiamaani käed värisevad, sest esinemine oli selline adrenaliinilaks. Ütlesin, et välja see üldse ei paistnud. Sain aga aru, et on oluline anda talle veel esinemisvõimalusi ja ehk ka teistes klassides, kes ei ole talle nii tuttavad.

Kokkuvõttes sain nendest kahest juhusest väga positiivse kogemuse – tasub jälgida õppijaid, usaldada enda sisetunnet, läheneda tunnitegevustele loovalt ja panna õpilasi vahepeal ise üksteist õpetama!

Mul tuli veits gripp peale

ARGIKEELEST JA AMETLIKUST KEELEST

Kuidas te reageeriksite, kui saaksite oma vene rühma õpilaselt meili, milles ta selgitab  ülesande täitmata jätmist ning mis algab järgnevalt?

Kolmap. tuli veits gripp peale, oleks kooli tulnud aga kuna neljapäevaks pidin ajalood parandama siis mõtlesin, et jään koju ...

Minul läks seda kirja lugedes igatahes tuju heaks :). Väljend gripp tuli peale ei ole eesti keeles just eriti tavapärane, aga mõjub vahvalt ning sõna veits teeb väljenduse veel armsamaks. Samas võib karta, kui samasugune kiri saata mõnele rangema ellusuhtumisega inimesele või mõnda ametiasutusse, siis ei pruugita sellesse nii heasoovlikult suhtuda. 

Meili saatjaks oli üks neist õpilastest, kes on varem eesti koolis käinud ning valdab seega eesti kõnekeelt suhteliselt vabalt - tema hääldus, sõnavara ja keelekonstruktsioonid on nii loomulikud, et teda võib eestlaseks pidada. See kõik on loomulikult väga tore! Samas toob see kaasa ka noorte emakeelekõnelejate tüüpprobleemi - argikeele ja ametliku keele kohatise segiajamise. Näiteks on sama õpilase töödest pärit ka järgmised argikeelsed väljendid:  

kommenteerimine ning kritiseerimine on inimõigused ning neid eriti keelata ei saa, kuid neid peab siiski inimlikul tasemel hoidma, mitte inimesi absoluutselt maa alla tampima; 
reklaamis oli ka materjali kohta kirjas, et on vastupidav, kuid seitsmel oli juhe juba poolenisti „läbi näritud“; 
võib ka mainida, et need samused mikrofonita klapid tulid valges värvis, kuid reklaamis oli kirjas, et klapid on musta värvi.

Miks siis valmistab argikeele ja ametliku keele eristamine õppijaile nii tihti peavalu?

Argikeel ja ametlik keel

Varem jagati keelekasutus kaheks: kõnekeel ja kirjakeel. Kõnekeel oli suhteliselt vaba, kirjakeel käis aga enne ilmumist läbi keeletoimetajate ja korrektorite valvsa silma alt. Seetõttu vastasid meedias ja mujal ilmunud tekstid üldiselt õigekirjareeglitele ning ametlikes tekstides ei esinenud sobimatuid argikeelsusi. Seega harjusid inimesed kirjalikke tekste lugedes ka ametlikuma stiiliga. 

Tänapäeval ei ole selline jaotus aga enam eriti täpne. Kirjalik netikeel on sageli väga kõnekeele moodi, mistõttu noorte keeletaju hägustub ja neil on raskem otsustada, missugune väljend on ametlikku teksti sobiv ja milline vähem sobiv või koguni sobimatu. Seega võib tänapäevase keelekasutuse jagada pigem argikeeleks (ehk mitteformaalseks keeleks) ja ametlikuks keeleks (ehk akadeemiliseks keeleks ehk formaalseks keeleks). 

ARGISTIIL. Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Koolis peaks õpetama, et kumbki neist variantidest pole iseenesest hea ega halb – mõlemad  on keele rikkuseks. Kui inimene soovib aga võimalikult edukalt oma suhtluseesmärke saavutada, peab ta nii mõistma kui ka oskama kasutada situatsiooni sobivat keelt.

Mis on õppijaile raske?

