Mis on minu jaoks paradiis?

TUNDIDE PLANEERIMISEST  JA  ÜKSTEISE  ÕPETAMISEST

Kui hoolikalt peaks õpetaja oma tunni ette valmistama ja kui täpselt ettevalmistatust kinni pidama? Pean küll tunnistama, et suhtun oma tundidesse üsna loominguliselt. Muidugi mõtlen, mida on mingile rühmale vaja õpetada ja kuidas see nende puhul võiks kõige paremini töötada. Samuti valmistan ette vajalikke materjale. Vägagi tihti juhtub aga nii, et vaatamata mu tõesti suurele kogemusele ei lähe tund sugugi nii, nagu olen seda planeerinud. Minu meelest polegi see üldse halb – parimad tunnid kujunevadki tavaliselt siis, kui jälgida hoolega õpilaste mõtteid ja tegevusi ning vastavalt sellele tundi kohendada.

Kirjutangi selles postituses kahest juhusest, mil tegin tundides tegevusi, millele ma varem polnud üldse mõelnud ja mis õnnestusid sellele vaatamata väga kenasti.  Üks neist toimus eesti rühmas ning teine vene rühmas – ja need on ka omavahel seotud.

Algas kõik eesti rühmast. Seal on kümnenda klassi õpilased ning umbes poole aasta peal otsustasin neile näidata, mida eesti keele riigieksam endast kujutab lastes neil proovida läbi teha ühe lugemisülesande. Tegin koopiad 2014. aasta eksamivihikust ja jagasin need õpilastele laiali. Ütlesin, et igaüks valiks nelja lugemisteksti hulgast endale sobiva. Õpilased aga soovisid teha kõik sama varianti ja nii sai selleks suhteliselt juhuslikult Tõnu Õnnepalu tekst „Paradiis“. Alustasime lugemist tunnis, ülesanne jäi aga kodus lõpetada.

Ülesanne

I. LUGEMINE Loe läbi katkend Tõnu Õnnepalu teosest „Paradiis” (Varrak, 2009) ja lahenda selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna. Vastus peab olema sisuline tervik. Alustekstile viidates võid kasutada ridade ees olevaid numbreid.

1. Minategelasele on Paradiisil mitu tähendust. Too välja 3 tõlgendusvõimalust ja toeta neid tekstinäidetega. (15 punkti)

2. Millest unistas minategelane Paradiisis? Mis ta unistustest ei täitunud? Põhjenda. (10 punkti)

3. Analüüsi, millise õppetunni minategelane Pariisis sai. Toeta vastust 2 tekstinäitega. (15 punkti)

Tekst (umbes pool)

Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.

Ja ma ikkagi ei tea siiamaani, ja ma üritan ja üritan seda teada saada, mis siis õieti oli mulle see õppetund, mille ma Paradiisilt pidin saama. Ja kas see üldse on läbi? Või püüdsin ma enne tunni lõppu jalga lasta ja nüüd olen ikkagi pärast tundi „kinni” jäetud.

Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.

Jah, ma ei tea. Vahel oli õhtuse bussi peal ka Lokaatori sõdureid, kes sõitsid sellega eelviimasesse peatusesse, kust teeristist sai nende väeossa ja kasarmusse. Kord varakevadel, kui päike kohe pärast bussi väljumist looja läks, nii et kohale jõudis buss täiesti pimedas, sõitsid tagumisel pingil kaks noort soldatit. Nad naaldusid teineteise vastu ja jäid varsti magama ja nende teineteise-läheduses oli nii palju pretensioonitust ja lihtsust, omamoodi lapsikut süütust, kuigi see oli samas ka täiskasvanute lähedus, et ma mõtlesin: miks mina seda ei oska. Või miks pole see minu osa.

Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, kes sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?

Aga kas peabki midagi endale jääma?

Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sest igaühel on ju elus võimalused?

Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada ...

Ja nii läksin minagi Paradiisi põhjaväravast, metsaväravast välja, hommikul vara pimedas, et jõuda esimese bussi peale ja sõita suurde linna. Jaa, Paradiisis oli kerge isegi Tallinna suureks linnaks mõelda. Aga kohale jõudes oli ta ikka see, mis ta oli ...

Tõnu Õnnepalu "Paradiis". Eesti keele 2014. aasta riigieksami lugemisülesanne, umbes pool teksti

Järgmises tunnis olid õpilased üsna nõutute nägudega. Küsimustele vastates üritati küll leida tekstist vastavaid kohti, oli aga kohe tunda, et teksti mõte polnud eriti hästi nendeni jõudnud. Kui ise põhjalikumalt teksti süvenesin, sain ka aru, miks. Minu meelest ei olegi see tekst sobiv 16-aastastele ega ka 18-aastastele. Ükskõik kui targad nad on ja kui hästi suudavad arutleda, siis selleks, et mõista 50-aastase mehe vaatenurka elule, jääb noortel puudu elukogemusest. See tekst ei puuduta neid, ei ole neile oluline. Tõsi, üks noormees, kes on poolenisti eestlane ja poolenisti lõunamaisema päritoluga, ütles, et talle meeldib autori sõnaseadmine, kuid ta võitleb oma sisimas selle tekstiga, sest ei saa aru, kuidas selle peategelane lihtsalt vaatleb elu ja ei tee mitte midagi ja lihtsalt nii otsibki oma paradiisi :)

Üldiselt sain aga aru, et on vaja midagi ette võtta, et õpperühm ellu äratada. Siis tuli mul mõte lasta neil endil rääkida, mida tähendab paradiis nende jaoks. Andsingi ülesande sellele mõelda ja osa noori esinesid oma mõtetega ka klassi ees. Kõigile jäi aga koduülesandeks mõtted lühiessee vormis kirja panna. Mõned noored kirjutasid essee oma blogisse, mis mulle väga meeldis. Teised esitasid tekstid paberil. Järgnevalt kolm teksti – valikut oli raske teha, sest kõik tööd olid toredad ja oli tunda, et paradiisi teema on noortele tegelikult haarav, kuid ülesanne peab olema esitatud sobival kujul.

