Viimsi, öö ja 45 minutit

LIHTSATEST MÄNGULAADSETEST KIRJUTAMISHARJUTUSTEST

Kirjutamine ei kuulu tavaliselt õpilaste lemmiktegevuste hulka. Nagu nad ise seletavad, nõuab see palju jõupingutust ja tundub seetõttu raske. Eks õpilastel ole suures osas õigus – korraliku arutleva artikli või kaasahaarava jutu valmimiseks on seda vaja palju parandada ja täiendada, enne kui tulemusega võib enam-vähem rahule jääda. Et vastumeelsust kirjutamise suhtes vähendada, tasub vahetevahel (ja mitte väga harva) teha ka kergemaid, lõbusamaid ja mängulaadsemaid kirjutamisharjutusi.

Selles postituses kirjeldangi kolme sellist kirjutamisharjutust, mida olen kasutanud oma õpilastega ja mida tutvustasin ka gümnaasiumiõpetajatele kolmepäevasel koolitusel „Kirjutamisoskuse õpetamine“, mille viisin läbi 2014. aasta sügisel Tallinnas ja 2015. aasta kevadel Ida-Virumaal.

1. Minu tähestik

See harjutus on jõukohane juba üsna madala keeleoskuse korral. Samas saab seda kindlasti ka tugevamate õppijatega kasutada, sel juhul tuleks kirjutada pikemaid ja keerukamaid lauseid.

Harjutuse käik: Kõigepealt paneb õppija kirja eesti tähestiku (seda võiks teha kogu õpperühmaga ühiselt). Seejärel kirjutab õppija iga tähe juurde ühe sõna, mis algab selle tähega ja väljendab midagi olulist tema enda jaoks. Järgmisena lisab ta sõna juurde lause, mis avab selle sõna tähenduse kirjutaja jaoks.

Tegin harjutust koolis õpilastega, kelle keeletase oli A2-B1. Kirjutasime tähestiku ning alustasime sõnade ja lausete kirjutamist tunnis ning ülesande lõpetamine jäi kodutööks. Järgmises tunnis korrigeerisime sõnu ja lauseid keeleliselt ning arutasime kirjapandut veidi ka suuliselt.

Järgnevalt mõned näited ühe õpilase tööst.

A – arvuti                     Mulle meeldib arvutis mängida.

B – bassein                 Ma käisin basseinis kolm aastat.

D – diivan                    Ma saan hästi magada ainult diivanil.                  

E – Eesti                      Eesti on minu kodumaa.

I – idamaade kultuur    Mulle meeldib vana idamaade kultuur               

J – järeltööd                 Järeltööd on suur osa minu elust.

M – mai                        Mu sünnipäev on mais.

N – Nevada                  Ma tahaksin reisida Nevadasse.

P – pastakas                Tavaliselt mul ei ole pastakat.

R – rebane                   Mu lemmikloom on rebane.

U – ulakas                    Ma olen ulakas poiss.

Ö – öö                          Mulle meeldib linn öösel.

Katkend teise keele õppija tööst. Ümber töötatud variant

Mina sain tänu tähestikuharjutusele õpilaste kohta küll üht-teist huvitavat teada. Suulise arutelu käigus sai uurida ka lisainfot. Ülaltoodud tähestiku autorilt sai küsitud näiteks järgmisi küsimusi (need on toodud koos vastustega).

Miks sa tahad sõita Nevadasse? – Sest seal toimub ühe minu lemmikarvutimängu tegevus. 
Miks sulle meeldib rebane? – Sest ta on väga ilusa välimusega ja kavala iseloomuga. 
Kes aitas sul leida sõna ulakas? – Eestlasest klassikaaslane, sest mul endal lihtsalt ei tulnud midagi U-tähega algavat pähe.
Miks sulle meeldib just öine linn? – Sest mulle ei meeldi väga ere päikesevalgus, vaid mahedad toonid.

Kommentaariks võib veel öelda, et see õpilane on tõesti veidi ulakas ja sarnaneb minu meelest nii iseloomult kui välimuselt rebasega ka :)

Ülesandega jäin ma kokkuvõttes väga rahule, sest see pani nõrgema keeleoskusega õpilased kenasti kirjutama - üksikute sõnade ja lausete kirjapanek ei mõjunud neile peletavalt, kuid kokkuvõttes valmisid ju üsnagi pikad tekstid.

2. Kümme küsimust

Ka see harjutus sobib juba madalamal tasemel keeleõppijatele. Seda võib vahelduseks teha aga ka kõrgema taseme rühmades ning miks mitte ka esimest keelt õppides.