Et akadeemilise keele omandamine on paras pähkel emakeele kõnelejatelegi, siis ei ole see loomulikult väga lihtne ka teise keele õppijale. Et jõuda B1-keeleoskustasemelt (argikeel) B2-tasemele (argikeel ja ametlik keel), on vaja teadlikku tegelemist ja aega.





Ametlikku keelt kasutada püüdes on õppijatel tavaliselt kolm komistuskivi: 

1) kohati esinevad tekstis liiga kõnekeelsed väljendid, 
2) sõnavara ja lauseehitus on liiga lihtsad, 
3) akadeemilised sõnad esinevad vales tähenduses.

Kuidas eristada argikeelt ja ametlikku keelt?

Et õpilased mõistaksid, mida need kaks eri keelevarianti endast üldse kujutavad ja miks neid vaja on, oleme praktilise eesti keele vihikutesse loonud seletuse, mida illustreerivad sellele postitusele lisatud pildid. Seletuses on lisaks ka kõrgstiil, mida ma oma õpilastega ei õppinud.

Tekst töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Vihikutes on ka mitmeid harjutusi, milles on vaja leida argikeelse väljendi juurde ametlikus stiilis sünonüüm, kirjutada argikeelne tekst ümber ametlikumas stiilis jmt. Järgnevalt ühe ülesande osa näide. Ülesandes tuli tutvuda konkursile esitatud enesetutvustustega ja neid keelekasutuse sobivuse seisukohast hinnata. 

Hei!

Kirjutan siis väheke endast. Olen 16-aastane naissoost kodanik nimega Marilyn.

Elan Saaremaal, see on kindlasti parim koht Eestimaal elamiseks!!!

Õpin Kuressaare gümnaasiumi 10. klassis ja ega koolile pole ka midagi ette heita J.

Mina olen selline keskmine õpilane, veits tugevamad on mul mata ja bio.

Koolis on üldiselt päris lahe, aga vahel hakkavad mõned õpsid pinda käima ja siis tahaks kohe kuhugi kaugele ära. (tekst jätkub)

Kuidas vabaneda ebasobivast argikeelsusest?
Et vales kohas esinevat argikeelsust vähendada, tegelesime tundides õpilaste töödes esinenud näidetega: 
- Mõnikord märkisin need ära ja palusin õppijal endal ametlikumalt ümber sõnastada. 
- Mõnikord palusin kaaslastel üksteise tööst kõnekeelsusi leida ja korrigeerida aidata. 
- Mõnikord analüüsisime mõnd näidet või mõnd teksti koos kogu õpperühmaga.

Üheks visamalt püsivaks sõnaks osutus veits :). On ju see argikeeles tõesti ülimalt kasutatav ja nii tajuvadki paljud teise keele õppijad seda ainuvõimalikuna. Ühe noormehe suulistes ja  kirjalikes tekstides märkisin selle sõna esinemist korduvalt. Noormees oli küll minuga igati nõus, et peaks kasutama veits asemel veidi, kuigi see talle naljakavõitu tundus. Kui ta aga ise rääkima või kirjutama hakkas, ilmus teksti automaatselt ikka ja jälle veits. Lõpuks vahetult enne lõpueksamit keskendus ta sellele probleemile tõsisemalt ja läbiski eksami rääkimisosa vaid paari veitsiga :). 

AMETLIK STIIL. Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Kuidas muuta sõnavara keerukamaks?
Teiseks ja suuremakski probleemiks on see, kuidas jõuda B1-keeleoskustasemelt B2-tasemele. Isegi väga tugev B1, millega saab elus palju asju aetud, on siiski olmetasandi keel. B2-tasemel oodatakse inimeselt, et ta suudaks formaalset ja mitteformaalset registrit eristada ning mõlemas end ka väljendada. 

Järgnevalt toon näite tööst akadeemilise sõnavara arendamisega rühmas, kus õpilaste tase oli  õppeaasta alguses B1 või alla selle. Me kasutasime tundides küll ka õpikuid, kuid üsna sageli valmistasin õpilastele ka lisamaterjale. Nii sain paremini lähtuda vastava grupi vajadustest. 

