See hetk ...

LOOVKIRJUTAMISE KOOLITUSEL OSALEMISEST JA VABA KIRJUTAMISE MEETODIST

Igaüks oskab kirjutada ... Kirjutamine on lihtne ja tore ... Kirjutamine mõjub vabastavalt ... 

Seda kõike kogesin Tartu Rahvaülikooli (http://www.rahvaylikool.ee) loovkirjutamise kursusel “Hunt uksel”, mida juhendas Marika Mark. Olin juba ammu tahtnud mingile heale kirjutamiskursusele minna – kahjuks aga ei võimaldanud mu ajagraafik seda. Kui nägin seda kursust, köitis mu tähelepanu lisaks teemale kohe ka laupäevane toimumisaeg. Soov osaleda oli nii suur, et ma ei lasknud end häirida isegi sellest, et kursus toimus Tartus. Kokku toimuski vaid neli kohtumist, pikema kursuse puhul oleks ilmselt kohalejõudmine probleemsemaks kujunenud.

Tartu Rahvaülikool

Ja mida öelda? Kursus oli hea – sain, mida ootasin. Õigemini – ma ei teadnud täpselt, mida oodata ja saingi seda, mida ei teadnud oodata. Tegime toredaid lühikesi harjutusi, mis inspireerisid kirjutama ja lugesime üksteisele oma tekste ette, kusjuures tore oli ka see, et kui keegi mõnd teksti teistega jagada ei soovinud, ei pidanud ta seda tegema. Ka ma ise ei soovinud esimesel korral midagi kõva häälega ette kanda. Edaspidi aga küll. Ja tegelikult oli see ettelugemine väga oluline – kuigi juhendaja ei kommenteerinud kellegi teksti pikalt, oli teiste lausete kuulamisel mingi salapärane jõud ja see mõjutas mu enda kirjutamist alateadlikult – ja seda heas mõttes.

Nii et oli igati tore kogemus ja tahan kindlasti veel loovkirjutamist proovida. Mu peamine eesmärk oli aga tegelikult ikka õppida uusi mõnusaid meetodeid, millega saaks õppijate kirjutamishuvi tõsta. Ja ka neid meetodeid sain koolituselt paraja peotäie. Olen nii mõndagi neist juba kasutanud – nii eesti emakeelega õppijatega klassis kui ka eesti keele kui teise keele õppijate puhul. Need meetodid on alati hästi töötanud. Kui muidu juhtub ikka, et õpilased paluvad mitte kirjutada, sest nad kirjutavad koolis niigi väga palju, siis need harjutused on sujunud peaaegu probleemideta. Ja kui pärast teksti valmimist olen küsinud õpilaste arvamust selle tegevuse kohta, olen saanud vastuseid nagu: oli huvitav kirjutada, ei olnud raske, oli vabastav – sain oma mure välja öelda jmt. Alati ei ole kõik soovinud oma tekste teistele ette lugeda ja on neid vaid minuga jaganud. Neid tekste ei lisa ma loomulikult ka siia postitusse. Olen neist loovkirjutamise harjutustes sündinud tekstidest oma õppijate kohta ka nii mõndagi uut teada saanud – neis on peidus palju põnevaid mõtteid ja huvitavaid tundeid. Viimasest korrast on mulle eriti meelde jäänud, kuidas üks neiu tegi oma tekstist endale telefoniga pildi, sest ta tahtis seda kohe ka endale jätta :)

Lisan mõned õppijate tekstinäited. Mõlemad harjutused olid nn kümne minuti vabad kirjutamised, kus esimesel juhul ütlesin õppijaile algusfraasi SEE HETK ja teisel juhul MA ARVASIN ET ning nad pidid selle kirja panema ja edasi kirjutama kümme minutit ilma peatumata, teksti üle lugemata ja parandamata. Teisel juhul oli kaks võimalust: kas alustada iga lauset fraasiga MA ARVASIN või kirjutada see ainult teksti algusesse.

                                                                 © Fotolia

                                                                                                        

SEE HETK ... 

See hetk, kui lund sajab, on väga rõõmus. Esimene kord pärast suve, kui need valged helbed langevad maha, sa saad aru, et talv tuleb varsti ja uus aasta tuleb koos talvevaheajaga. Ja on kaks nädalat, mis on vabad ja ma ei tea, miks ma kirjutan pliiatsiga, sest Kobras tuleb ja ma mõtlen, millised ülesanded võivad seal olla. Ma ka ei tea, kuidas ma saan ajaloost ära minna, sest ma pean kell kolm olema muusikakoolis, sest ma mängin reedel raadios meie oma jätsilugu ja on vaja proovi teha koos saksofoniga ja kontrabassiga ja trummidega. Kui palju aega on veel jäänud? Hakkan kirjutama pastapliiatsiga, põhjuseta. Meie jätsilugu on nimetatud Jazz Oxyde, mis on irooniline, sest harmoonia on võetud teisest loost nimega Doxy ja nimi on sarnane. Miks ma sellest kirjutasin?!

***

See hetk, kui üks inimene ütleb mulle, et ma pean vähem suitsetama, aga ma ei suitseta üldse. Ma ei tea, kuidas ma õigesti reageerin sellele, aga tavaliselt ma lihtsalt ütlen: “Mine ära! Ma ei taha sellest rääkida.” Ja kui ta ei lähe, siis lähen ise. On sellised ajad, kui sa tahad proovida suitsetada, aga sa tead, et see on paha ja sa ütled kõikidele suitsetajatele, et sa ei taha suitsetada, sest sa oled sportlane, kes ainult sööb kana, puuvilju ja joob proteiinijooki. Ma tahaks olla sportlane, sest see ona kasulik sinu kehale. Aga kui sa tahad sportlane olla, sa pead käima nagu sportlane, rääkima nagu sportlane, sööma nagu sportlane ja hingama nagu sportlane ja see on raske. Kui sa tegeled spordiga, siis sa saad palju sõpru, kes on nagu sina.