Harjutuse käik:

Harjutusele eelnes õpikust http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/eesti-keele-opik-b1b2-toode ankeedi "Kümme küsimust. Vastab Julia Boman" lugemine ja selle juurde kuuluvate ülesannete täitmine.

Kümme küsimust. Vastab lauljatar Julia Boman

1. Lemmikraamat                               Virginia Woolfi „Orlando“

2. Lemmikfilm                                   „Inglise patsient“

3. Lemmiklinn maailmas                    Pariis või New York – ei suuda valida.

4. Eesti staar, kellega tahad tutvuda   Vanilla Ninja – nali!

5. Sinu kõige halvem komme             Hmm, mu kõige halvem komme võib olla ka kõige .

                                                            parem - enesekriitika. 

6. Koht Eestis, millele mõeldes          Tartu linn

naeratad

7. Lemmikkoht, kus mõnus                Pühajärve ääres                              

8. Asi, mis sul on alati kaasas            Huulepulk

9. Tegevus igavuse korral                  Mul ei ole igavuse 

                                                           jaoks aega.

10. Inimene, kellele helistad,            Minu pangahaldur

kui võidad miljon eurot.

Tekst õpikust "Eesti keele õpik B1, B2"

Seejärel jagunesid õppijad paarideks ning iga õppija koostas kümneküsimuselise meelelahutusliku küsimustiku oma paarilist silmas pidades. Küsimustik kirjutati eraldi paberilehele.

Ka mina olin paaris ühe õppijaga ning hakkasimegi siis küsimusi kirja panema. Mul see päev erilist mõttelendu polnud ja küsimuste väljamõtlemine nõudis veidi vaeva. Jah oh seda jahmatust, kui õpilane, kes ei kuulunud just tugevamate hulka, ütles, et tal on kümme küsimust valmis siis, kui mul oli paberil vaid kaheksa küsimust :) 

Edasi vahetasid paarilised lehed ning täitsid saadud küsimustiku. Seejärel lugesime oma vastused ette ning vestlesime veidi nende teemal. Ja ma olin väga rõõmsalt üllatunud, et mu paariline polnud mitte ainult kiire, vaid et tal olid ka head (mitmed koguni ülihead) küsimused. Samuti vastas ta minu küsimustele sisukalt.

Järgnevalt mõned näited meie küsimustest-vastustest.

Minu küsimusi

Mis on sinu lemmikaastaaeg?                                   Suve algus.

Miks sulle meeldib õppida meie koolis?                   Sest siin on head õpetajad – aktiivsed ja

                                                                            küsivad ka õpilaste arvamust.

Miks sulle ei meeldi meie koolis õppida                  Matemaatika pärast.

Missugused inimesed sulle meeldivad?                   Huvitavad inimesed, kellel on oma lugu.

Missugused inimesed sulle ei meeldi?                     Agressiivsed inimesed.

Mida sa sooviksid saada kingituseks?                     Internetti, sest meie majas on sellega probleemid

Katkend õpetaja küsimustikust koos teise keele õppija vastustega. Esitatud toimetatud kujul

Mulle meeldib kõige rohkem suve algus.

©  Fotolia

Õpilase küsimusi

Milline toit teile meeldib?                              Itaalia toit on hea.

Kuhu te tahaksite reisida?                             Rooma, Kreekasse, veel kord Portugali.

Mis on teie lemmikspordiala?                       Orienteerumine.

Mis on teie jaoks igavus?                              Kui ma pean tegema midagi, mida ma ei taha.

Missugused kolm asja te                               Arvuti, kui see muidugi seal töötab; mingi

võtaksite kaasa asustamata saarele?            vahendi, millega saab tuld teha; mõne inimese

Kas igavene raha või igavene elu?               Igavene elu.                       

                      

                             

Katkend teise keele õppija küsimustikust koos õpetaja vastustega. Esitatud toimetatud kujul

                          

Kas igavene raha või igavene elu?

©  Fotolia

Ülesanne õnnestus väga hästi. Õpilaste küsimused olid põnevad ja kohati lausa filosoofilised. Vastuste kaudu saadi üksteisest teada mitmeid uusi asju ja see lähendas inimesi omavahel. Ka keeleoskus arenes, mis on ilmselt iseenesestmõistetav :).

3. Huvitav sündmus (äraarvamine ja blogipostitus)

Seda harjutust proovisin õpetajate koolitusel.