Näiteks lugesime kord teksti „Tarmo Urbi 10 soovitust, et olla õnnelikum ja tervem“ (http://alkeemia.delfi.ee/hallokosmos/uusmaailm/tarmo-urbi-10-soovitust-et-olla-onnelikum-ja-tervem?id=69701145). Valisin selle teksti, sest mulle tundus, et see võiks sobida rühmale, milles õppivad noormehed olid kaotamas õpimotivatsiooni ja üldse koolis käimise motivatsiooni. Need tegelikult hea peaga ja toredad õpilased olid kooli silmis probleemsed - nad talusid halvasti kaheksatunnist koolipingis istumist, väga teoreetilist ja kohati igavat õpet ning suurt testide sooritamise survet. Eesti keele tunnis sain nad üldjuhul tööle, aga osa ajast me ka lihtsalt arutlesime kooli ja elu üle. Et tegime seda eesti keeles, oli see ka keeleõpe, aga olen kindel, et sellel oli suuremgi väärtus. Kirjutan sellest teine kord pikemalt, praegu aga räägin siiski akadeemilise sõnavara õppimisest .

Tegin tekstist eksamitüübile sarnase harjutuse, st eemaldasin osa sõnu (valisin akadeemilised sõnad, mis minu meelest olid neile õppimiseks paraja raskusega) ja õppijad pidid teksti lugema ning sõnad lünkadesse paigutama. Mulle meeldis, et teksti autor oli mees – lootsin et see on poistele sobivam, kui naiste antud nõuanded. Samuti meeldis mulle, et tekst oli keelelises mõttes keskmise raskusastmega ja üsna pikk, kuid jagunes lühikesteks alaosadeks, mis muutis selle lugemise palju mõnusamaks. Järgnevalt väike katkend sellest harjutusest.

2. Inimsuhetes tuleb olla aus

On inimesi, kellega me suhtleme viisakusest või harjumusest, kes tegelikult ammu ei kuulu enam meie vibratsiooni. Hinda seda, mis on sulle ............................ tähtis ja neid inimesi, kes on sulle tähtsad ja tee neid asju, mis sulle rõõmu valmistavad. Ma arvan, et rõõmsameelsus on meie ainus .............................elus, sest rõõmsameelsusest algavad kõik ülejäänud head asjad.

3. Võta rohkem aega iseendale

Mõtle, moluta, mediteeri! Ükski ......................................, miks sul asjad halvasti on, ei ole piisav. Iga loll oskab ennast õigustada. Aga see ei too kaasa ................................., see ei paranda mitte midagi. Parem siis paranda ja kui vaja ............................, muuda.

kohustus, kuulu, muuta, tulemust, tõeliselt, õigustus

Õppijad täitsid lugemisülesande kenasti. Vahetevahel nad küll küsisid mõnd sõna minu käest või otsisid netist, üldiselt said aga lugemisega hästi hakkama. See tõendab nende nutikust, sest tekst oli keelelises mõttes neile parajat väljakutset pakkuv. Üldiselt ongi see muidugi tüüpiline, et intelligentsed inimesed täidavad seda laadi ülesandeid paremini, kui nende keeletase objektiivselt võttes peaks võimaldama.

Pärast lugemist arutasime tekstis toodud nõuandeid ja suunasin õppijaid seejuures kasutama ka tekstis esinenud akadeemilisi sõnu. Olin rõõmus, et noormehed ütlesid korduvalt See on hea idee. See on ka tore arvamus jmt ning rääkisid vägagi avatult ka oma mõtetest. Samas ei olnud nad sugugi kõigi soovitustega pimesi nõus. Näiteks soovitati tekstis, et kui inimene ei tunne ennast kuskil kohas hästi, siis tuleb minna ja leida uus koht. Õppija aga ütles, et ta tahaks küll sõita ära Argentiinasse, kus on soe ja hea, aga see ei ole lihtsalt reaalne,

