Kust tulevad kombed?

VIISAKAST SUHTLEMISEST  JA   LOOVKIRJUTAMISEST

Kui sageli kiputakse ütlema, et tänapäeva noorte kombed jätavad soovida, siis ma ei arva, et olukord oleks nii hull. Näen koolis iga päev noori, kelle puhul on tunda sisemist viisakust ja kes käituvad väga meeldival ja samas loomulikul moel. Mõnigi kord tunnen, et võin neilt ise üht-teist õppida. Näiteks seda, kuidas suheldes inimestele otsa vaadata või kuidas vestluskaaslastele vajaduse korral taustainfot anda (kui räägitakse millestki, millega kõik vestluses osalejad ühemoodi kursis pole).

Kombed tulevad kindlasti suures osas kodust, kuid ka kooli rolli ei maksa seejuures alahinnata. Paljugi omandavad õppijad alateadlikult, jälgides seejuures ka õpetajate käitumist (mis sõnade ja hääletooniga me õpilastega suhtleme, millist kehakeelt kasutame, kuidas räägime teistest õpilastest ja kolleegidest jpm). Samas on kindlasti kasulik teatud käitumisviisidele ka teadlikku tähelepanu pöörata ja neid vajaduse korral harjutada.

Eesti keele tundidesse sobib see temaatika hästi nii esimese kui teise keele õppijate puhul. Osa vajalikke teemasid võib seejuures üles korjata jooksvatest tähelepanekutest: näiteks nägin kohe õppeaasta alguses, et harjutamist vajaks viisakas meilisuhtlus (et õppijad ei saadaks oma töid ilma lühikese kaaskirjata, et nad alustaksid ja lõpetaksid kirja viisakalt, et nad paneksid meilile sobiva pealkirja, et nad vastasid neile saadetud meilidele jmt). Samuti tuli aeg-ajalt ette juhuseid, kus probleeme lahendati mitte kõige sobivamal viisil. Näiteks ütles üks õpilane mulle kord, et ta ei soovi ühes tunnis viibida, sest õpetaja käib talle pinda. Selle peale vastasin, et tal tuleb ikka viisakalt õpetajaga see probleem lahendada ja et hakkame varsti ka eesti keele tunnis õppima viisakat enesekehtestamist.  

Praegu tahan aga rääkida järgmisest eesti rühmaga käsitletud teemast, milleks oli  „Hingedeaeg“ ja kus õppisime kaastunnet avaldama (väga vajalik oskus, mida paljud täiskasvanudki ei valda), luuletusi kirjutama ja vanavanemaid meenutama.

Kõigepealt arutasime, mida õpilased hingedeajast teavad ja seejärel lugesime teksti hingedeaja kommete kohta, tegime sõnavaraharjutusi ja arutasime, kuidas õpilaste peredes hingedepäeva tähistatakse ja kuidas seda võiks teha.

Aado Lintrop "Hingedepäeval". Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-1"

Edasi tutvusime soovitustega kaastunde avaldamiseks inimesele, kelle lähedane on surnud. 

Tekst ja pilt töövihikust "Praktiline eesti keel 11-1"

Õppijad koostasid paaristööna kaastundekaardid väljamõeldud situatsioonide osalistele – sellega saadi väga kenasti hakkama. Kirjutati sobivad tekstid ja otsiti nende juurde internetist sobivaid luuleridu, aforisme ja pilte.

Peatükis oli veel mitmeid alateemasid (Aino lugu „Kalevalast“, arutelu enesetapu üle, Aino loo keelekasutuse analüüs, originaalne kirjaviis, Bernard Kangro luuletus „Kodu nägu“), millel ma praegu ei peatu.

Tahan edasi rääkida loovkirjutamisest. Nimelt oli vihikus peatüki lõpupoole ülesanne, milles tuli kirjutada luuletus hingedepäeva teemal, nii et iga rida algaks ühe tähega sõnast HINGEDEPÄEV.  Andsin ülesande kodutööks – järgmine tund selgus aga, et kõik olid selle tegemata unustanud.  Ma ei teagi, mis põhjusel nii läks. Eks mul ole veel endal arenguruumi koduülesannete esitamisel ja ka tähtaegade täpsemal määramisel. Samuti tuleks ilmselt ülesanne veidi rohkem ette valmistada, siis on soov seda täita suurem. Nii, nüüd aga mõtlesin, mis teha. Ütlesin, et kirjutame siis luuletused kohe praegu tunnis valmis. Ja kõik hakkasidki kiiresti kirjutama ning enamik saigi varsti oma teksti valmis ning lugesime need ka tunnis ette Mõned soovisid siiski luuletust veel kodus viimistleda – ja neile ma andsin selle võimaluse.

Järgnevalt mõned näited, mis tõendavad, et igaühest võib saada luuletaja!