Kui keegi mainib sõna Paradiis siis esimese asjana mõtleme ikka sellest taevariigist. Kui hakata pikemalt mõtlema, et mis on just meie jaoks Paradiis, siis vastused võivad tulla väga erinevad.

   Minu jaoks on Paradiis momendid, kus me oleme väga õnnelikud, momendid, kust me ei tahaks eales lahkuda, sest need on nii head. Oma lühikese elu jooksul olen kogenud mitmeid taolisi momente, kus saan öelda, et olen Paradiisis. Näiteks olen kaks korda käinud Saksamaal mööda jõuluturge. Nendel õhtutel olime perega koos, me saime hästi läbi, jõime glögi, sõime Saksa vorste ja šokolaadiga kaetud õunu ja maasikaid – me olime õnnelikud. Selliseid jõulutunde momente võisin võrdsustada Paradiisiga.

    Aga selleks, et tunda ennast Paradiisis ei pea tegelikult kuhugi kaugele minema, seda saab tunda ka oma kodus. Näiteks kui sa vedeled oma diivanil, vaatad oma lemmikseriaale, sul on soe, mõnus ja kohutavalt palju rämpstoitu. Mina loen ka selliseid õnnemomente Paradiisis veedetud ajaks.

   Need momendid, mida ma veedan Paradiisis, pean ma oma elu parimateks ja õnnelikemateks hetkedeks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiis

Pidime eesti keele tunnis arutlema, mis on meie jaoks paradiis. Mul käis nii palju erinevaid mõtteid peast läbi, kuid see, mis siin järgnevates ridades seisab, pole sellega isegi mitte võrreldav. Kummaline, kuidas emotsioonid ja mõtted võivad nii palju muutuda...

Igaüks defineerib mõistet "Paradiis" erinevalt. Mõne jaoks on see tema terve elu koos tõusude ja mõõnadega, mõne jaoks on see tema kodu, mõnele aga hoopis midagi kolmandat.

Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks paradiis. Varem oleksin ma öelnud, et terve mu elu on üks suur paradiis, kuid hetkel tunnen nagu minu paradiis oleks minult ära võetud või et ma oleksin selle nagu ise ära kaotanud. Aga eks see võibolla ongi nii, et leiad endale paradiisi, ning just siis kui tunned end seal turvaliselt ja hakkad sellesse kiinduma, võetakse ta sinult ära. Peale seda nutad oma paradiisi taga, kuni leiad uue. Ja kes teab, võibolla jääb see paradiis sulle igaveseks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Minu arust on paradiis koht maa peal, kus me kõik kunagi kohtume. Seda veel ei eksisteeri, see saab nii olema tulevikus.

Arvatakse, et paradiisi saadakse peale surma. Mina pean seda tõeseks. Surm on nagu transpordivahend kaugesse tulevikku, kus paradiis on.

Ühel päeval kohtuvad kõik kunagi eksisteerinud seal kauges paradiisis ja see hetk tekitab minus hirmu. Seetõttu peamegi kõiki alati hästi kohtlema, mitte kunagi ühtegi sidet või silda põletama. Sest kunagi me kohtume uuesti, paradiisis.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiisi teema jätkus aga veelgi ootamatumalt vene rühmas. Ma isegi ei mäleta enam, mis teemaga me seal tegelikult tegelesime, kui üks noormees ütles muu jutu seas järsku, et tema vist sellel aastal gümnaasiumit ei lõpeta. Minu küsimuse peale, miks, vastas ta, et ta ei saa kaitsta oma uurimustööd, sest ta ei suuda avalikult esineda. Ma küsisin, miks ta arvab, et ei suuda, ja ta rääkis, et alati, kui ta on pidanud paljude inimeste ees esinema, on kõik halvasti läinud – mõtted on läinud sassi ja esinemine täielikult läbi kukkunud. Mõtlesin, et tema puhul ma seda küll poleks osanud arvata, sest mulle on ta kogu aeg tundunud ühe vabama suhtlejana üldse. Talle ütlesin aga, et avaliku esinemise hirm on loomulik ja see on peaaegu kõigil, aga seda saab harjutamisega ületada. Lisasin, et annan talle kohe võimaluse esineda. Meie õpperühm on väike ja sõbralik ja siin on ideaalne võimalus positiivset esinemiskogemust saada.

Hea küll – aga oleks ju siis vaja ka mingit teemat, millel ta esineb. Mul oli just eelmine tund olnud kümnenda klassiga paradiisi teemal - võtsin välja ühe ülejäänud teksti ja andsin selle noormehele lugeda. See õpilane valdab eesti keelt hästi, pidasin talle teksti enam-vähem jõukohaseks (see oli enne, kui olin kümnenda klassi nõutust näinud). Meil oli sel päeval plaanis kolm eesti keele tundi, seega ütlesin talle, et ta loeks teksti läbi ja räägiks oma mõtetest selle teemal viimases tunnis. Noormees lugeski teksti läbi ja pärast esimest vahetundi küsis, kas ta võib ka kuulajatega esinemise ajal rääkida. Ma vastasin, et ta võib teha, mida soovib, niikaua kui see on esinemise teemaga seotud. 

Jõudiski kätte kolmas tund ning noormees asus esinema. Ta tutvustas teemat ja küsis seejärel nimepidi iga klassikaaslase poole pöördudes, mis on tolle jaoks paradiis. Esimene vastaja oli noormees, kes ütles, et tema jaoks on paradiis oma tuba, oma diivan, arvuti, külmkapp ja jalgpalliväljak. Esineja joonistas need asjad tahvlile. Seejärel vastas neiu, kes ütles, et tema jaoks on ka paradiis oma kodu, oma pere, oma kass, oma hamster ... Esineja täiendas vastavalt pilti. Ja nii edasi. Kuulasin ka ise suure huviga. Lõpuks aga ehmatas esineja mind küsimusega: „Õpetaja, mis on teie jaoks paradiis?“ Vastasin tõesti spontaanselt, et see, kui ma saan teha, mida tahan, kui mu juures on inimesed, kes on mulle olulised ja et oleks hingerahu. Esineja joonistas pildile minu vastustest hingerahu ja kujutas seda päikesena :). Kui kõik kuulajad olid oma arvamust avaldanud, tegi noormees pildist kokkuvõtte ja arendas siis teemat edasi – mida on selleks vaja, et paradiisi saavutada. Kõik kuulasid suure huviga, sealhulgas mina. Lõpuks kujunes sellest kogu rühma haarav diskussioon. 