Harjutuse käik: Kõigepealt ütlesin kolm sõna või sõnaühendit, mis olid seotud ühe huvitava sündmusega, milles kursuse kahe etapi vahelisel ajal osalesin. Need sõnad olid: Viimsi, öö ja 45 minutit. Seejärel pidid kuulajad ära arvama, mis sündmusega on tegemist. Selleks võisid nad mulle esitada ka täpsustavaid küsimusi ja teha pakkumisi. Pakuti näiteks, et ma olin ilmselt spaas ja üks hooldus kestis 45 minutit või et olin Viimsis kellegi juures külas ja sõitsin sinna 45 minutit. Ja mida teie arvate?

Ükski pakutud variantidest ei olnud vaatamata oma loogilisusele ja nutikusele siiski õige. Eks ma seda tegelikult aimasingi, sest mu tegevus ei olnud väga tavapärane. Kui inimesed olid juba küllalt saanud rääkida ja oma loovust kasutada, ütlesin õige vastuse ära. Tegemist oli öise linnaorienteerumise võistlusega, mis toimus Viimsis ja kus osalesin ning viibisin rajal 45 minutit. Vastus tekitas mõningat elevust ja eks see oli ka harjutuse üks kõrvaleesmärk, et ka minu kohta midagi uudset teada saadaks :) Kui sündmus pole väga tavapärane, saavad arvajad ka rohkem rääkida, mis ongi ju harjutuse peaeesmärk.

Harjutuse teises etapis pidi iga õpetaja ise mõtlema kolm sõna või lauset oma huvitava sündmuse kohta. Seejärel töötati paarides ja arvati vastastikku sündmusi ära. Lõpuks lasime paari põnevamat sündmust mõistatada ka kogu rühmal.

Ja viimase, aga mitte väheolulise tegevusena kujutas igaüks ette, et ta peab blogi ja kirjutas  oma sündmusest blogipostituse.

Koolituse tagasisides mainiti ülesannet huvitava ja kasulikuna ning õpetajail tekkis soov seda ka oma õpilastega proovida.

Öine orienteerumine

©  Fotolia

KUIDAS TEHA VÄIKSEID MÄNGULAADSEID KIRJUTAMISHARJUTUSI

• Lühikesed mängulaadsed kirjutamisharjutused sobivad eriti hästi madalama keeleoskustasemega õppijatele – nad saavad kirjutada üksikuid sõnu ja lauseid.
• Vahelduseks võib selliseid harjutusi kasutada ka kõrgemate keeleoskustasemega õppijate puhul – kirjutatav tekst võiks sel juhul olla veidi loovam ja keerukam.
• Harjutust võib (eriti nõrgemate õpilaste puhul) alguses ette näidata ja alles seejärel lasta õppijail täita.
• Õppijaile mõjub motiveerivalt, kui nad saavad kirjutada isiklikult olulistest asjadest.
• Tekste võiks lasta ka illustreerida, see muudab need huvitavamaks ja ülesande täitmise lõbusamaks.
• Võimalik on arendada kirjutamisharjutus edasi rääkimisharjutuseks.
• Harjutused muudab aktiivsemaks paaristöö – paare võiks ka mitu korda vahetada, nii saab sama harjutust korrata ilma, et see igavaks muutub.
• Õpetaja võiks ka ise harjutustes aktiivselt osaleda, see lähendab teda õppijatega ja annab ka rohkem tagasisidet harjutuse õnnestumise kohta.

Mis on minu jaoks paradiis?

TUNDIDE PLANEERIMISEST  JA  ÜKSTEISE  ÕPETAMISEST

Kui hoolikalt peaks õpetaja oma tunni ette valmistama ja kui täpselt ettevalmistatust kinni pidama? Pean küll tunnistama, et suhtun oma tundidesse üsna loominguliselt. Muidugi mõtlen, mida on mingile rühmale vaja õpetada ja kuidas see nende puhul võiks kõige paremini töötada. Samuti valmistan ette vajalikke materjale. Vägagi tihti juhtub aga nii, et vaatamata mu tõesti suurele kogemusele ei lähe tund sugugi nii, nagu olen seda planeerinud. Minu meelest polegi see üldse halb – parimad tunnid kujunevadki tavaliselt siis, kui jälgida hoolega õpilaste mõtteid ja tegevusi ning vastavalt sellele tundi kohendada.

Kirjutangi selles postituses kahest juhusest, mil tegin tundides tegevusi, millele ma varem polnud üldse mõelnud ja mis õnnestusid sellele vaatamata väga kenasti.  Üks neist toimus eesti rühmas ning teine vene rühmas – ja need on ka omavahel seotud.