Hinged kõnnivad pimedas öös ringi

Isegi varesed ei kraaksu ega tuul ei puhu

Niiskus on kaste näol võimust võtnud

Garaažis krabistab üksik hiir

Ema juba ammu laua on katnud

Diivanil ootab pehme kiisu silitamist

Elutoa laual põleb küünal võbiseva leegiga

Pererahvas kostitab üksikuid hingi

Ära söömist ootavad kõik need maitsvad road

Eemalt kostub vaikset metsakohinat

Vaikus on saabunud rahulikke hingi tervitama

H ingedepäev
I ilus päev
N üüd
G glasuuri ära peidame ja küünlad taas süütame
E i lase norgu pead, sest
D aamid kōrval reas
E i tunne
P uudust, vaid
Ä kilist valu, aga
E lu läheb edasi ja nii ka
V alu

Hingedepäeva ilu

Isa tuleb koju

Näen sind oma mõtteis

Garaaži ukse juures

Esmaspäeval tulid

Diivanile istusid

Esimest korda tunnen

Pead silitad sa minul

Ära palun lahku

Enne uut päeva

Veidikeseks jää siia

Õpilaste luuletused teemal "Hingedepäev". Esitatud autentsel kujul

©  Fotolia

Teiseks loovkirjutamisülesandeks oli selles teemas mälestuste kirjutamine oma esivanematest. Inspiratsiooniks lugesime kõigepealt vihikust lugu „Vanaema pann“. Seejärel kirjutas aga õpilane ühest oma esivanemast – ülesandeks oli kirjutada nii, et see ka lugejates emotsioone tekitaks. Ka see teema pani õpilased päris hoogsalt kirjutama. Lugesime tekste ka tunnis ette – ja oli väga huvitav kuulda põnevaid ja südamlikke lugusid ning mõelda, mil moel sarnaneb noor inimene oma esivanemaga.

Lõpetuseks lustlik lugu ühe neiu vahvast vanaisast, kes ei ole surnud, vaid vägagi elus. Kuid neiu soovis temast kirjutada ja väga tore, et ta seda tegi. Kui ta seda tunnis ette luges, pidi ta mitu korda lugemise pooleli jätma, sest hakkas ise naerma, kuigi ta teab neid juhtumeid ju juba peast. Tekst oli ka nii ladusalt ja värvikalt kirja pandud ja ette kantud, et terve klass naeris koos autoriga!

Minu vanaisa

Minu vanaisa on väga tore mees. Ta on 60 aastat vana ning tal on kaks tütart ja kaks lapselast. Üks tütardest minu ema ja teine minu tädi, tädil on 6-aastane poeg nimega Rasmus.

Minu vanaisa on muidu väga sportlik ja tervisliku ellusuhtumisega inimene. Mäletan ikka, kuidas ta minuga kurjustas, kui isaga McDonaldsis burgereid söömas käisime. Minu vanaisa tegeleb rattaspordiga ning kui väike olin, tõstis ta kodus hantleid, kuid nüüd on tal tervis kehvem ja seetõttu ta enam nii palju sportimisega ei tegele.

Vanaisa läheb alati õhtul väga vara magama ja alustab hommikut kell viis, kui ta mööda korterit ringi kolistab, ajades üles kõik maja elanikud. Peale selle armastab ta puhtust – ta koristab iga päev, isegi üksikud koerakarvad leiab üles ja viskab ära.

Vanaisaga saab alati nalja, sest ta on natuke kohmakas. Üks tema legendaarsetest juhtumistest on äpardus moosipurgiga. Vanaema oli eelmisel päeval moosi keetnud ning lahtised moosipurgid kööki jätnud. Kui vanaisa hommikul kööki jalutas, nägi ta moosipurgi sees tiirlemas herilast. Järele mõtlemata haaras ta moosipurgi, läks sellega akna juurde, pani moosipurgi aknast välja ja hakkas seda veidike raputama, et herilane ära läheks. Herilane aga ei lahkunud, mille peale vanaisa tegi järsu viibutuse moosipurgiga. Tulemuseks oli see, et herilane lahkus purgist, lahkus ka moos – vanaisale jäi vaid imetleda moosi langemist viiendalt korruselt majaesisele asfaldile. Õnneks juhtus moosipurgi juhtum kell kuus hommikul ja kannatanuid ei olnud. Moosiloik oli maja ees veel mitu nädalat.

Veel on tal juhtunud põnev juhtum hommikuste pannkookidega. Vanaisa tegi hommikul perele pannkooke, kõigil oli väga lõbus ja vanaisa otsustas professionaalse koka kombel pannkooki visates selle külge vahetada. Kui pannkook õhku jõudis, läks pann korraga väga kergeks ja käis suur pauk ehk siis pann oli kukkunud koos pannkoogiga maha ja vanaisal oli peos vaid õnnetu pannisang. Vanaema koristas neid rasvajälgi veel nädalaid peale juhtumit.

Neid toredaid juhtumisi meenutame alati perekokkutulekutel ja mitte keegi ei hoia naeru tagasi, isegi vanaisa naerab suure suuga kaasa. Selline mees on minu vanaisa!

Õpilase tekst "Minu  vanaisa". Esitatud autentsel kujul

Kokkuvõttes võib öelda, et hingedeaeg oli hingeminev teema. Arutlesime väga sügavate küsimuste üle. Õppijad mõtlesid oma juurtele  – kust nad tulevad ja kes on neid mõjutanud. Mina sain õppijaist rohkem teada – sain aru, kust nad oma mitmed omadused on pärinud. Ja õpilased said mitu võimalust elada välja oma loomingulisemat poolt.