©  Fotolia

Esinemise lõpus küsisin õpilastelt, kuidas neile ettekanne meeldis. Kõik väljendasid rahuolu. Üks neiu ütles ainult: „Väga, väga ...“. Üks noormees ütles, et ta oleks tahtnud, et esinemine oleks olnud inglise keeles – ja see oli tema suust suurim kiitus, sest ta valdas sel ajal inglise keelt palju paremini kui eesti keelt ja siis ta oleks saanud esinejaga rohkem vaielda :). 

Kui tund lõppes, jäi esinenud noormees viimasena klassi ja ma ütlesin talle, et tal läks väga hästi ja ei olnud ju põhjust hirmu tunda. Noormees vastas et tunneb ka, et läks hästi, aga vaid sellepärast, et ta esines tuttavale klassile. Samas mainis ta, et tal siiamaani käed värisevad, sest esinemine oli selline adrenaliinilaks. Ütlesin, et välja see üldse ei paistnud. Sain aga aru, et on oluline anda talle veel esinemisvõimalusi ja ehk ka teistes klassides, kes ei ole talle nii tuttavad.

Kokkuvõttes sain nendest kahest juhusest väga positiivse kogemuse – tasub jälgida õppijaid, usaldada enda sisetunnet, läheneda tunnitegevustele loovalt ja panna õpilasi vahepeal ise üksteist õpetama!

Nagunii läheb kõik  halvasti

VIGADESSE SUHTUMISEST JA VIGADE PARANDAMISEST

Õppeaasta keskel lisandus mu eesti õpperühma uus õpilane – mitte-eestlane, kes tuli üle paralleelklassist. Ta oli varem mõned aastad õppinud eestikeelses koolis ja valdas seega eesti keelt korralikult. Oma üllatuseks hakkasin talt aga korduvalt kuulma lauset: „Ma olen juba harjunud, et nagunii läheb kõik halvasti“.

Ma ei saanud alguses aru, miks ta nii arvab, sest olgugi et ta tegi  mõnevõrra rohkem vigu kui eestlased ja vead olid ka veidi teistsugused, oli ta üldiselt täiesti võimeline esimese keele grupis toime tulema – ja see juba on midagi!

Siis sain aru, et arvamuse enda mittetoimetulemisse on temasse sisendanud meie koolisüsteem. Kui ikka igas su töös märgitakse ära suur hulk vigu ja avaldatakse imestust, miks sa sellistes elementaarsetes asjades eksid, siis suudab ainult tõeliselt tugev isiksus enesekindlaks jääda. Sellele õppijale oli iseloomulik veel soovimatus vabatahtlikult oma arvamust avaldada või küsimusi esitada - ta ütles ikka, et on kõigega nõus ja küsimusi tal pole. Eks seegi ole teatud kaitsereaktsioon - mida vähem sa ennast avad, seda väiksem on oht negatiivset tagasisidet saada.

Arvan, et kool ei tohiks mingil juhul õppijates selliseid hoiakuid kujundada. Kool peaks olema just see koht, kus inimesed saavad turvalises keskkonnas uusi asju harjutada, seejuures riskides ja loomulikult ka vigu tehes. Kui õppijal kohe kõik ei õnnestu, ei tohi teda karistada halva hinde või veelgi hullem - koolist väljaviskamisega. 

Tegelikult ei ole võimalik mitte midagi selgeks saada, kui sul ei lubata eksida. Õpetaja peab olema piisavalt tark, et mõista, millal on missugused vead loomulikud ja kuidas õppijaid nendest lahtisaamiseks aidata. 

Järgnevalt jagan huvitavat materjali vigade parandamise põhimõtete kohta. Teksti koostasin ingliskeelse veebimaterjali järgi, mis pärineb siit http://busyteacher.org/15517-correct-student-error-writing-speech-how-when.html. Kasutasin seda koolitusel "Kirjutamisoskuse õpetamine", mille sihtrühmaks olid gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetajad.

Vigade parandamise põhimõtteid

Tööde parandamiseks kasutan ma rohelist või sinist pliiatsit!

©  Fotolia

1. Arvesta  situatsiooni

Kas situatsioon on formaalne või mitteformaalne? Kas õppija räägib ilma ettevalmistuseta või kirjutab esimest mustandit või tal on olnud aega ette valmistuda? Kes on situatsiooni osalised – teised õppijad või suurem võõras kuulajaskond vm?

2. Keskendu keelele kui suhtlusvahendile

Mis on keele eesmärk: kas demonstreerida kui korrektselt ja elegantselt me suudame seda produtseerida või edastada sõnumeid? Kui inimene pole näiteks luuletaja, kelle eesmärk on keele ilu demonstreerimine, on tema eesmärk üldjuhul mingi spetsiifilise sõnumi edasiandmine. Kui õppija seda suudab, on ta oma ülesandega vähemalt rahuldavalt toime tulnud.

3. Keskendu parandamise eesmärgile

Miks me vigu parandame? Kas selleks, et demonstreerida oma oskust õppijale vigu näidata, et ta saaks neist õppida? Või selleks, et demonstreerida oma toimetajaoskusi? Selleks, et näidata, et me teame rohkem kui õppijad? Enamasti on parandamise eesmärk muidugi aidata õppijal oma teksti paremaks teha. Et seda eesmärki saavutada, peab parandamine olema piiratud mahus ja fokuseeritud kindlatele punktidele: näiteks aegadele või kohakäänetele. Kui iga viga ära märkida, siis on tegemist ülekuhjatusega ja õppija ei tea, millest alustada ja kuhu liikuda.