Algas kõik eesti rühmast. Seal on kümnenda klassi õpilased ning umbes poole aasta peal otsustasin neile näidata, mida eesti keele riigieksam endast kujutab lastes neil proovida läbi teha ühe lugemisülesande. Tegin koopiad 2014. aasta eksamivihikust ja jagasin need õpilastele laiali. Ütlesin, et igaüks valiks nelja lugemisteksti hulgast endale sobiva. Õpilased aga soovisid teha kõik sama varianti ja nii sai selleks suhteliselt juhuslikult Tõnu Õnnepalu tekst „Paradiis“. Alustasime lugemist tunnis, ülesanne jäi aga kodus lõpetada.

Ülesanne

I. LUGEMINE Loe läbi katkend Tõnu Õnnepalu teosest „Paradiis” (Varrak, 2009) ja lahenda selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna. Vastus peab olema sisuline tervik. Alustekstile viidates võid kasutada ridade ees olevaid numbreid.

1. Minategelasele on Paradiisil mitu tähendust. Too välja 3 tõlgendusvõimalust ja toeta neid tekstinäidetega. (15 punkti)

2. Millest unistas minategelane Paradiisis? Mis ta unistustest ei täitunud? Põhjenda. (10 punkti)

3. Analüüsi, millise õppetunni minategelane Pariisis sai. Toeta vastust 2 tekstinäitega. (15 punkti)

Tekst (umbes pool)

Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt.

Ja ma ikkagi ei tea siiamaani, ja ma üritan ja üritan seda teada saada, mis siis õieti oli mulle see õppetund, mille ma Paradiisilt pidin saama. Ja kas see üldse on läbi? Või püüdsin ma enne tunni lõppu jalga lasta ja nüüd olen ikkagi pärast tundi „kinni” jäetud.

Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.

Jah, ma ei tea. Vahel oli õhtuse bussi peal ka Lokaatori sõdureid, kes sõitsid sellega eelviimasesse peatusesse, kust teeristist sai nende väeossa ja kasarmusse. Kord varakevadel, kui päike kohe pärast bussi väljumist looja läks, nii et kohale jõudis buss täiesti pimedas, sõitsid tagumisel pingil kaks noort soldatit. Nad naaldusid teineteise vastu ja jäid varsti magama ja nende teineteise-läheduses oli nii palju pretensioonitust ja lihtsust, omamoodi lapsikut süütust, kuigi see oli samas ka täiskasvanute lähedus, et ma mõtlesin: miks mina seda ei oska. Või miks pole see minu osa.

Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, kes sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb?

Aga kas peabki midagi endale jääma?

Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sest igaühel on ju elus võimalused?

Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada ...

Ja nii läksin minagi Paradiisi põhjaväravast, metsaväravast välja, hommikul vara pimedas, et jõuda esimese bussi peale ja sõita suurde linna. Jaa, Paradiisis oli kerge isegi Tallinna suureks linnaks mõelda. Aga kohale jõudes oli ta ikka see, mis ta oli ...

Tõnu Õnnepalu "Paradiis". Eesti keele 2014. aasta riigieksami lugemisülesanne, umbes pool teksti

Järgmises tunnis olid õpilased üsna nõutute nägudega. Küsimustele vastates üritati küll leida tekstist vastavaid kohti, oli aga kohe tunda, et teksti mõte polnud eriti hästi nendeni jõudnud. Kui ise põhjalikumalt teksti süvenesin, sain ka aru, miks. Minu meelest ei olegi see tekst sobiv 16-aastastele ega ka 18-aastastele. Ükskõik kui targad nad on ja kui hästi suudavad arutleda, siis selleks, et mõista 50-aastase mehe vaatenurka elule, jääb noortel puudu elukogemusest. See tekst ei puuduta neid, ei ole neile oluline. Tõsi, üks noormees, kes on poolenisti eestlane ja poolenisti lõunamaisema päritoluga, ütles, et talle meeldib autori sõnaseadmine, kuid ta võitleb oma sisimas selle tekstiga, sest ei saa aru, kuidas selle peategelane lihtsalt vaatleb elu ja ei tee mitte midagi ja lihtsalt nii otsibki oma paradiisi :)

Üldiselt sain aga aru, et on vaja midagi ette võtta, et õpperühm ellu äratada. Siis tuli mul mõte lasta neil endil rääkida, mida tähendab paradiis nende jaoks. Andsingi ülesande sellele mõelda ja osa noori esinesid oma mõtetega ka klassi ees. Kõigile jäi aga koduülesandeks mõtted lühiessee vormis kirja panna. Mõned noored kirjutasid essee oma blogisse, mis mulle väga meeldis. Teised esitasid tekstid paberil. Järgnevalt kolm teksti – valikut oli raske teha, sest kõik tööd olid toredad ja oli tunda, et paradiisi teema on noortele tegelikult haarav, kuid ülesanne peab olema esitatud sobival kujul.

