Mis on minu jaoks paradiis?

TUNDIDE PLANEERIMISEST  JA  ÜKSTEISE  ÕPETAMISEST

Kui hoolikalt peaks õpetaja oma tunni ette valmistama ja kui täpselt ettevalmistatust kinni pidama? Pean küll tunnistama, et suhtun oma tundidesse üsna loominguliselt. Muidugi mõtlen, mida on mingile rühmale vaja õpetada ja kuidas see nende puhul võiks kõige paremini töötada. Samuti valmistan ette vajalikke materjale. Vägagi tihti juhtub aga nii, et vaatamata mu tõesti suurele kogemusele ei lähe tund sugugi nii, nagu olen seda planeerinud. Minu meelest polegi see üldse halb – parimad tunnid kujunevadki tavaliselt siis, kui jälgida hoolega õpilaste mõtteid ja tegevusi ning vastavalt sellele tundi kohendada.

Kirjutangi selles postituses kahest juhusest, mil tegin tundides tegevusi, millele ma varem polnud üldse mõelnud ja mis õnnestusid sellele vaatamata väga kenasti.  Üks neist toimus eesti rühmas ning teine vene rühmas – ja need on ka omavahel seotud.

Algas kõik eesti rühmast. Seal on kümnenda klassi õpilased ning umbes poole aasta peal otsustasin neile näidata, mida eesti keele riigieksam endast kujutab lastes neil proovida läbi teha ühe lugemisülesande. Tegin koopiad 2014. aasta eksamivihikust ja jagasin need õpilastele laiali. Ütlesin, et igaüks valiks nelja lugemisteksti hulgast endale sobiva. Õpilased aga soovisid teha kõik sama varianti ja nii sai selleks suhteliselt juhuslikult Tõnu Õnnepalu tekst „Paradiis“. Alustasime lugemist tunnis, ülesanne jäi aga kodus lõpetada.

Ülesanne

I. LUGEMINE Loe läbi katkend Tõnu Õnnepalu teosest „Paradiis” (Varrak, 2009) ja lahenda selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna. Vastus peab olema sisuline tervik. Alustekstile viidates võid kasutada ridade ees olevaid numbreid.

1. Minategelasele on Paradiisil mitu tähendust. Too välja 3 tõlgendusvõimalust ja toeta neid tekstinäidetega. (15 punkti)

2. Millest unistas minategelane Paradiisis? Mis ta unistustest ei täitunud? Põhjenda. (10 punkti)

3. Analüüsi, millise õppetunni minategelane Pariisis sai. Toeta vastust 2 tekstinäitega. (15 punkti)

Tekst (umbes pool)

Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.

Ja ma ikkagi ei tea siiamaani, ja ma üritan ja üritan seda teada saada, mis siis õieti oli mulle see õppetund, mille ma Paradiisilt pidin saama. Ja kas see üldse on läbi? Või püüdsin ma enne tunni lõppu jalga lasta ja nüüd olen ikkagi pärast tundi „kinni” jäetud.

Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.

Jah, ma ei tea. Vahel oli õhtuse bussi peal ka Lokaatori sõdureid, kes sõitsid sellega eelviimasesse peatusesse, kust teeristist sai nende väeossa ja kasarmusse. Kord varakevadel, kui päike kohe pärast bussi väljumist looja läks, nii et kohale jõudis buss täiesti pimedas, sõitsid tagumisel pingil kaks noort soldatit. Nad naaldusid teineteise vastu ja jäid varsti magama ja nende teineteise-läheduses oli nii palju pretensioonitust ja lihtsust, omamoodi lapsikut süütust, kuigi see oli samas ka täiskasvanute lähedus, et ma mõtlesin: miks mina seda ei oska. Või miks pole see minu osa.

Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, kes sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?

Aga kas peabki midagi endale jääma?

Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sest igaühel on ju elus võimalused?

Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada ...

Ja nii läksin minagi Paradiisi põhjaväravast, metsaväravast välja, hommikul vara pimedas, et jõuda esimese bussi peale ja sõita suurde linna. Jaa, Paradiisis oli kerge isegi Tallinna suureks linnaks mõelda. Aga kohale jõudes oli ta ikka see, mis ta oli ...