4. Keskendu  suurematele  või  olulisematele vigadele

Milliseid vigu peaks parandama? Korraga tasuks keskenduda vaid ühele-kahele teemale, mis on olulised üldise arusaadavuse mõttes – näiteks sihitise vead (aga üldjuhul vaid siis, kui need tekitavad tõesti arusaamatusi või mõjuvad otseselt häirivalt), aga mitte iga üksik

vale sihitise kasutus (eriti kui ka emakeele kõnelejad võivad samamoodi väljenduda). Üksik (juhuslik) viga ei tekita tavaliselt arusaamisprobleeme ega mõju ka terviku seisukohalt eriti häirivalt. 

5. Keskendu tüüpvigadele

Lisaks vigade olulisusele tuleb arvestada ka vigade sagedust. Kui tegemist on ühe õppija tüüpveaga, siis tuleb sellest talle teada anda. Kui tegemist on aga kogu õpperühma tüüpeksimusega, siis tasub kavandada selle grammatikateema kordamine.

6. Keskendu parandamise kasule õppija jaoks

Kas kõik vead on üldse väärt parandamist? Kindlasti tuleb arvestada õppijate taset ja vastuvõtuvõimet. Näiteks sihitise käändeid ei ole algtaseme õppijad väga sageli võimelised mõistma ning pidev parandamine ei muuda nende keelekasutust korrektsemaks, küll võib aga tekitada tunde, et eesti keelt polegi kunagi võimalik ära õppida. Sihitise käänded muutuvad arusaadavamaks kõrgematel tasemetel, kuid tuleb leppida, et mitteemakeelsed kõnelejad jäävadki kasutama teatud oma keelevarianti ja kui eesmärgiks pole just spioonide väljaõpe, siis ei tasu selle omapära peale liigselt ärrituda.

7. Õpeta õppijaid end ise parandama

Kui õpetaja lihtsalt parandab vead ära, siis sellest ei õpi õppija midagi. Üldjuhul ei piisa ka sellest, kui õpetaja lihtsalt märgib vead ära. Õppija peab teadma, kust saab abi, et ise oma teksti korrigeerida. Samuti peab õpetama õppijaile harjumust oma teksti ise toimetada ja vajaduse korral abi otsida.

8. Arvesta õppija tundeid   

Vähetähtsad ei ole ka õppija tunded. Kui õppija saab tagasi punasekirju töö, siis ei mõju see kellelegi innustavalt ja nõrgemad isiksused loobuvad selle peale õppimisest üldse, mis ei ole muidugi ühegi õpetaja eesmärk. Et õppijat aidata, tuleb parandused ja kommentaarid hoolikalt läbi kaaluda. Kas seda teemat on juba õpetatud? Kas see teema on sellel tasemel üldse jõukohane? Mis kasu toob selle vea märkimine õppijale?

Õpilased üksteisele tagasisidet andmas. Pilt vihikust "Praktiline eesti keel"

Arvan, et olen ise paljusid neist põhimõtetest ka varem järginud. Koolis töötamine on mind vigade teemale aga eriti palju mõtlema pannud. Näen järjest enam, kui palju õpitakse lihtsalt eeskujudest ja keelekasutusvõimaluse saamisest. Samuti seda, kui oluline on vigadest vabanemise puhul õpimotivatsioon. Kui õppijale meeldib õpitav keel ja ta soovib seda rääkida nagu emakeelekõnelejad, siis kaovad vead kergemini. Kui õppija saab oma töödele positiivset tagasisidet, siis tekib tal soov edaspidigi pingutada ja areneda, 

Olen kindel, et liigne vigade parandamine ei too seda tulu, mida loodetakse, vaid annab sageli pigem negatiivse efekti.

Millised on teie üldised põhimõtted vigade parandamisel? Milliseid viise kasutate vigade parandamiseks? Kuidas aitate õppijail positiivset mina-pilti kujundada ja õpimotivatsiooni säilitada ning suurendada?

Mul tuli veits gripp peale

ARGIKEELEST JA AMETLIKUST KEELEST

Kuidas te reageeriksite, kui saaksite oma vene rühma õpilaselt meili, milles ta selgitab  ülesande täitmata jätmist ning mis algab järgnevalt?

Kolmap. tuli veits gripp peale, oleks kooli tulnud aga kuna neljapäevaks pidin ajalood parandama siis mõtlesin, et jään koju ...

Minul läks seda kirja lugedes igatahes tuju heaks :). Väljend gripp tuli peale ei ole eesti keeles just eriti tavapärane, aga mõjub vahvalt ning sõna veits teeb väljenduse veel armsamaks. Samas võib karta, kui samasugune kiri saata mõnele rangema ellusuhtumisega inimesele või mõnda ametiasutusse, siis ei pruugita sellesse nii heasoovlikult suhtuda. 

Meili saatjaks oli üks neist õpilastest, kes on varem eesti koolis käinud ning valdab seega eesti kõnekeelt suhteliselt vabalt - tema hääldus, sõnavara ja keelekonstruktsioonid on nii loomulikud, et teda võib eestlaseks pidada. See kõik on loomulikult väga tore! Samas toob see kaasa ka noorte emakeelekõnelejate tüüpprobleemi - argikeele ja ametliku keele kohatise segiajamise. Näiteks on sama õpilase töödest pärit ka järgmised argikeelsed väljendid:  

kommenteerimine ning kritiseerimine on inimõigused ning neid eriti keelata ei saa, kuid neid peab siiski inimlikul tasemel hoidma, mitte inimesi absoluutselt maa alla tampima; 
reklaamis oli ka materjali kohta kirjas, et on vastupidav, kuid seitsmel oli juhe juba poolenisti „läbi näritud“; 
võib ka mainida, et need samused mikrofonita klapid tulid valges värvis, kuid reklaamis oli kirjas, et klapid on musta värvi.

Miks siis valmistab argikeele ja ametliku keele eristamine õppijaile nii tihti peavalu?

Argikeel ja ametlik keel

Varem jagati keelekasutus kaheks: kõnekeel ja kirjakeel. Kõnekeel oli suhteliselt vaba, kirjakeel käis aga enne ilmumist läbi keeletoimetajate ja korrektorite valvsa silma alt. Seetõttu vastasid meedias ja mujal ilmunud tekstid üldiselt õigekirjareeglitele ning ametlikes tekstides ei esinenud sobimatuid argikeelsusi. Seega harjusid inimesed kirjalikke tekste lugedes ka ametlikuma stiiliga. 