Kui keegi mainib sõna Paradiis siis esimese asjana mõtleme ikka sellest taevariigist. Kui hakata pikemalt mõtlema, et mis on just meie jaoks Paradiis, siis vastused võivad tulla väga erinevad.

   Minu jaoks on Paradiis momendid, kus me oleme väga õnnelikud, momendid, kust me ei tahaks eales lahkuda, sest need on nii head. Oma lühikese elu jooksul olen kogenud mitmeid taolisi momente, kus saan öelda, et olen Paradiisis. Näiteks olen kaks korda käinud Saksamaal mööda jõuluturge. Nendel õhtutel olime perega koos, me saime hästi läbi, jõime glögi, sõime Saksa vorste ja šokolaadiga kaetud õunu ja maasikaid – me olime õnnelikud. Selliseid jõulutunde momente võisin võrdsustada Paradiisiga.

    Aga selleks, et tunda ennast Paradiisis ei pea tegelikult kuhugi kaugele minema, seda saab tunda ka oma kodus. Näiteks kui sa vedeled oma diivanil, vaatad oma lemmikseriaale, sul on soe, mõnus ja kohutavalt palju rämpstoitu. Mina loen ka selliseid õnnemomente Paradiisis veedetud ajaks.

   Need momendid, mida ma veedan Paradiisis, pean ma oma elu parimateks ja õnnelikemateks hetkedeks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiis

Pidime eesti keele tunnis arutlema, mis on meie jaoks paradiis. Mul käis nii palju erinevaid mõtteid peast läbi, kuid see, mis siin järgnevates ridades seisab, pole sellega isegi mitte võrreldav. Kummaline, kuidas emotsioonid ja mõtted võivad nii palju muutuda...

Igaüks defineerib mõistet "Paradiis" erinevalt. Mõne jaoks on see tema terve elu koos tõusude ja mõõnadega, mõne jaoks on see tema kodu, mõnele aga hoopis midagi kolmandat.

Ma isegi ei tea, mis on minu jaoks paradiis. Varem oleksin ma öelnud, et terve mu elu on üks suur paradiis, kuid hetkel tunnen nagu minu paradiis oleks minult ära võetud või et ma oleksin selle nagu ise ära kaotanud. Aga eks see võibolla ongi nii, et leiad endale paradiisi, ning just siis kui tunned end seal turvaliselt ja hakkad sellesse kiinduma, võetakse ta sinult ära. Peale seda nutad oma paradiisi taga, kuni leiad uue. Ja kes teab, võibolla jääb see paradiis sulle igaveseks.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Minu arust on paradiis koht maa peal, kus me kõik kunagi kohtume. Seda veel ei eksisteeri, see saab nii olema tulevikus.

Arvatakse, et paradiisi saadakse peale surma. Mina pean seda tõeseks. Surm on nagu transpordivahend kaugesse tulevikku, kus paradiis on.

Ühel päeval kohtuvad kõik kunagi eksisteerinud seal kauges paradiisis ja see hetk tekitab minus hirmu. Seetõttu peamegi kõiki alati hästi kohtlema, mitte kunagi ühtegi sidet või silda põletama. Sest kunagi me kohtume uuesti, paradiisis.

Õpilase lühiessee "Mis on minu jaoks paradiis?". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Paradiisi teema jätkus aga veelgi ootamatumalt vene rühmas. Ma isegi ei mäleta enam, mis teemaga me seal tegelikult tegelesime, kui üks noormees ütles muu jutu seas järsku, et tema vist sellel aastal gümnaasiumit ei lõpeta. Minu küsimuse peale, miks, vastas ta, et ta ei saa kaitsta oma uurimustööd, sest ta ei suuda avalikult esineda. Ma küsisin, miks ta arvab, et ei suuda, ja ta rääkis, et alati, kui ta on pidanud paljude inimeste ees esinema, on kõik halvasti läinud – mõtted on läinud sassi ja esinemine täielikult läbi kukkunud. Mõtlesin, et tema puhul ma seda küll poleks osanud arvata, sest mulle on ta kogu aeg tundunud ühe vabama suhtlejana üldse. Talle ütlesin aga, et avaliku esinemise hirm on loomulik ja see on peaaegu kõigil, aga seda saab harjutamisega ületada. Lisasin, et annan talle kohe võimaluse esineda. Meie õpperühm on väike ja sõbralik ja siin on ideaalne võimalus positiivset esinemiskogemust saada.