Tõnu Õnnepalu "Paradiis". Eesti keele 2014. aasta riigieksami lugemisülesanne, umbes pool teksti

Järgmises tunnis olid õpilased üsna nõutute nägudega. Küsimustele vastates üritati küll leida tekstist vastavaid kohti, oli aga kohe tunda, et teksti mõte polnud eriti hästi nendeni jõudnud. Kui ise põhjalikumalt teksti süvenesin, sain ka aru, miks. Minu meelest ei olegi see tekst sobiv 16-aastastele ega ka 18-aastastele. Ükskõik kui targad nad on ja kui hästi suudavad arutleda, siis selleks, et mõista 50-aastase mehe vaatenurka elule, jääb noortel puudu elukogemusest. See tekst ei puuduta neid, ei ole neile oluline. Tõsi, üks noormees, kes on poolenisti eestlane ja poolenisti lõunamaisema päritoluga, ütles, et talle meeldib autori sõnaseadmine, kuid ta võitleb oma sisimas selle tekstiga, sest ei saa aru, kuidas selle peategelane lihtsalt vaatleb elu ja ei tee mitte midagi ja lihtsalt nii otsibki oma paradiisi :)

Üldiselt sain aga aru, et on vaja midagi ette võtta, et õpperühm ellu äratada. Siis tuli mul mõte lasta neil endil rääkida, mida tähendab paradiis nende jaoks. Andsingi ülesande sellele mõelda ja osa noori esinesid oma mõtetega ka klassi ees. Kõigile jäi aga koduülesandeks mõtted lühiessee vormis kirja panna. Mõned noored kirjutasid essee oma blogisse, mis mulle väga meeldis. Teised esitasid tekstid paberil. Järgnevalt kolm teksti – valikut oli raske teha, sest kõik tööd olid toredad ja oli tunda, et paradiisi teema on noortele tegelikult haarav, kuid ülesanne peab olema esitatud sobival kujul.

Kui keegi mainib sõna Paradiis siis esimese asjana mõtleme ikka sellest taevariigist. Kui hakata pikemalt mõtlema, et mis on just meie jaoks Paradiis, siis vastused võivad tulla väga erinevad.

   Minu jaoks on Paradiis momendid, kus me oleme väga õnnelikud, momendid, kust me ei tahaks eales lahkuda, sest need on nii head. Oma lühikese elu jooksul olen kogenud mitmeid taolisi momente, kus saan öelda, et olen Paradiisis. Näiteks olen kaks korda käinud Saksamaal mööda jõuluturge. Nendel õhtutel olime perega koos, me saime hästi läbi, jõime glögi, sõime Saksa vorste ja šokolaadiga kaetud õunu ja maasikaid – me olime õnnelikud. Selliseid jõulutunde momente võisin võrdsustada Paradiisiga.

    Aga selleks, et tunda ennast Paradiisis ei pea tegelikult kuhugi kaugele minema, seda saab tunda ka oma kodus. Näiteks kui sa vedeled oma diivanil, vaatad oma lemmikseriaale, sul on soe, mõnus ja kohutavalt palju rämpstoitu. Mina loen ka selliseid õnnemomente Paradiisis veedetud ajaks.

   Need momendid, mida ma veedan Paradiisis, pean ma oma elu parimateks ja õnnelikemateks hetkedeks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiis

Pidime eesti keele tunnis arutlema, mis on meie jaoks paradiis. Mul käis nii palju erinevaid mõtteid peast läbi, kuid see, mis siin järgnevates ridades seisab, pole sellega isegi mitte võrreldav. Kummaline, kuidas emotsioonid ja mõtted võivad nii palju muutuda...

Igaüks defineerib mõistet "Paradiis" erinevalt. Mõne jaoks on see tema terve elu koos tõusude ja mõõnadega, mõne jaoks on see tema kodu, mõnele aga hoopis midagi kolmandat.

Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks paradiis. Varem oleksin ma öelnud, et terve mu elu on üks suur paradiis, kuid hetkel tunnen nagu minu paradiis oleks minult ära võetud või et ma oleksin selle nagu ise ära kaotanud. Aga eks see võibolla ongi nii, et leiad endale paradiisi, ning just siis kui tunned end seal turvaliselt ja hakkad sellesse kiinduma, võetakse ta sinult ära. Peale seda nutad oma paradiisi taga, kuni leiad uue. Ja kes teab, võibolla jääb see paradiis sulle igaveseks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Minu arust on paradiis koht maa peal, kus me kõik kunagi kohtume. Seda veel ei eksisteeri, see saab nii olema tulevikus.

Arvatakse, et paradiisi saadakse peale surma. Mina pean seda tõeseks. Surm on nagu transpordivahend kaugesse tulevikku, kus paradiis on.