Tänapäeval ei ole selline jaotus aga enam eriti täpne. Kirjalik netikeel on sageli väga kõnekeele moodi, mistõttu noorte keeletaju hägustub ja neil on raskem otsustada, missugune väljend on ametlikku teksti sobiv ja milline vähem sobiv või koguni sobimatu. Seega võib tänapäevase keelekasutuse jagada pigem argikeeleks (ehk mitteformaalseks keeleks) ja ametlikuks keeleks (ehk akadeemiliseks keeleks ehk formaalseks keeleks). 

ARGISTIIL. Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Koolis peaks õpetama, et kumbki neist variantidest pole iseenesest hea ega halb – mõlemad  on keele rikkuseks. Kui inimene soovib aga võimalikult edukalt oma suhtluseesmärke saavutada, peab ta nii mõistma kui ka oskama kasutada situatsiooni sobivat keelt.

Mis on õppijaile raske?

Et akadeemilise keele omandamine on paras pähkel emakeele kõnelejatelegi, siis ei ole see loomulikult väga lihtne ka teise keele õppijale. Et jõuda B1-keeleoskustasemelt (argikeel) B2-tasemele (argikeel ja ametlik keel), on vaja teadlikku tegelemist ja aega.





Ametlikku keelt kasutada püüdes on õppijatel tavaliselt kolm komistuskivi: 

1) kohati esinevad tekstis liiga kõnekeelsed väljendid, 
2) sõnavara ja lauseehitus on liiga lihtsad, 
3) akadeemilised sõnad esinevad vales tähenduses.

Kuidas eristada argikeelt ja ametlikku keelt?

Et õpilased mõistaksid, mida need kaks eri keelevarianti endast üldse kujutavad ja miks neid vaja on, oleme praktilise eesti keele vihikutesse loonud seletuse, mida illustreerivad sellele postitusele lisatud pildid. Seletuses on lisaks ka kõrgstiil, mida ma oma õpilastega ei õppinud.

Tekst töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Vihikutes on ka mitmeid harjutusi, milles on vaja leida argikeelse väljendi juurde ametlikus stiilis sünonüüm, kirjutada argikeelne tekst ümber ametlikumas stiilis jmt. Järgnevalt ühe ülesande osa näide. Ülesandes tuli tutvuda konkursile esitatud enesetutvustustega ja neid keelekasutuse sobivuse seisukohast hinnata. 

Hei!

Kirjutan siis väheke endast. Olen 16-aastane naissoost kodanik nimega Marilyn.

Elan Saaremaal, see on kindlasti parim koht Eestimaal elamiseks!!!

Õpin Kuressaare gümnaasiumi 10. klassis ja ega koolile pole ka midagi ette heita J.

Mina olen selline keskmine õpilane, veits tugevamad on mul mata ja bio.

Koolis on üldiselt päris lahe, aga vahel hakkavad mõned õpsid pinda käima ja siis tahaks kohe kuhugi kaugele ära. (tekst jätkub)

Kuidas vabaneda ebasobivast argikeelsusest?
Et vales kohas esinevat argikeelsust vähendada, tegelesime tundides õpilaste töödes esinenud näidetega: 
- Mõnikord märkisin need ära ja palusin õppijal endal ametlikumalt ümber sõnastada. 
- Mõnikord palusin kaaslastel üksteise tööst kõnekeelsusi leida ja korrigeerida aidata. 
- Mõnikord analüüsisime mõnd näidet või mõnd teksti koos kogu õpperühmaga.

Üheks visamalt püsivaks sõnaks osutus veits :). On ju see argikeeles tõesti ülimalt kasutatav ja nii tajuvadki paljud teise keele õppijad seda ainuvõimalikuna. Ühe noormehe suulistes ja  kirjalikes tekstides märkisin selle sõna esinemist korduvalt. Noormees oli küll minuga igati nõus, et peaks kasutama veits asemel veidi, kuigi see talle naljakavõitu tundus. Kui ta aga ise rääkima või kirjutama hakkas, ilmus teksti automaatselt ikka ja jälle veits. Lõpuks vahetult enne lõpueksamit keskendus ta sellele probleemile tõsisemalt ja läbiski eksami rääkimisosa vaid paari veitsiga :). 

AMETLIK STIIL. Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 10-1"

Kuidas muuta sõnavara keerukamaks?
Teiseks ja suuremakski probleemiks on see, kuidas jõuda B1-keeleoskustasemelt B2-tasemele. Isegi väga tugev B1, millega saab elus palju asju aetud, on siiski olmetasandi keel. B2-tasemel oodatakse inimeselt, et ta suudaks formaalset ja mitteformaalset registrit eristada ning mõlemas end ka väljendada. 

Järgnevalt toon näite tööst akadeemilise sõnavara arendamisega rühmas, kus õpilaste tase oli  õppeaasta alguses B1 või alla selle. Me kasutasime tundides küll ka õpikuid, kuid üsna sageli valmistasin õpilastele ka lisamaterjale. Nii sain paremini lähtuda vastava grupi vajadustest. 

Näiteks lugesime kord teksti „Tarmo Urbi 10 soovitust, et olla õnnelikum ja tervem“ (http://alkeemia.delfi.ee/hallokosmos/uusmaailm/tarmo-urbi-10-soovitust-et-olla-onnelikum-ja-tervem?id=69701145). Valisin selle teksti, sest mulle tundus, et see võiks sobida rühmale, milles õppivad noormehed olid kaotamas õpimotivatsiooni ja üldse koolis käimise motivatsiooni. Need tegelikult hea peaga ja toredad õpilased olid kooli silmis probleemsed - nad talusid halvasti kaheksatunnist koolipingis istumist, väga teoreetilist ja kohati igavat õpet ning suurt testide sooritamise survet. Eesti keele tunnis sain nad üldjuhul tööle, aga osa ajast me ka lihtsalt arutlesime kooli ja elu üle. Et tegime seda eesti keeles, oli see ka keeleõpe, aga olen kindel, et sellel oli suuremgi väärtus. Kirjutan sellest teine kord pikemalt, praegu aga räägin siiski akadeemilise sõnavara õppimisest .