Hea küll – aga oleks ju siis vaja ka mingit teemat, millel ta esineb. Mul oli just eelmine tund olnud kümnenda klassiga paradiisi teemal - võtsin välja ühe ülejäänud teksti ja andsin selle noormehele lugeda. See õpilane valdab eesti keelt hästi, pidasin talle teksti enam-vähem jõukohaseks (see oli enne, kui olin kümnenda klassi nõutust näinud). Meil oli sel päeval plaanis kolm eesti keele tundi, seega ütlesin talle, et ta loeks teksti läbi ja räägiks oma mõtetest selle teemal viimases tunnis. Noormees lugeski teksti läbi ja pärast esimest vahetundi küsis, kas ta võib ka kuulajatega esinemise ajal rääkida. Ma vastasin, et ta võib teha, mida soovib, niikaua kui see on esinemise teemaga seotud. 

Jõudiski kätte kolmas tund ning noormees asus esinema. Ta tutvustas teemat ja küsis seejärel nimepidi iga klassikaaslase poole pöördudes, mis on tolle jaoks paradiis. Esimene vastaja oli noormees, kes ütles, et tema jaoks on paradiis oma tuba, oma diivan, arvuti, külmkapp ja jalgpalliväljak. Esineja joonistas need asjad tahvlile. Seejärel vastas neiu, kes ütles, et tema jaoks on ka paradiis oma kodu, oma pere, oma kass, oma hamster ... Esineja täiendas vastavalt pilti. Ja nii edasi. Kuulasin ka ise suure huviga. Lõpuks aga ehmatas esineja mind küsimusega: „Õpetaja, mis on teie jaoks paradiis?“ Vastasin tõesti spontaanselt, et see, kui ma saan teha, mida tahan, kui mu juures on inimesed, kes on mulle olulised ja et oleks hingerahu. Esineja joonistas pildile minu vastustest hingerahu ja kujutas seda päikesena :). Kui kõik kuulajad olid oma arvamust avaldanud, tegi noormees pildist kokkuvõtte ja arendas siis teemat edasi – mida on selleks vaja, et paradiisi saavutada. Kõik kuulasid suure huviga, sealhulgas mina. Lõpuks kujunes sellest kogu rühma haarav diskussioon. 

©  Fotolia

Esinemise lõpus küsisin õpilastelt, kuidas neile ettekanne meeldis. Kõik väljendasid rahuolu. Üks neiu ütles ainult: „Väga, väga ...“. Üks noormees ütles, et ta oleks tahtnud, et esinemine oleks olnud inglise keeles – ja see oli tema suust suurim kiitus, sest ta valdas sel ajal inglise keelt palju paremini kui eesti keelt ja siis ta oleks saanud esinejaga rohkem vaielda :). 

Kui tund lõppes, jäi esinenud noormees viimasena klassi ja ma ütlesin talle, et tal läks väga hästi ja ei olnud ju põhjust hirmu tunda. Noormees vastas et tunneb ka, et läks hästi, aga vaid sellepärast, et ta esines tuttavale klassile. Samas mainis ta, et tal siiamaani käed värisevad, sest esinemine oli selline adrenaliinilaks. Ütlesin, et välja see üldse ei paistnud. Sain aga aru, et on oluline anda talle veel esinemisvõimalusi ja ehk ka teistes klassides, kes ei ole talle nii tuttavad.

Kokkuvõttes sain nendest kahest juhusest väga positiivse kogemuse – tasub jälgida õppijaid, usaldada enda sisetunnet, läheneda tunnitegevustele loovalt ja panna õpilasi vahepeal ise üksteist õpetama!

Kust tulevad kombed?

VIISAKAST SUHTLEMISEST  JA   LOOVKIRJUTAMISEST

Kui sageli kiputakse ütlema, et tänapäeva noorte kombed jätavad soovida, siis ma ei arva, et olukord oleks nii hull. Näen koolis iga päev noori, kelle puhul on tunda sisemist viisakust ja kes käituvad väga meeldival ja samas loomulikul moel. Mõnigi kord tunnen, et võin neilt ise üht-teist õppida. Näiteks seda, kuidas suheldes inimestele otsa vaadata või kuidas vestluskaaslastele vajaduse korral taustainfot anda (kui räägitakse millestki, millega kõik vestluses osalejad ühemoodi kursis pole).

Kombed tulevad kindlasti suures osas kodust, kuid ka kooli rolli ei maksa seejuures alahinnata. Paljugi omandavad õppijad alateadlikult, jälgides seejuures ka õpetajate käitumist (mis sõnade ja hääletooniga me õpilastega suhtleme, millist kehakeelt kasutame, kuidas räägime teistest õpilastest ja kolleegidest jpm). Samas on kindlasti kasulik teatud käitumisviisidele ka teadlikku tähelepanu pöörata ja neid vajaduse korral harjutada.

