Nagunii läheb kõik  halvasti

VIGADESSE SUHTUMISEST JA VIGADE PARANDAMISEST

Õppeaasta keskel lisandus mu eesti õpperühma uus õpilane – mitte-eestlane, kes tuli üle paralleelklassist. Ta oli varem mõned aastad õppinud eestikeelses koolis ja valdas seega eesti keelt korralikult. Oma üllatuseks hakkasin talt aga korduvalt kuulma lauset: „Ma olen juba harjunud, et nagunii läheb kõik halvasti“.

Ma ei saanud alguses aru, miks ta nii arvab, sest olgugi et ta tegi  mõnevõrra rohkem vigu kui eestlased ja vead olid ka veidi teistsugused, oli ta üldiselt täiesti võimeline esimese keele grupis toime tulema – ja see juba on midagi!

Siis sain aru, et arvamuse enda mittetoimetulemisse on temasse sisendanud meie koolisüsteem. Kui ikka igas su töös märgitakse ära suur hulk vigu ja avaldatakse imestust, miks sa sellistes elementaarsetes asjades eksid, siis suudab ainult tõeliselt tugev isiksus enesekindlaks jääda. Sellele õppijale oli iseloomulik veel soovimatus vabatahtlikult oma arvamust avaldada või küsimusi esitada - ta ütles ikka, et on kõigega nõus ja küsimusi tal pole. Eks seegi ole teatud kaitsereaktsioon - mida vähem sa ennast avad, seda väiksem on oht negatiivset tagasisidet saada.

Arvan, et kool ei tohiks mingil juhul õppijates selliseid hoiakuid kujundada. Kool peaks olema just see koht, kus inimesed saavad turvalises keskkonnas uusi asju harjutada, seejuures riskides ja loomulikult ka vigu tehes. Kui õppijal kohe kõik ei õnnestu, ei tohi teda karistada halva hinde või veelgi hullem - koolist väljaviskamisega. 

Tegelikult ei ole võimalik mitte midagi selgeks saada, kui sul ei lubata eksida. Õpetaja peab olema piisavalt tark, et mõista, millal on missugused vead loomulikud ja kuidas õppijaid nendest lahtisaamiseks aidata. 

Järgnevalt jagan huvitavat materjali vigade parandamise põhimõtete kohta. Teksti koostasin ingliskeelse veebimaterjali järgi, mis pärineb siit http://busyteacher.org/15517-correct-student-error-writing-speech-how-when.html. Kasutasin seda koolitusel "Kirjutamisoskuse õpetamine", mille sihtrühmaks olid gümnaasiumi eesti keele kui teise keele õpetajad.

Vigade parandamise põhimõtteid

Tööde parandamiseks kasutan ma rohelist või sinist pliiatsit!

©  Fotolia

1. Arvesta  situatsiooni

Kas situatsioon on formaalne või mitteformaalne? Kas õppija räägib ilma ettevalmistuseta või kirjutab esimest mustandit või tal on olnud aega ette valmistuda? Kes on situatsiooni osalised – teised õppijad või suurem võõras kuulajaskond vm?

2. Keskendu keelele kui suhtlusvahendile

Mis on keele eesmärk: kas demonstreerida kui korrektselt ja elegantselt me suudame seda produtseerida või edastada sõnumeid? Kui inimene pole näiteks luuletaja, kelle eesmärk on keele ilu demonstreerimine, on tema eesmärk üldjuhul mingi spetsiifilise sõnumi edasiandmine. Kui õppija seda suudab, on ta oma ülesandega vähemalt rahuldavalt toime tulnud.

3. Keskendu parandamise eesmärgile

Miks me vigu parandame? Kas selleks, et demonstreerida oma oskust õppijale vigu näidata, et ta saaks neist õppida? Või selleks, et demonstreerida oma toimetajaoskusi? Selleks, et näidata, et me teame rohkem kui õppijad? Enamasti on parandamise eesmärk muidugi aidata õppijal oma teksti paremaks teha. Et seda eesmärki saavutada, peab parandamine olema piiratud mahus ja fokuseeritud kindlatele punktidele: näiteks aegadele või kohakäänetele. Kui iga viga ära märkida, siis on tegemist ülekuhjatusega ja õppija ei tea, millest alustada ja kuhu liikuda.

