teisipäev, 12. mai 2015


Praktiline eesti keel – mis see on?

UUEST EESTI KEELE AINEST JA UUEST ÕPPEMATERJALIST


Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu väitele, et hea keeleoskus on suur väärtus. Kui aga hakata arutama, mida keeleoskus täpselt tähendab, siis enam nii suurt üksmeelt ei ole. Kas heaks keeleoskuseks piisab veatust õigekirja valdamisest? Kas inimene, kes kirjutab sisukalt ja värvikalt, kuid mõningate kirjavigadega, on halva keeleoskusega? Kas teise keele omandaja peab kasutama keelt täpselt samamoodi kui emakeelekõnelejad, et ta oskused heaks tunnistataks?

Tänapäevaste arusaamade järgi peetakse heaks keeleoskajaks inimest, kes suudab erisuguseid suulisi ja kirjalikke tekste täpselt mõista ning ise luua, nii et ta saavutab edukalt oma suhtluseesmärgid. Meisterlik keelevaldaja suudab pidada viisakusvestlust ja  suhelda tööintervjuul, juhtida koosolekut ja veenda kaaslasi midagi tegema, oskab kirjutada projekti konkursil osalemiseks ning arvamusartiklit veebiportaali, anda tagasisidet ja pidada tänukõnet jne. Seega on heaks keeleoskajaks saamiseks vaja palju enamat kui õigekirjareeglite valdamist ning klassikalise kirjandi loomise oskust. 


Võib öelda, et tänapäevaste keeleoskajate kasvatamisel on eesti keele kui teise keele õpe olnud emakeeleõppest ees. Heades teise keele tundides  on juba mõnda aega õpetatud eluliste ülesannete abil nelja keelelist osaoskust: lugemist kuulamist, rääkimist ja kirjutamist ehk neid pädevusi, mida eelmises lõigus loetlesin. Sõnavara- ja grammatikaõppel on olnud osaoskuste arengut toetav roll ning seejuures on mõistetud, et vead kuuluvad arengu juurde.

Viimastel aastatel on ka emakeeleõppes toimunud oluline pööre – gümnaasiumi eesti keele uude õppekavasse on jõudnud uus õppeaine „Praktiline eesti keel“. Selles aines, nagu nimigi ütleb, keskendutakse keelekasutussituatsioonide praktilisele  harjutamisele. Uus aine vajab ka uusi õppematerjale ning sellega seoses sattusin aastatel 2011-2013 osalema väga huvitavasse projekti, mille käigus kirjutasime koos professor Martin Ehalaga õppevihikute sarja „Praktiline eesti keel“ (http://www.kynnimees.ee/et/toovihikud). Ma ei olnud varem otseselt  emakeele õpetamisega tegelenud, kuid et uue aine ja seega ka meie sarja põhimõtted sarnanesid suures osas teise keele õppe omadega, olid need mulle üsna tuttavad. 


Oma kaheksavihikulises sarjas pakume õppijatele rohkelt võimalusi harjutada praktiliselt suulist ja kirjalikku suhtlemist eri keelekasutusolukordades ja püüame seda teha võimalikult motiveerival viisil. Nii saavad õpilased lugeda tekste sõnavabadusest internetis, haridusest ja vabadusest, huntidest, küberkiusamisest, leiutistest, maailma lõpu ennustustest, armastusest jpm ning arutada tekstides tõstatatud probleeme. Lisaks sellele on töövihikutes palju rollimänge ja projektülesandeid: vahetusõpilase konkurss, tänavaintervjuu, pressikonverents, leiutiste konkurss, hingedepäeva luuletused, meilivahetus agressiivse inimesega,  armastuskirja kirjutamine, teledebatt, hariduslik-meelelahutuslik videoklipp jpm.

Sarja loomine oli väga põnev. Teemalahenduste väljamõtlemine ja ülesannete nuputamine ei tundunud üldse tööna, vaid oli pigem nagu eluviis J. Kui sari ühel hetkel valmis sai, mõtlesin, kust leida järgmine sama innustav tegevus. Siis tuligi mul pähe mõte, et sarja paljusid lahedaid ideid saaks edukalt kasutada ka vene gümnaasiumi õppematerjalis. Nii kirjutasingi ühe hooga veel tööraamatu „Praktiline eesti keel B2, C1“ (http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/praktiline-eesti-keel-teise-keelena-toode)Umbes pool sellest pärineb vähem või rohkem muudetud kujul eesti kooli vihikutest, teine pool on aga juurde kirjutatud, arvestades teise keele õppija vajadusi. Lisatud on näiteks hulga veaohtlike grammatikateemade (sihitis, täisminevik, umbisikuline tegumood jm) ja sõnavaraharjutusi. Teise keele tööraamatus on ka rohkem kuulamistekste ning põhjalikumad seletused kirjalike ja suuliste tekstide loomiseks. 

Tööraamatu kirjutamise ajal ma ise seda katsetada ei jõudnud. Olin küll saanud väärtuslikku tagasisidet oma headelt kolleegidelt, kuid see ei vähendanud mu soovi ka ise uue materjali järgi õpetada. Suhtlemine reaalsete õppuritega annab alati kõige täpsema tunde ülesannete toimimisest ning tekitab uusi ideid. Et 2014. aasta sügis oli mul väga kiire aeg, siis mingeid konkreetseid samme ma õpetamise suunas ei astunud. Äkki aga helistati mulle augusti lõpus ning pakuti tööd gümnaasiumiastme teise keele õpetajana. Võtsin väljakutse vastu ja läksin jälle kooli tööle. 


3 kommentaari:

  1. Tere Mare, Mina õpetan eesti keelt Kanada-eesti noortele nn. võõrkeelena. Lapsed räägivad kodus inglise keelt. Sel aastal avastasin teie koostatud õppematerjali "Kirjuta Mulle". See on fantastiline vihik oma praktilisuse poolest. Aitäh Teile! Loodan lugeda siit blogist veel rohkem just praktiliste ülesannete kohta, mis eesti keele tunnid lastele huvitavaks muudaks ja noori teismelisi mitte eemale ei peletaks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh heade sõnade eest! Arvan ka, et "Kirjuta mulle" järgi on päris mõnus õppida - see on tõesti püütud teha praktiline ja algajaile jõukohane. Ja kunstnik tegi selles raamatus ka väga head tööd, pildid on ilusad ja kergendavad õppimist.
      Selle raamatu peamine sihtrühm on küll põhikooli õpilased, aga ise olen seda kasutanud ühe materjalina ka algajate täiskasvanute õpetamisel - ja eriti just nõrgematele õppureile on see väga meeldinud. Kavatsen hiljem ilmselt ka sellest raamatust ühe postituse teha.
      Üldiselt aga kavatsen jagada blogis just neid võtteid, mis on noortele meeldinud. Usun ka, et on ülioluline püüda teha eesti keele õpe toredaks ja noortele lähedaseks, siis tulevad ka tulemused!
      Jõudu teile!

      Kustuta
  2. Ka mina olen ,,Kirjuta mulle" kasutanud täiskasvanute ja noorte immigrantide õpetamisel. Õppematerjal elavdas tundi ja sobis imehästi lisamaterjaliks. Õppijad tundis õppimisest rõõmu ja tunnetasid keeleõppes edusamme. Kursuse lõpus sain neilt selle õppematerjali kohta väga positiivse tagasiside.

    VastaKustuta