Eesti keele tundidesse sobib see temaatika hästi nii esimese kui teise keele õppijate puhul. Osa vajalikke teemasid võib seejuures üles korjata jooksvatest tähelepanekutest: näiteks nägin kohe õppeaasta alguses, et harjutamist vajaks viisakas meilisuhtlus (et õppijad ei saadaks oma töid ilma lühikese kaaskirjata, et nad alustaksid ja lõpetaksid kirja viisakalt, et nad paneksid meilile sobiva pealkirja, et nad vastasid neile saadetud meilidele jmt). Samuti tuli aeg-ajalt ette juhuseid, kus probleeme lahendati mitte kõige sobivamal viisil. Näiteks ütles üks õpilane mulle kord, et ta ei soovi ühes tunnis viibida, sest õpetaja käib talle pinda. Selle peale vastasin, et tal tuleb ikka viisakalt õpetajaga see probleem lahendada ja et hakkame varsti ka eesti keele tunnis õppima viisakat enesekehtestamist.  

Praegu tahan aga rääkida järgmisest eesti rühmaga käsitletud teemast, milleks oli  „Hingedeaeg“ ja kus õppisime kaastunnet avaldama (väga vajalik oskus, mida paljud täiskasvanudki ei valda), luuletusi kirjutama ja vanavanemaid meenutama.

Kõigepealt arutasime, mida õpilased hingedeajast teavad ja seejärel lugesime teksti hingedeaja kommete kohta, tegime sõnavaraharjutusi ja arutasime, kuidas õpilaste peredes hingedepäeva tähistatakse ja kuidas seda võiks teha.

Aado Lintrop "Hingedepäeval". Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-1"

Edasi tutvusime soovitustega kaastunde avaldamiseks inimesele, kelle lähedane on surnud. 

Tekst ja pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-1"

Õppijad koostasid paaristööna kaastundekaardid väljamõeldud situatsioonide osalistele – sellega saadi väga kenasti hakkama. Kirjutati sobivad tekstid ja otsiti nende juurde internetist sobivaid luuleridu, aforisme ja pilte.

Peatükis oli veel mitmeid alateemasid (Aino lugu „Kalevalast“, arutelu enesetapu üle, Aino loo keelekasutuse analüüs, originaalne kirjaviis, Bernard Kangro luuletus „Kodu nägu“), millel ma praegu ei peatu.

Tahan edasi rääkida loovkirjutamisest. Nimelt oli vihikus peatüki lõpupoole ülesanne, milles tuli kirjutada luuletus hingedepäeva teemal, nii et iga rida algaks ühe tähega sõnast HINGEDEPÄEV.  Andsin ülesande kodutööks – järgmine tund selgus aga, et kõik olid selle tegemata unustanud.  Ma ei teagi, mis põhjusel nii läks. Eks mul ole veel endal arenguruumi koduülesannete esitamisel ja ka tähtaegade täpsemal määramisel. Samuti tuleks ilmselt ülesanne veidi rohkem ette valmistada, siis on soov seda täita suurem. Nii, nüüd aga mõtlesin, mis teha. Ütlesin, et kirjutame siis luuletused kohe praegu tunnis valmis. Ja kõik hakkasidki kiiresti kirjutama ning enamik saigi varsti oma teksti valmis ning lugesime need ka tunnis ette Mõned soovisid siiski luuletust veel kodus viimistleda – ja neile ma andsin selle võimaluse.

Järgnevalt mõned näited, mis tõendavad, et igaühest võib saada luuletaja!

Hinged kõnnivad pimedas öös ringi

Isegi varesed ei kraaksu ega tuul ei puhu

Niiskus on kaste näol võimust võtnud

Garaažis krabistab üksik hiir

Ema juba ammu laua on katnud

Diivanil ootab pehme kiisu silitamist

Elutoa laual põleb küünal võbiseva leegiga

Pererahvas kostitab üksikuid hingi

Ära söömist ootavad kõik need maitsvad road

Eemalt kostub vaikset metsakohinat

Vaikus on saabunud rahulikke hingi tervitama

H ingedepäev
I ilus päev
N üüd
G glasuuri ära peidame ja küünlad taas süütame
E i lase norgu pead, sest
D aamid kōrval reas
E i tunne
P uudust, vaid
Ä kilist valu, aga
E lu läheb edasi ja nii ka
V alu