***

See hetk on liiga lühike selleks, et temast kirjutada. See hetk on juba minevikus ja nüüd on teine hetk. Teisest küljest see hetk on lõppematu, sest me elame selles hetkes. Sel hetkel me istume klassis. Klassis on pime ja vaikne. Akna taga sajab lund. Täna on teisipäev. Ma tahan magada. Pärast kooli ma lähen juuksurisse, aga õhtul mul on trenn. Pärast trenni on vaja teha kodutöö, aga ma olen liiga väsinud selleks. Kui ma ei oleks sellel hetkel koolis, ma loeksin raamatut või vaataksin filmi oma toas tee ja kommidega. Hommikul ma mõtlesin, et see on neljapäev, sest mul on trenn ka neljapäeval. See oleks tore, sest järgmine päev on reede ja pärast on puhkepäevad.

                                                                                    © Fotolia

See hetk ... kas te olete kunagi sattunud mingisse avariisse või teise ohtlikku situatsiooni? On selline tunne, et kogu maailm, isegi kell aeglustub ja kõik, mida te näete, on nagu filmis. See juhtub, kui teie adrenaliinitase kogu aeg tõuseb. See võib juhtuda ohtlikku situatsiooni sattumisest või narkootikumide võtmisest. Teie aju hakkab töötama väga kiiresti. Mina ise olen sattunud sellisesse situatsiooni sellise tundega. Minu peale kukkus lamp laest ja ma nägin seda, nagu ta kukuks rohkem kui 30 sekundit ja sain selle kätte. See on huvitav tunne, mida ma soovitan kõigil kogeda, ainult ilma ohtliku situatsiooni ja narkootikumita :)

MA ARVASIN, ET ...

Ma arvasin, et ponisid ei ole olemas. Aga siis ma vaatasin Rain Rannu madala eelarvega loodud filmi “Ameerika suvi” ja sain aru, et ma eksisin. Ponid on siiski olemas. Ka filmis me nägime peategelast Ameerikas seiklemas ja ponisid otsimas. Kahjuks nägin filmist vaid väikest lõiku, seega ei tea ka, kas tegelased leidsid lõpuks ponid või mitte. Aga see, mis ma nägin, inspireeris mind ja ma tahaks uskuda et leidsid küll. 

Rääkides Rain Rannust, siis tema on Eesti ettevõtjatest üks minu suurtest eeskujudest. Ta on pärit Tartust, kus ta asutas mobiilirakenduste ettevõtte Fortumo. See on tänaseks juba 90 riigis. Ta on väga jõukas, sõidab Teslaga (minu lemmikauto, see on elektriline) ja mis kõige tähtsam – ta investeerib Eesti start-upidesse. 

Eelmisel aastal, kui töötasin X projekti kallal, oli Rain Rannu meie mentor ja oli nõus meie algatusse investeerima. Minu suurest ja kaugest iidolist oli saanud hea sõber. Täiesti usukumatu. Tema kaudu sain tuttavaks ka teiste edukate ettevõtete asutajatega – Taxify asutajad, Pipedrive asutaja, TransferWise asutajad. Kõikidest edukatest ettevõtjatest olid nädalaga saanud head sõbrad.

Aga asi ei piirdunud sellega. Sain isiklikult tuttavaks ka peaminister Taavi Rõivasega ja president Toomas Hendrik Ilvesega ...

***

Ma arvasin, et magasin piisavalt ja jõuan täna neli tundi koolis olla. Jõin isegi kolm tassi kohvi. Aga pärast kontrolltööd teise tunni ajal tunnen, et olen energiast tühjaks pigistatud. Võiksin põrandale minna ja seal rahulikult magada. 

Kes oleks võinud arvata, et lugemiskontrolltööst võib nii ära väsida? Pidin kiiresti kontrolltööga ühele poole saama, olen aeglane kirjutaja ja tavaliselt viimane klassis, kes lahkub. Kui tekst enam ei suju, vaatan enda ümber, otsides ideid. X tooli taga on näts. Ma ostan alati nätsu enne kontrolltööd. Närin mitu tükki järjest, et vereringe ajus paraneks ja see ausõna töötab, mu tulemused on paremad.

                                                                                   © Fotolia

Ma arvasin, et ...

Ma arvasin, et see õhtu kujuneb meeldejäävaks. Ma arvasin, et mul saab lõbus olema. Ma arvasin, et kõik läheb hästi, et ma suudan end ja oma emotsioone kontrollida. Ma arvasin, et ma jään sinna, sellesse hetke. Ma arvasin, et kõik saab korda. Ma arvasin, et see ei ole veel läbi. Ma arvasin, et sa näed seda kõike sama ilusana kui mina.

Ma arvasin valesti. Ma arvasin täiesti valesti. Ma arvasin, et suudan asju näha nii, nagu nad on, kuid ma eksisin. Ma arvasin, et ma ei koba pimeduses, vaid kõnnin keset laia valgustatud tänavat. Ma arvasin valesti. Ma arvasin nii valesti. Ma arvasin, et sa oled sellel laial valgustatud tänaval minu kõrval, kuid ma eksisin. Ma arvasin, et seekord ma ei pettu, kuid ma pettusin. Ma arvasin, et sa vaatad mulle silma ja näed, millest ma mõtlen, kuid sa ei näinud. Ma arvasin, et see kõik on üks halb uni, kuid see ei olnud. 

Ma ei tea enam, mida edasi arvata.