4. Keskendu  suurematele  või  olulisematele vigadele

Milliseid vigu peaks parandama? Korraga tasuks keskenduda vaid ühele-kahele teemale, mis on olulised üldise arusaadavuse mõttes – näiteks sihitise vead (aga üldjuhul vaid siis, kui need tekitavad tõesti arusaamatusi või mõjuvad otseselt häirivalt), aga mitte iga üksik

vale sihitise kasutus (eriti kui ka emakeele kõnelejad võivad samamoodi väljenduda). Üksik (juhuslik) viga ei tekita tavaliselt arusaamisprobleeme ega mõju ka terviku seisukohalt eriti häirivalt. 

5. Keskendu tüüpvigadele

Lisaks vigade olulisusele tuleb arvestada ka vigade sagedust. Kui tegemist on ühe õppija tüüpveaga, siis tuleb sellest talle teada anda. Kui tegemist on aga kogu õpperühma tüüpeksimusega, siis tasub kavandada selle grammatikateema kordamine.

6. Keskendu parandamise kasule õppija jaoks

Kas kõik vead on üldse väärt parandamist? Kindlasti tuleb arvestada õppijate taset ja vastuvõtuvõimet. Näiteks sihitise käändeid ei ole algtaseme õppijad väga sageli võimelised mõistma ning pidev parandamine ei muuda nende keelekasutust korrektsemaks, küll võib aga tekitada tunde, et eesti keelt polegi kunagi võimalik ära õppida. Sihitise käänded muutuvad arusaadavamaks kõrgematel tasemetel, kuid tuleb leppida, et mitteemakeelsed kõnelejad jäävadki kasutama teatud oma keelevarianti ja kui eesmärgiks pole just spioonide väljaõpe, siis ei tasu selle omapära peale liigselt ärrituda.

7. Õpeta õppijaid end ise parandama

Kui õpetaja lihtsalt parandab vead ära, siis sellest ei õpi õppija midagi. Üldjuhul ei piisa ka sellest, kui õpetaja lihtsalt märgib vead ära. Õppija peab teadma, kust saab abi, et ise oma teksti korrigeerida. Samuti peab õpetama õppijaile harjumust oma teksti ise toimetada ja vajaduse korral abi otsida.

8. Arvesta õppija tundeid   

Vähetähtsad ei ole ka õppija tunded. Kui õppija saab tagasi punasekirju töö, siis ei mõju see kellelegi innustavalt ja nõrgemad isiksused loobuvad selle peale õppimisest üldse, mis ei ole muidugi ühegi õpetaja eesmärk. Et õppijat aidata, tuleb parandused ja kommentaarid hoolikalt läbi kaaluda. Kas seda teemat on juba õpetatud? Kas see teema on sellel tasemel üldse jõukohane? Mis kasu toob selle vea märkimine õppijale?

Õpilased üksteisele tagasisidet andmas. Pilt vihikust "Praktiline eesti keel"

Arvan, et olen ise paljusid neist põhimõtetest ka varem järginud. Koolis töötamine on mind vigade teemale aga eriti palju mõtlema pannud. Näen järjest enam, kui palju õpitakse lihtsalt eeskujudest ja keelekasutusvõimaluse saamisest. Samuti seda, kui oluline on vigadest vabanemise puhul õpimotivatsioon. Kui õppijale meeldib õpitav keel ja ta soovib seda rääkida nagu emakeelekõnelejad, siis kaovad vead kergemini. Kui õppija saab oma töödele positiivset tagasisidet, siis tekib tal soov edaspidigi pingutada ja areneda, 

Olen kindel, et liigne vigade parandamine ei too seda tulu, mida loodetakse, vaid annab sageli pigem negatiivse efekti.

Millised on teie üldised põhimõtted vigade parandamisel? Milliseid viise kasutate vigade parandamiseks? Kuidas aitate õppijail positiivset mina-pilti kujundada ja õpimotivatsiooni säilitada ning suurendada?