Järgmise tunni jaoks valmistasin õppijaile sõnalipikud, millele kirjutasin need tekstist väljavõetud sõnad, mille nad olid lünkadesse paigutanud (kohustus, kuuluma, muutma, tulemus, tõeliselt, õigustus jm) ja mida soovisin neile õpetada. Nüüd töötasid õpilased paaris, võtsid laualt ühe juhusliku sõnalipiku ja esitasid kaaslasele selle sõnaga küsimuse, millele kaaslane vastas. Mängisin ka ise kaasa ja minult küsiti sõnaga kohustus näiteks Kas teil on kodus palju kohustusi? ja sõnaga tõeliselt Kas teile tõeliselt meeldib hommikul kooli tulla? Oli näha, mis probleemid on hetkel aktuaalsed :). Need küsimused võimaldasid meil aga hästi arutleda.

Alguses proovisin tegelikult teha nii, et üks küsib ühe sõnaga ja teine vastab teise laualt võetud lipikul oleva sõnaga. Näiteks kui õppija, kes tõmbab sõna kohustus, küsib Kas teil on kodus palju kohustusi?, siis kui vastajal on sõna tõeliselt, võib ta vastata Mul on kohustusi, mida ma tõeliselt täita soovin ja kohustusi, mida ei soovi üldse täita. Selline variant on loovam kuid meil see seekord veel eriti hästi ei õnnestunud – osutus keelelises mõttes liiga keerukaks ja jäi seega edasisi aegu ootama.

Lõpuks kirjutasid õpilased nende sõnadega ise endale lühikesi soovitusi. Seal said nad kasutada uute sõnade hulgast just endale vajalikke ja ka vajalikes konstruktsioonides.

Õppijad väljendasid kokkuvõtteks rahulolu, et said rääkida ja et uued sõnad jäid niimoodi kergemini meelde. Mina olin samuti rahul, sest õppijad tegid ülesandeid aktiivselt, rääkisid avatult ja omandasid akadeemilisi sõnu, mis varem nende sõnavarra ei kuulunud. B1-tasemelt B2-le liikumine on aeganõudev protsess, aga olen kindel, et oleme sinna suunas teel :)

Selliseid  teemasid  peaks  koolis  rohkem arutama

MÕTETE  TEKKIMISEST

Olen päris tihti kuulnud õpetajaid muretsemas, et õpilased ei oska arutleda, sest neil puuduvad selleks vajalikud mõtted. Minu kogemus ütleb siiski, et tegelikult on noortel palju potentsiaali värskete ja huvitavate mõtete avaldamiseks. Et need mõtted hakkaksid tekkima ja et neid ka välja öeldaks, selleks on aga vaja luua vastavad tingimused.

Kõigepealt tuleb püüda leida teema, mis noori tegelikult sisuliselt haaraks. See ei ole alati just väga lihtne – esiteks võib alt minna sellega, et õpetajat ennast väga huvitav teema jääb õpilastele kaugeks ja võõraks. Teiseks – eks ka noorte huvid ole erinevad ja kui mõned lähevad põlema müstika, teised videomängude ja kolmandad kauni välimuse üle arutledes, siis on päris keeruline neid teemasid ühendada, nii et kõik rahule jääksid.

Eesti rühmas oli meil esimeseks suuremaks arutlusteemaks sõnavabadus internetis. Mulle tundus, et see võiks olla üsna hea valik, sest teema on ühiskondlikult oluline ja peaks samal ajal olema ka noortele lähedane – möödub ju suur osa nende elust virtuaalmaailmas.

Esimese keele vihikus (http://www.kynnimees.ee/et/toovihikud/praktiline-eestikeel-11klass-vihik1-toode) on selle teema põhilugemistekstiks „Arutelu sõnavabaduse üle“, milles on esitatud Oxfordi ülikooli professori Timothy Garton Ashi töörühma poolt sõnastatud kümme globaalse sõnavabaduse teesi, nt ●Meie – kogu maailma inimesed – peame olema vabad ja võimelised end väljendama ning otsima, saama ja levitama infot ning ideid sõltumata riigipiiridest. ●Me ei ähvarda vägivallaga ega allu vägivallaga hirmutamisele. 