Tegin tekstist eksamitüübile sarnase harjutuse, st eemaldasin osa sõnu (valisin akadeemilised sõnad, mis minu meelest olid neile õppimiseks paraja raskusega) ja õppijad pidid teksti lugema ning sõnad lünkadesse paigutama. Mulle meeldis, et teksti autor oli mees – lootsin et see on poistele sobivam, kui naiste antud nõuanded. Samuti meeldis mulle, et tekst oli keelelises mõttes keskmise raskusastmega ja üsna pikk, kuid jagunes lühikesteks alaosadeks, mis muutis selle lugemise palju mõnusamaks. Järgnevalt väike katkend sellest harjutusest.

2. Inimsuhetes tuleb olla aus

On inimesi, kellega me suhtleme viisakusest või harjumusest, kes tegelikult ammu ei kuulu enam meie vibratsiooni. Hinda seda, mis on sulle ............................ tähtis ja neid inimesi, kes on sulle tähtsad ja tee neid asju, mis sulle rõõmu valmistavad. Ma arvan, et rõõmsameelsus on meie ainus .............................elus, sest rõõmsameelsusest algavad kõik ülejäänud head asjad.

3. Võta rohkem aega iseendale

Mõtle, moluta, mediteeri! Ükski ......................................, miks sul asjad halvasti on, ei ole piisav. Iga loll oskab ennast õigustada. Aga see ei too kaasa ................................., see ei paranda mitte midagi. Parem siis paranda ja kui vaja ............................, muuda.

kohustus, kuulu, muuta, tulemust, tõeliselt, õigustus

Õppijad täitsid lugemisülesande kenasti. Vahetevahel nad küll küsisid mõnd sõna minu käest või otsisid netist, üldiselt said aga lugemisega hästi hakkama. See tõendab nende nutikust, sest tekst oli keelelises mõttes neile parajat väljakutset pakkuv. Üldiselt ongi see muidugi tüüpiline, et intelligentsed inimesed täidavad seda laadi ülesandeid paremini, kui nende keeletase objektiivselt võttes peaks võimaldama.

Pärast lugemist arutasime tekstis toodud nõuandeid ja suunasin õppijaid seejuures kasutama ka tekstis esinenud akadeemilisi sõnu. Olin rõõmus, et noormehed ütlesid korduvalt See on hea idee. See on ka tore arvamus jmt ning rääkisid vägagi avatult ka oma mõtetest. Samas ei olnud nad sugugi kõigi soovitustega pimesi nõus. Näiteks soovitati tekstis, et kui inimene ei tunne ennast kuskil kohas hästi, siis tuleb minna ja leida uus koht. Õppija aga ütles, et ta tahaks küll sõita ära Argentiinasse, kus on soe ja hea, aga see ei ole lihtsalt reaalne,

Järgmise tunni jaoks valmistasin õppijaile sõnalipikud, millele kirjutasin need tekstist väljavõetud sõnad, mille nad olid lünkadesse paigutanud (kohustus, kuuluma, muutma, tulemus, tõeliselt, õigustus jm) ja mida soovisin neile õpetada. Nüüd töötasid õpilased paaris, võtsid laualt ühe juhusliku sõnalipiku ja esitasid kaaslasele selle sõnaga küsimuse, millele kaaslane vastas. Mängisin ka ise kaasa ja minult küsiti sõnaga kohustus näiteks Kas teil on kodus palju kohustusi? ja sõnaga tõeliselt Kas teile tõeliselt meeldib hommikul kooli tulla? Oli näha, mis probleemid on hetkel aktuaalsed :). Need küsimused võimaldasid meil aga hästi arutleda.

Alguses proovisin tegelikult teha nii, et üks küsib ühe sõnaga ja teine vastab teise laualt võetud lipikul oleva sõnaga. Näiteks kui õppija, kes tõmbab sõna kohustus, küsib Kas teil on kodus palju kohustusi?, siis kui vastajal on sõna tõeliselt, võib ta vastata Mul on kohustusi, mida ma tõeliselt täita soovin ja kohustusi, mida ei soovi üldse täita. Selline variant on loovam kuid meil see seekord veel eriti hästi ei õnnestunud – osutus keelelises mõttes liiga keerukaks ja jäi seega edasisi aegu ootama.

Lõpuks kirjutasid õpilased nende sõnadega ise endale lühikesi soovitusi. Seal said nad kasutada uute sõnade hulgast just endale vajalikke ja ka vajalikes konstruktsioonides.

Õppijad väljendasid kokkuvõtteks rahulolu, et said rääkida ja et uued sõnad jäid niimoodi kergemini meelde. Mina olin samuti rahul, sest õppijad tegid ülesandeid aktiivselt, rääkisid avatult ja omandasid akadeemilisi sõnu, mis varem nende sõnavarra ei kuulunud. B1-tasemelt B2-le liikumine on aeganõudev protsess, aga olen kindel, et oleme sinna suunas teel :)

Ma valmistan temast cappuccino

TRADITSIOONILISTE GRAMMATIKAHARJUTUSTE HUVITAVAMAKS MUUTMISEST

Kas ja kui palju on keele omandamisel kasu grammatika õppimisest? Sellele küsimusele ei tea päris õiget vastust keegi. Traditsioonilises keeleõppes on arvatud, et enne grammatika selgeks õppimist ei saa keelt kasutama hakata. Tänapäeval arvatakse pigem, et inimene omandab keele seda kasutades ja grammatikaõppel võib seejuures olla toetav roll.

Grammatikat saab õppida mitmel viisil. Traditsioonilised grammatikaharjutused ei ole kahjuks pahatihti  eriti sisukad – õppijale esitatakse seosetuid lauseid, milles ta peab sulge avama või lünkadesse sõnu kirjutama. Tavaliselt pole laused ka huvitavad ja nii ei seostu need õppija jaoks mitte millegagi ega jää talle ka meelde. Seetõttu polegi sellise grammatikaõppe kasutegur eriti suur. On ju ülimalt tavaline, et inimene täidab grammatikaharjutuse veatult, kui aga samu vorme on vaja kasutada päris suhtluses, ei tule need ikka keele peale või teeb ta neid kasutades vigu.

