Kaur abistab pantrit

SOOJENDUSHARJUSTUSTEST

Soojendusharjutus. Andsin õppijaile tähekolmikud – nad pidid moodustama fraase, milles iga sõna algaks kolmiku vastava tähega. Mõned fraasid olid ikka väga vahvad!

KAP

Kaur abistab pantrit

koeral autot pole

kauplus avatud pühapäeval

kas arbuusi pakud

kass arvas pahasti

TUV – TÜV

tuul üleval viib

transport unustas vitamiinid

Timo uisutab vaheajal

“Tere” ütles vares

LES

Leon esineb Sashaga

lõvi eile suri

lõvi erineb sääsest

lendasime eile Saksamaale

Soojendusharjutused on väga vajalikud, et õpilased muust maailmast meie tundi tuua ja nende eesti keele oskuse koht ajus käivitada. Need harjutused peaks olema suhteliselt lühikesed, mitte nõudma pika jutu rääkimist ning olema lõbusad ja ootamatud.

Ja mis oleks sinu laused?

Milliseid supervõimeid ma endale tahaksin?

OLULISTE TEEMADE MÕJUST KEELEOSKUSE ARENGULE

Et keeleoskus saaks areneda, on kõige olulisem kuulda-näha-kasutada palju autentset (ehk tegelikus elus päriselt kasutatavat, mitte õpiku jaoks kirjutatud) keelt.  Ja see keel peab lisaks olema ka keeleõppija jaoks huvitav – ainult siis motiveerib see teda keelt päriselt tähele panema ja tekitab soovi oma arvamust avaldada. Ja ainult nii areneb tema keeleoskus!

Mul on praegu üks õpilaste grupp (vanus kaheksas kuni kümnes klass), kellega kohtun üks kord nädalas Game Clubis. Iga tunni esimeses pooles teeme tavaliselt mingeid aktiivsemaid mänge, seejärel arutleme mingite neile huvi pakkuvate teemde üle või teeme improharjutusi. Iga tunni lõpus kirjutavad nad lühidalt mingil teemal. Viimane kord arutasime veidi teemal “Milliseid supervõimeid ma endale sooviksin?

Siin on kahe noormehe tekstid (originaalkujul).

Ma palju mõtlesin millest supervõime ma tahaksin. Mulle meeldib idee, et ma ma saaksin lenda. Aga kas see on nii kasulik. Minu arvates kiiresti liiguta on kasulikum, ei tea miks.

Veel on üks võime – olla kõige targem inimene. Kui ma olen nii targ, ma saan luua midagi mis aitab lenda.

Kiire paranemisvõime on ka väga kasulik, sest ma saan elada palju ja ei saa surra lihtsalt.

Aga ma usun, et kui inimene on tark ta saab teha seda ka. Praegu ma tahan olla kõige targem ja oska kiiresti liiguta.

 ***

Esimene võime on reisida ajal. Kui sa reisid sa võid näha mis oli minevikul palju palju aastad tagasi. Sa ka võid sinu vead minevikus parandada. Sa võid ikka näha mis tuleb tulevikul.

Teine võime on lendamine. Sa võid lihtsalt lennata kuhu sa tahad: teise riiki, kooli, poodi j.n.e. Minu mõtes on see väga huvitav, näha maailma taevas.

Kolmas võime on surematus. See on väga hea võime kui sa oskad lennata sest sa võid kosmoses lennata ja kukkuma kui sa tahad ja sa ei sure ära! Ja see on hea et keegi ei tappakse sind tulevikus või minevikus.

Mulle meeldivad need tekstid nii sisu kui ka keele poolest. Sisu poolest selles mõttes, et nad kirjutavad oma päris mõtteid ja nagu üks noormees enne arutades ütles, et ta on sellel teemal palju mõelnud – tähendab see on talle oluline. Ja olen täiesti veendunud, et ainult siis, kui inimesed räägivad-kirjutavad endale olulisest, areneb ka nende keeleoskus. Samuti meeldib mulle, et õppurid arutlevad oma tekstides (lihtsal viisil, aga see on asjakohane ja neile sobiv), mitte lihtsalt ei loetle endale meeldivaid tegevusi. Keele poolest meeldivad tekstid mulle ka – näen neis meeldivat arengut – varem kirjutasid nad lihtsakoelisemalt, nüüd on hakanid tekkima rohkem keerukamaid ja loomulikumaid konstruktsioone. Mulle meeldib, kuidas nad lauseid alustavad (ma mõtlesin palju, …; minu arvates ….; veel on üks …; esimene on …). Meeldib, et nad kasutavad tingivat kõneviisi, seejuures osaliselt ka mitte päris täpselt, mis näitab aga ikkagi konstruktsiooni arengut (tahaksin, saaksin, ei tappakse). Meeldib keerukama sõnavara kasutamine (võime, luua, minevik, tulevik). Mõnesid keerukamaid sõnu kuulsid nad varasemas arutelus minu käest ja mõnesid küsisid ka kirjutades (paranemisvõime,  surematus). Aga just nii saab ka sõnavara areneda – kui inimesel on tegelikult soov midagi väljendada, omandab ta ka vastava sõnavara. Sõnu pole mingit mõtet õppida suhtlusest eraldatult, lihtsalt tuupides.

***

Mõtlesin ka, millist supervõimet ma ise tahaksin. Esiteks tahaksin ma võimet muuta inimesed, kellega ma kokku puutun, võimeliseks tegema oma tööd vähemalt sellel tasemel, mida nende töökoht nõuab. See tähendab, et ma ei peaks pidama mõttetuid arutlusi inimestega, kes pole võimelised asja sisu mõistma (näiteks et otsuseid doktoriõppe küsimustes ei teeks inimesed, kellel endal vaid magistrikraad ja kes ei ole ise kunagi teadust teinud). See oli nüüd natuke pahameelest tingitud soov. Teine supervõime, mida tahaksin on aga olla võimeline mõtlema välja lahedat mängu alati, kui seda vajan (nt õppetunnis, vastavalt õppijate vanusele ja huvidele, seoses õpitava teemaga jne). Kasutan õppetöös kogu aeg üha rohkem mänguelemente ja need on väga tõhusad! Aga vahel saavad ideed otsa. Väga head mängud on tõeline väärtus!