Lehekülg töövihikust "Praktiline eesti keel" 11-1

See tekst on nii sisuliselt kui keeleliselt nõudlik ning pakub seega ka head võimalust funktsionaalse lugemisoskuse arendamiseks. Esimese lugemise järel püüdsime täita harjutust, milles õpilastel tuli teksti põhjal vastata nii lihtsamatele küsimustele, näiteks Miks on sõnavabadus oluline? või Miks on sõnavabaduse temaatika eriti aktuaalseks muutunud just internetiajastul? kui ka keerukamatele, näiteks Kuidas võib oma maine kaitsmine ahistada sõnavabadust? või Mida tähendab metapõhimõte? Selgus, et ega kõik ikka polnud väga täpselt teksti mõistnud, mis on ka loomulik – usun, et ka paljudelt täiskasvanutelt nõuaks sellest tekstist arusaamine veidi pingutust. Palusin õppijail teksti veel kord lugeda ja teha iga teesi kohta ühe-kahelauselise kokkuvõte. Niimoodi väikesteks juppideks jaotatuna muutus pikk tekst kohe palju paremini mõistetavaks.

Edasi hakkasime teemat suuliselt arutama. Alustasime sõnavaraharjutustest, mis olid samal ajal ka arutlusülesanded. Õppijad pidid kõigepealt  lugema lauseid ja täitma nendes olevad lüngad loetud tekstist pärit sõnadega (nt virtuaalne, privaatsus, demokraatlik, mis olid harjutuse juures loendina antud).  Seejärel tuli ka vastata tekkinud küsimusele või kommenteerida, kas ollakse tekkinud väitega nõus.

Küsimuste näiteid

Millised eelised on virtuaalsel  suhtlusel võrreldes näost näkku suhtlusega?

Kui palju vajab tänapäeva inimene privaatsust?

Kas kõiki konflikte saab demokraatlikult  lahendada?

Väidete näiteid

Iga Facebooki postitatud pilt või sissekanne võib tulevikus su mainet  kahjustada.

Internetisuhtlus peab olema seadustega reguleeritud.

Sellised lühemad arutlusülesanded olid heaks ettevalmistuseks pikemale vabaarutelule. Edasi jagasimegi teesid õpilaste vahel. Igaüks analüüsis üht teesi etteantud küsimustest lähtuvalt ja teised lõid samuti arutelus kaasa.

Teesi näide

Me ei luba tabusid arutelus ega teadmiste levitamisel.

Küsimuste näiteid  

Kui palju seda põhimõtet igapäevases internetisuhtluses järgitakse. Too näiteid.

Kui palju selle põhimõtte vastu eksitakse? Too näiteid.

Kas selle põhimõtte ellurakendamine on võimalik ja kuidas selle järgimist tagada?

Arutelu läks hästi käima ja oli aktiivne. Õpilased esitasid sisukaid arvamusi ja tõid isiklikel kogemustel põhinevaid näiteid. Näiteks arvati näiteks, et tänapäeval on privaatsuse piirid laienenud ja noored jagavad enda kohta üsna vabalt erisuguseid fotosid ja muud infot. Samas peeti siiski targaks valida, kus sa mis infot levitad. Kõige pikem arutelu tekkis netikommentaaride teemal. Rääkisime, et halvustavaid ja vihkavaid kommentaare esineb praegu kahetsusväärselt palju ning püüdsime aru saada, miks neid nii palju kirjutatakse. Valdav arvamus oli, et selliste kommentaaride autoritel on tõenäoliselt endal lahendamata probleemid, mille tõttu ta oma kibestumust niiviisi välja elab. Õpilased arvasid ka, et anonüümsus võimendab kurje kommentaare – näost näkku suhtluses oldaks kindlasti tunduvalt tagasihoidlikumad. Arutasime ka, et kui inimene ei suuda oma arvamust argumenteeritult esitada ning enda omast erinevasse arvamusse tolerantselt suhtuda, siis võib ta hakata arvamuse asemel ründama selle esitajat, toob halvustavalt esile tema rahvust, annab negatiivse hinnangu tema vaimse võimekuse kohta vmt.