Tänapäevaste arusaamade järgi tuleks grammatikat õpetada kommunikatiivselt – õpitava teemaga seotult, huvitavate ja sisukate näidete, mänguliste harjutuste ja õppija enda keelekasutuse analüüsi abil. Sellest kirjutan pikemalt edaspidi. Praegu jagan aga mõnd praktikas läbi proovitud ideed, kuidas saab suhteliselt traditsioonilisi grammatikaharjutusi esitada lõbusamal või põnevamal ja seetõttu ka efektiivsemal viisil.

Kõigepealt kaks näidet eesti rühmast. Esiteks õppisime tsitaatsõnade kirjutamist ja tegime praktilise eesti keele vihikust sellekohase harjutuse. Harjutuses oli vaja kirjutada etteantud sõnad lünkteksti õigesse kohta, jälgides seejuures ka ülakoma õiget kasutust. Harjutuses ei olnud esitatud üksikud seostamata laused, vaid jaburavõitu tervikjutuke. 

Kirjuta lünka sobiv tsitaatsõna õiges käändes.

cool, brunch, reggae, bitch look, boyfriend, lounge, second-hand, live, cappuccino, beatbox, déjàvu, crème brûlée, haute couture, coq au vin, chic

Tänane võttepäev algas igati .................................... Pärast eilset pidu .................................... ärkasime üsna hilja ja sõime hommikusöögi asemel .......................................... Režissöör tuli kohale oma uue .................................... ja soovitas mul lahti saada oma .................................... Ma ei jäänud vastust võlgu ja ütlesin, et kui ta siin palju kireb, siis ma valmistan temast .................................... Aga siis me leppisime ilusti ära, sest ta tunnistas, et ma olen kõige .................................... filmidiiva, keda ta tunneb. See tegi tuju heaks ja ma võtsin magustoiduks veel .................................... koos tassi .................................... Siis algasid võtted, kusjuures laulud lauldi sisse .................................... Laulud on filmis kõik mõjutatud ...................................., hoolimata sellest, et Sass teeb suuga .................................... Aga filmi süžee on iseenesest banaalne: .................................... kandma harjunud miljonärivõsuke jääb rahast ilma ja peab hakkama omale riideid ........................................ ostma.  Mulle oli see täielik...................................., sest mul on sama olukord iga kord enne palgapäeva.

Harjutus töövihikust „Praktiline eesti keel 11-1“

Õpilased täitsid harjutust hoogsalt, aeg-ajalt kostus naeruturtsatusi ja kommentaare Oo, my god jmt.  Nalja sai, kui mõne sõna tähendust ei teatud ja see seetõttu valesse kohta sattus. Samuti sobis mõni sõna ka mitmesse lünka, kuid seejärel tekkis teise kohta veider variant, näiteks Kui ta siin palju kireb, siis ma valmistan temast cappucino :).

Teine kord oli meil eesti rühmas teemaks tegusõnavormide kokku-lahkukirjutamine. Täitsime jällegi kõigepealt töövihiku harjutuse, milles seekord tuli lihtsalt vead parandada.

Ühenda sõnad, mida peab kirjutama või võib kirjutada kokku.

teiste seas silma torkama

alati silma torkavalt riides

otsustas tikuga silma torgata

silma torkavad prillid

kas ta silma torkab

kõige silma torkavam neiu

Ühe sõna näide harjutusest, töövihik „Praktiline eesti keel 11-1“

Mulle tundus, et sellest jääb siiski veidi väheks ja nii palusin õppijail kirjutada jutukese, kasutades selles kõiki ühe tegusõna vorme. Õpilastele ei valmistanud see ülesanne erilisi raskusi ja kiiresti valmisid jutukesed, üks toredam kui teine. Järgnevalt üks näide. :)

Nägin eile bussis üht silmatorkavat poissi, kellel olid silmatorkavalt ilusad silmad. Mulle

torkas silma, et ta rääkis telefoniga. Võib-olla rääkis ta silmatorkava neiuga? Mina talle vist

väga silma ei torganud. Ma arvan, et kui ma oleksin teda pisut kauem vaadanud, oleks ta

tulnud ja mulle millegagi silma torganud.

Õpilase tekst, esitatud autentsel kujul.

Vene rühmades tegime aeg-ajalt traditsioonilisi harjutusi, milles tuleb etteantud sõna kirjutada lausesse sobivas vormis. Selline on ka üks gümnaasiumi lõpueksami ülesanne, seega soovivad õpilased seda tüüpi harjutada. Mõtlesin, kuidas tavapärasesse harjutamisse veidi vaheldust tuua ja mul tuli idee kasutada lausetena mõistatusi. Nii peavad õppijad kõigepealt moodustama korrektse lause ja seejärel ära arvama mõistatuse lahenduse. Et tegime seda rühmatööna, arendas ülesanne ka rääkimisoskust.

Üks selline harjutus on ka praktilise eesti keele tööraamatus. Olen selles kasutanud mõistatusi, mis on mulle elu jooksul kusagilt meelde jäänud. Et ülesande abil harjutatakse umbisikulise ja isikulise tegumoe kasutamist, on lauseid vastavalt muudetud. Kas oskate kõigile küsimustele vastata?

1. Põleb seitse küünalt. Kaks (kustutama) kustutatakse ära. Mitu jääb alles?Kaks, sest teised põlevad ära.

2. Miks valged lambad (sööma) ................................... rohkem kui mustad?

3. Millisele küsimusele ei (vastama) ....................................... kunagi jaatavalt?

4. Arvu 666 (suurendama) ...................................... poolteist korda ilma matemaatilisi tehteid tegemata? Kuidas?

Harjutus tööraamatust „Praktiline eesti keel teise keelena“

Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-2"

Ülesanne täideti alguses individuaalselt ja seejärel koos kogu rühmaga. Kõik olid kogu aeg innuga asja juures ja pärast mõistatuste lahendamist küsiti, kas mul rohkem selliseid nuputamisülesandeid pole.