Hingedepäeva ilu

Isa tuleb koju

Näen sind oma mõtteis

Garaaži ukse juures

Esmaspäeval tulid

Diivanile istusid

Esimest korda tunnen

Pead silitad sa minul

Ära palun lahku

Enne uut päeva

Veidikeseks jää siia

Õpilaste luuletused teemal "Hingedepäev". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Teiseks loovkirjutamisülesandeks oli selles teemas mälestuste kirjutamine oma esivanematest. Inspiratsiooniks lugesime kõigepealt vihikust lugu „Vanaema pann“. Seejärel kirjutas aga õpilane ühest oma esivanemast – ülesandeks oli kirjutada nii, et see ka lugejates emotsioone tekitaks. Ka see teema pani õpilased päris hoogsalt kirjutama. Lugesime tekste ka tunnis ette – ja oli väga huvitav kuulda põnevaid ja südamlikke lugusid ning mõelda, mil moel sarnaneb noor inimene oma esivanemaga.

Lõpetuseks lustlik lugu ühe neiu vahvast vanaisast, kes ei ole surnud, vaid vägagi elus. Kuid neiu soovis temast kirjutada ja väga tore, et ta seda tegi. Kui ta seda tunnis ette luges, pidi ta mitu korda lugemise pooleli jätma, sest hakkas ise naerma, kuigi ta teab neid juhtumeid ju juba peast. Tekst oli ka nii ladusalt ja värvikalt kirja pandud ja ette kantud, et terve klass naeris koos autoriga!

Minu vanaisa

Minu vanaisa on väga tore mees. Ta on 60 aastat vana ning tal on kaks tütart ja kaks lapselast. Üks tütardest minu ema ja teine minu tädi, tädil on 6-aastane poeg nimega Rasmus.

Minu vanaisa on muidu väga sportlik ja tervisliku ellusuhtumisega inimene. Mäletan ikka, kuidas ta minuga kurjustas, kui isaga McDonaldsis burgereid söömas käisime. Minu vanaisa tegeleb rattaspordiga ning kui väike olin, tõstis ta kodus hantleid, kuid nüüd on tal tervis kehvem ja seetõttu ta enam nii palju sportimisega ei tegele.

Vanaisa läheb alati õhtul väga vara magama ja alustab hommikut kell viis, kui ta mööda korterit ringi kolistab, ajades üles kõik maja elanikud. Peale selle armastab ta puhtust – ta koristab iga päev, isegi üksikud koerakarvad leiab üles ja viskab ära.

Vanaisaga saab alati nalja, sest ta on natuke kohmakas. Üks tema legendaarsetest juhtumistest on äpardus moosipurgiga. Vanaema oli eelmisel päeval moosi keetnud ning lahtised moosipurgid kööki jätnud. Kui vanaisa hommikul kööki jalutas, nägi ta moosipurgi sees tiirlemas herilast. Järele mõtlemata haaras ta moosipurgi, läks sellega akna juurde, pani moosipurgi aknast välja ja hakkas seda veidike raputama, et herilane ära läheks. Herilane aga ei lahkunud, mille peale vanaisa tegi järsu viibutuse moosipurgiga. Tulemuseks oli see, et herilane lahkus purgist, lahkus ka moos – vanaisale jäi vaid imetleda moosi langemist viiendalt korruselt majaesisele asfaldile. Õnneks juhtus moosipurgi juhtum kell kuus hommikul ja kannatanuid ei olnud. Moosiloik oli maja ees veel mitu nädalat.

Veel on tal juhtunud põnev juhtum hommikuste pannkookidega. Vanaisa tegi hommikul perele pannkooke, kõigil oli väga lõbus ja vanaisa otsustas professionaalse koka kombel pannkooki visates selle külge vahetada. Kui pannkook õhku jõudis, läks pann korraga väga kergeks ja käis suur pauk ehk siis pann oli kukkunud koos pannkoogiga maha ja vanaisal oli peos vaid õnnetu pannisang. Vanaema koristas neid rasvajälgi veel nädalaid peale juhtumit.

Neid toredaid juhtumisi meenutame alati perekokkutulekutel ja mitte keegi ei hoia naeru tagasi, isegi vanaisa naerab suure suuga kaasa. Selline mees on minu vanaisa!

Õpilase tekst "Minu  vanaisa". Esitatud autentsel kujul

Kokkuvõttes võib öelda, et hingedeaeg oli hingeminev teema. Arutlesime väga sügavate küsimuste üle. Õppijad mõtlesid oma juurtele  – kust nad tulevad ja kes on neid mõjutanud. Mina sain õppijaist rohkem teada – sain aru, kust nad oma mitmed omadused on pärinud. Ja õpilased said mitu võimalust elada välja oma loomingulisemat poolt.