Ühel päeval kohtuvad kõik kunagi eksisteerinud seal kauges paradiisis ja see hetk tekitab minus hirmu. Seetõttu peamegi kõiki alati hästi kohtlema, mitte kunagi ühtegi sidet või silda põletama. Sest kunagi me kohtume uuesti, paradiisis.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiisi teema jätkus aga veelgi ootamatumalt vene rühmas. Ma isegi ei mäleta enam, mis teemaga me seal tegelikult tegelesime, kui üks noormees ütles muu jutu seas järsku, et tema vist sellel aastal gümnaasiumit ei lõpeta. Minu küsimuse peale, miks, vastas ta, et ta ei saa kaitsta oma uurimustööd, sest ta ei suuda avalikult esineda. Ma küsisin, miks ta arvab, et ei suuda, ja ta rääkis, et alati, kui ta on pidanud paljude inimeste ees esinema, on kõik halvasti läinud – mõtted on läinud sassi ja esinemine täielikult läbi kukkunud. Mõtlesin, et tema puhul ma seda küll poleks osanud arvata, sest mulle on ta kogu aeg tundunud ühe vabama suhtlejana üldse. Talle ütlesin aga, et avaliku esinemise hirm on loomulik ja see on peaaegu kõigil, aga seda saab harjutamisega ületada. Lisasin, et annan talle kohe võimaluse esineda. Meie õpperühm on väike ja sõbralik ja siin on ideaalne võimalus positiivset esinemiskogemust saada.

Hea küll – aga oleks ju siis vaja ka mingit teemat, millel ta esineb. Mul oli just eelmine tund olnud kümnenda klassiga paradiisi teemal - võtsin välja ühe ülejäänud teksti ja andsin selle noormehele lugeda. See õpilane valdab eesti keelt hästi, pidasin talle teksti enam-vähem jõukohaseks (see oli enne, kui olin kümnenda klassi nõutust näinud). Meil oli sel päeval plaanis kolm eesti keele tundi, seega ütlesin talle, et ta loeks teksti läbi ja räägiks oma mõtetest selle teemal viimases tunnis. Noormees lugeski teksti läbi ja pärast esimest vahetundi küsis, kas ta võib ka kuulajatega esinemise ajal rääkida. Ma vastasin, et ta võib teha, mida soovib, niikaua kui see on esinemise teemaga seotud. 

Jõudiski kätte kolmas tund ning noormees asus esinema. Ta tutvustas teemat ja küsis seejärel nimepidi iga klassikaaslase poole pöördudes, mis on tolle jaoks paradiis. Esimene vastaja oli noormees, kes ütles, et tema jaoks on paradiis oma tuba, oma diivan, arvuti, külmkapp ja jalgpalliväljak. Esineja joonistas need asjad tahvlile. Seejärel vastas neiu, kes ütles, et tema jaoks on ka paradiis oma kodu, oma pere, oma kass, oma hamster ... Esineja täiendas vastavalt pilti. Ja nii edasi. Kuulasin ka ise suure huviga. Lõpuks aga ehmatas esineja mind küsimusega: „Õpetaja, mis on teie jaoks paradiis?“ Vastasin tõesti spontaanselt, et see, kui ma saan teha, mida tahan, kui mu juures on inimesed, kes on mulle olulised ja et oleks hingerahu. Esineja joonistas pildile minu vastustest hingerahu ja kujutas seda päikesena :). Kui kõik kuulajad olid oma arvamust avaldanud, tegi noormees pildist kokkuvõtte ja arendas siis teemat edasi – mida on selleks vaja, et paradiisi saavutada. Kõik kuulasid suure huviga, sealhulgas mina. Lõpuks kujunes sellest kogu rühma haarav diskussioon. 

©  Fotolia

Esinemise lõpus küsisin õpilastelt, kuidas neile ettekanne meeldis. Kõik väljendasid rahuolu. Üks neiu ütles ainult: „Väga, väga ...“. Üks noormees ütles, et ta oleks tahtnud, et esinemine oleks olnud inglise keeles – ja see oli tema suust suurim kiitus, sest ta valdas sel ajal inglise keelt palju paremini kui eesti keelt ja siis ta oleks saanud esinejaga rohkem vaielda :). 

Kui tund lõppes, jäi esinenud noormees viimasena klassi ja ma ütlesin talle, et tal läks väga hästi ja ei olnud ju põhjust hirmu tunda. Noormees vastas et tunneb ka, et läks hästi, aga vaid sellepärast, et ta esines tuttavale klassile. Samas mainis ta, et tal siiamaani käed värisevad, sest esinemine oli selline adrenaliinilaks. Ütlesin, et välja see üldse ei paistnud. Sain aga aru, et on oluline anda talle veel esinemisvõimalusi ja ehk ka teistes klassides, kes ei ole talle nii tuttavad.

Kokkuvõttes sain nendest kahest juhusest väga positiivse kogemuse – tasub jälgida õppijaid, usaldada enda sisetunnet, läheneda tunnitegevustele loovalt ja panna õpilasi vahepeal ise üksteist õpetama!