Tegingi siis ülesandeid veel juurde :). Abi sain seejuures interneti lõpututest võimalustest – netist võib kerge vaevaga leida sadu ingliskeelseid mõistatusi, näiteks leheküljelt http://goodriddlesnow.com/good-riddles. Paljud neist küll kahjuks ei sobinud, sest tegemist oli sõnamänguga, mis töötab inglise, aga mitte eesti keeles, näiteks What kind of rooms has no doors or windows? – mushrooms või What can You catch but not throw? – a cold. Suurem osa mõistatustest sobis aga tõlgituna suurepäraselt ka eesti keeles kasutamiseks. Palun proovige ära arvata!

5. (Toitma) Toida   mind ja ma elan. Anna mulle juua ja ma suren.	tuli
6. Kujuta ette, et sa oled (pime)  ........................ lukustatud toas. Kuidas sa saad välja?
7. Mari isal on viis tütart: Nana, Nene, Nini, Nono. Mis on (viies) ................................... tütre nimi?
8. Mis esineb üks kord (minut) ........................, kaks korda (moment) .......................... ja (tuhat) .............................. aastas mitte kordagi?
9. Mis kaotab oma pea hommikul ja saab (see) ............................... tagasi õhtul?
10. Mõrvar on (mõistma) ................................. surma. Tal on selleks valida kolme ruumi vahel. Esimeses ruumis põleb äge tuli, teises ruumis on mehed (laadima) ..................... püssidega ja kolmandas ruumis kolm aastat (sööma) .......................... lõvid? Milline ruum on mõrvarile kõige (ohutu) ...............................?
11. Millist (kaks)  ................................. asja sa ei söö kunagi hommikusöögiks?
12. Millises kuus magavad inimesed kõige (vähe) ....................................?
13. Millel on neli (sõrm) ......................... ja pöial, aga ta ei ela?
14. Mis kuulub (sina)  ..............................., aga teised kasutavad (see) ................. rohkem kui sina?

Mõnd mõistatust oli mõni õpilane juba varem kuulnud. Näiteks mõistatuse Tasku on tühi, aga ometi on seal midagi. Mis  see on? vastuse auk ütles üks noormees kohe ära ja seletas, et seda on temalt küsinud kooli garderoobitöötaja. Samuti hakkasid nutikad õpilased korduvat tüüpi mõistatusi kiirelt ära arvama. Kui näiteks küsimuse Mis on päeva ja öö vahel? vastus oli ja, siis oli üsna kerge taibata et küsimuse Mis on vikerkaare lõpus? vastuseks on r-täht.

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel teise keelena"

Palusin õpilastel, kes vastust teadsid või ära arvasid, seda mitte kohe teistele öelda, vaid anda neile abistavaid vihjeid. Ja neid anti oskuslikult, näiteks kui mõistatuse Kumb on raskem, kas tonn sulgi või tonn telliskive? puhul küsis üks õpilane, mida tähendab telliskivi, ütles teine vihjeks, et mõistatuse lahendamiseks pole oluline teada, mida telliskivi tähendab.

Ja kui te juhuslikult ei osanud kõiki ülal esitatud mõistatusi kohe lahendada, siis siin mõned abistavad vihjed.

2. Mõelge, kui tihti te musti lambaid näete.

3. Vastus on seotud ööga.

4. Vastus on seotud teatud liigutusega.

6. Vastus peitub kahes esimeses sõnas.

7. Loe lause veel kord tähelepanelikult läbi.

8. Mõistatuse Mis on vikerkaare lõpus?  vastus on ­r-täht.

9. See on üks pehme asi.

10. Kui tihti sa pead sööma?

11. Ja millist kaht asja sa ei söö kunagi lõunasöögiks? Ja millist kaht asja sa ei söö kunagi õhtusöögiks?

12. Mõnel aastal magatakse selles kuus veidi rohkem, kuid siiski vähem kui teistes kuudes.

13. Tavaliselt käivad need asjad kahekesi koos.

14. See ei ole asi. Sageli see ei ole nähtav, aga seda saab teha ka nähtavaks.

Mõnes hilisemas postituses lisan ka vastused. :)

Kokkuvõtteks kopeerin siia aga paar rida ühe õpilase aastalõpu tagasisidelehelt. Küsimusele „Missugused ülesanded olid kõige huvitavamad?“ vastas ta nii:

"Mõista mõista" tüüpi grammatikaharjutused. Põhjus on väga lihtne, neid on vahva teha. See

on nagu pusle kokkupanemine, kus sa pead veidi pingutama, aga lõpuks saad tasuks ilusa pildi.  "Mõista, mõista" tüüpi harjutustes on su auhinnaks naer ja uusi nalju saad tõenäoliselt ka hiljem kasutada.

KUIDAS MUUTA TRADITSIOONILISI GRAMMATIKAHARJUTUSI HUVITAVAMAKS

• Hea oleks kasutada harjutuse alustekstina huvitavat või naljakat teksti või lauseid.
• Alusteksti võib püüda ise kirjutada, kergem on aga otsida algmaterjali internetist vm.
• Sobivad näiteks naljad, huvitavad lühiuudised, huvitavad faktid, ootamatu puändiga lood, vaimukad kirjeldused jpm. Peab jälgima, et naljad ei mõjuks kedagi solvavalt.
• Vajaduse korral tuleb algteksti keeleliselt kohendada (muuta korrektsemaks, lihtsustada, muuta vorme).
• Sama alusteksti põhjal saab koostada eri rühmadele eri ülesandeid, vastavalt tasemele ja eesmärgile.
• Peab jälgima, et ülesanded oleks paraja raskusastmega, kui lahendamine on liiga raske või liiga kerge, kaob motivatsioon.
• Õpilasi võib ülesannete lahendamise juures ka parajal määra abistada, näiteks anda suunavaid vihjeid.
• Ülesandeid võiks lahendada rühmatööna, see võimaldab suhtlemist ja tekitab elevust.
• Tavalistele grammatikaülesannetele võib mõelda välja loovaid jätkutegevusi – sõnadest jutukese või luuletuse tegemine, dialoogi koostamine, ise ülesande koostamine vm.