Praktiline eesti keel –
mis see on?
UUEST EESTI KEELE AINEST
JA UUEST ÕPPEMATERJALIST
Ma
arvan, et keegi ei vaidle vastu väitele, et hea keeleoskus on suur väärtus.
Kui aga hakata arutama, mida keeleoskus täpselt tähendab, siis enam nii suurt
üksmeelt ei ole. Kas heaks keeleoskuseks piisab veatust õigekirja valdamisest? Kas
inimene, kes kirjutab sisukalt ja värvikalt, kuid mõningate kirjavigadega, on
halva keeleoskusega? Kas teise keele omandaja peab kasutama keelt täpselt samamoodi
kui emakeelekõnelejad, et ta oskused heaks tunnistataks?
Tänapäevaste arusaamade
järgi peetakse heaks keeleoskajaks inimest, kes suudab erisuguseid suulisi ja
kirjalikke tekste täpselt mõista ning ise luua, nii et ta saavutab edukalt oma suhtluseesmärgid.
Meisterlik keelevaldaja suudab pidada viisakusvestlust ja suhelda tööintervjuul, juhtida koosolekut ja veenda
kaaslasi midagi tegema, oskab kirjutada projekti konkursil osalemiseks ning arvamusartiklit
veebiportaali, anda tagasisidet ja pidada tänukõnet jne. Seega on heaks
keeleoskajaks saamiseks vaja palju enamat kui õigekirjareeglite valdamist ning klassikalise
kirjandi loomise oskust.
Võib öelda, et tänapäevaste
keeleoskajate kasvatamisel on eesti keele kui teise keele õpe olnud
emakeeleõppest ees. Heades teise keele tundides on juba mõnda aega õpetatud eluliste
ülesannete abil nelja keelelist osaoskust: lugemist kuulamist, rääkimist ja
kirjutamist ehk neid pädevusi, mida eelmises lõigus loetlesin. Sõnavara- ja
grammatikaõppel on olnud osaoskuste arengut toetav roll ning seejuures on
mõistetud, et vead kuuluvad arengu juurde.
Viimastel aastatel on ka
emakeeleõppes toimunud oluline pööre – gümnaasiumi eesti keele uude õppekavasse
on jõudnud uus õppeaine „Praktiline eesti keel“. Selles aines, nagu nimigi
ütleb, keskendutakse keelekasutussituatsioonide praktilisele harjutamisele. Uus aine vajab ka uusi
õppematerjale ning sellega seoses sattusin aastatel 2011-2013 osalema väga
huvitavasse projekti, mille käigus kirjutasime koos professor Martin Ehalaga
õppevihikute sarja „Praktiline eesti keel“ (http://www.kynnimees.ee/et/toovihikud). Ma
ei olnud varem otseselt emakeele
õpetamisega tegelenud, kuid et uue aine ja seega ka meie sarja põhimõtted sarnanesid
suures osas teise keele õppe omadega, olid need mulle üsna tuttavad.
Oma kaheksavihikulises
sarjas pakume õppijatele rohkelt võimalusi harjutada praktiliselt suulist ja
kirjalikku suhtlemist eri keelekasutusolukordades ja püüame seda teha
võimalikult motiveerival viisil. Nii saavad õpilased lugeda tekste
sõnavabadusest internetis, haridusest ja vabadusest, huntidest, küberkiusamisest,
leiutistest, maailma lõpu ennustustest, armastusest jpm ning arutada tekstides
tõstatatud probleeme. Lisaks sellele on töövihikutes palju rollimänge ja
projektülesandeid: vahetusõpilase konkurss, tänavaintervjuu, pressikonverents, leiutiste
konkurss, hingedepäeva luuletused, meilivahetus agressiivse inimesega, armastuskirja kirjutamine, teledebatt,
hariduslik-meelelahutuslik videoklipp jpm.
Sarja loomine oli väga põnev. Teemalahenduste väljamõtlemine ja ülesannete nuputamine ei tundunud üldse tööna, vaid oli pigem nagu eluviis J. Kui sari ühel hetkel
valmis sai, mõtlesin, kust leida järgmine sama innustav tegevus. Siis tuligi
mul pähe mõte, et sarja paljusid lahedaid ideid saaks edukalt kasutada ka vene
gümnaasiumi õppematerjalis. Nii kirjutasingi ühe hooga veel tööraamatu
„Praktiline eesti keel B2, C1“ (http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/praktiline-eesti-keel-teise-keelena-toode). Umbes pool sellest pärineb vähem või rohkem muudetud kujul eesti kooli
vihikutest, teine pool on aga juurde kirjutatud, arvestades teise keele õppija
vajadusi. Lisatud on näiteks hulga veaohtlike grammatikateemade (sihitis, täisminevik,
umbisikuline tegumood jm) ja sõnavaraharjutusi. Teise keele tööraamatus on ka
rohkem kuulamistekste ning põhjalikumad seletused kirjalike ja suuliste
tekstide loomiseks.
Tööraamatu kirjutamise ajal ma
ise seda katsetada ei jõudnud. Olin küll saanud väärtuslikku tagasisidet
oma headelt kolleegidelt, kuid see ei vähendanud mu soovi ka ise uue
materjali järgi õpetada. Suhtlemine reaalsete õppuritega annab alati kõige täpsema
tunde ülesannete toimimisest ning tekitab uusi ideid. Et 2014. aasta sügis oli
mul väga kiire aeg, siis mingeid konkreetseid samme ma õpetamise suunas ei astunud.
Äkki aga helistati mulle augusti lõpus ning pakuti tööd gümnaasiumiastme teise
keele õpetajana. Võtsin väljakutse vastu ja läksin jälle kooli
tööle.
Tere Mare, Mina õpetan eesti keelt Kanada-eesti noortele nn. võõrkeelena. Lapsed räägivad kodus inglise keelt. Sel aastal avastasin teie koostatud õppematerjali "Kirjuta Mulle". See on fantastiline vihik oma praktilisuse poolest. Aitäh Teile! Loodan lugeda siit blogist veel rohkem just praktiliste ülesannete kohta, mis eesti keele tunnid lastele huvitavaks muudaks ja noori teismelisi mitte eemale ei peletaks!
VastaKustutaAitäh heade sõnade eest! Arvan ka, et "Kirjuta mulle" järgi on päris mõnus õppida - see on tõesti püütud teha praktiline ja algajaile jõukohane. Ja kunstnik tegi selles raamatus ka väga head tööd, pildid on ilusad ja kergendavad õppimist.
KustutaSelle raamatu peamine sihtrühm on küll põhikooli õpilased, aga ise olen seda kasutanud ühe materjalina ka algajate täiskasvanute õpetamisel - ja eriti just nõrgematele õppureile on see väga meeldinud. Kavatsen hiljem ilmselt ka sellest raamatust ühe postituse teha.
Üldiselt aga kavatsen jagada blogis just neid võtteid, mis on noortele meeldinud. Usun ka, et on ülioluline püüda teha eesti keele õpe toredaks ja noortele lähedaseks, siis tulevad ka tulemused!
Jõudu teile!
Ka mina olen ,,Kirjuta mulle" kasutanud täiskasvanute ja noorte immigrantide õpetamisel. Õppematerjal elavdas tundi ja sobis imehästi lisamaterjaliks. Õppijad tundis õppimisest rõõmu ja tunnetasid keeleõppes edusamme. Kursuse lõpus sain neilt selle õppematerjali kohta väga positiivse tagasiside.
VastaKustuta