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Püüdsime ka leida lahendusi, mis aitaksid vihaseid kommentaare vähendada. Alguses arvasid noored, et selle vastu polegi  võimalik midagi ette võtta. Pikemalt arutledes tulid aga ka ideed – näiteks arvati, et võiks teha anonüümsete vihkavate kommentaaride vastaseid sotsiaalreklaame. Veel pakkusid õpilased välja, et positiivne efekt võiks olla ka sagedasemal selliste teemade üle arutlemisel. Mulle valmistas seejuures eriti rõõmu noorte seisukoht, et kogu suhtlus ei saa mingil juhul piirduda vaid virtuaalmaailmas toimuvaga, vaid just sellised reaalmaailmas toimuvad arutelud on vajalikud nagu meil praegu tunnis käib. 

Teema lõpuks pidi iga õpilane kirjutama ise ühe teesi koos kommentaariga teemal Mis on internetis veel oluline just sinuvanustele inimestele? Huvitavamad teesid käsitlesid turvalisust: kuidas netis turvaliselt oste sooritada ilma petta saamata, kuidas kaitsta oma arvutit viiruste eest ja kuidas kaitsta ennast identiteedivarguse eest.

Tunni võttis hästi kokku ühe neiu lause: „Just selliseid teemasid peaks koolis rohkem arutama!“

                          
                                    KUIDAS LEIDA TÄHENDUSLIKKE TEEMASID

● Kindlasti pakuvad õppijaile huvi teemad, mis on seotud nende elus hetkel oluliste    küsimustega (gümnasistidele näiteks tulevikuplaanid, suhted jmt ).

● Noortele pakuvad huvi ka üldinimlikult olulised ja suuri ideid käsitlevad teemad.

● Käsitletavad teemad peaksid olema esitatud vastuoluliselt, intrigeerivalt, emotsioone tekitavalt, vaimukalt vmt – see muudab nad tunduvalt põnevamaks.

● Ei ole vaja karta ka teravaid teemasid. Need arutelud tuleb vaid eriti hoolikalt ette valmistada.

● Aeg-ajalt võiks lasta noortel endil teemasid välja pakkuda, tekste leida või ennast huvitavaid teemasid teistele tutvustada.

                                         
                                                     KUIDAS TEKIVAD MÕTTED

●Oluline on anda õppijaile erisugust teemakohast sisendit (lugemistekstid, kuulamistekstid, pildid, videod vm). Eriti hea, kui sisend on emotsioone tekitav, vaimukas või intrigeeriv.

● Kasulik on teha mitmesuguseid tekstimõistmise harjutusi, et õpilased töötaksid  tekstiga ja saaksid selles esitatud mõtetest aru.

● Vajalik on tekitada aktiivne arutelu, milles õpilased avaldaksid oma tegelikke mõtteid. Selleks peab õpperühmas olema sõbralik, tolerantne ja siirust soodustav õhkkond.

● Enne vabaarutelu on sageli kasulik teha nn toetatud lühiarutelusid, milles on vaja kommenteerida etteantud mõtteid, valida kahe väite seast see, millega ise rohkem nõustud ja oma valikut põhjendada vmt.

● Väiksemas rühmas võib olla tõhus ka kogu rühma arutelu, suuremas rühmas peaks kindlasti kasutama paaris- ja rühmatööd, et kõik saaksid piisavalt rääkida.

● Arutelu ei tohi olla väga lühike, mõtete tekkimiseks on vaja aega. Õpetaja ei tohi õpilastele oma arvamusi ette öelda, kuid võib anda arutelu struktureerivaid (mitte sisulisi) fraase.

● Kasulik on kasutada erisuguseid aktiivõppemeetodeid (kahtlased väited, akadeemiline vaidlus, maailmakohvik jm).

●  Igaühe arvamust tuleb kuulata ja selle vastu siirast huvi tunda.

●Pole olemas valesid ega rumalaid arvamusi, kuid oma arvamust tuleb õppida argumenteeritult põhjendama.

● Kaaslase arvamusega ei pea nõustuma, kaaslast ei tohi aga halvustada või tema arvamust kurjalt kritiseerida. Peab õppima omavahel viisakalt diskuteerima.