Nüüd ma pean Tallinnasse tulema

EESTI KEELE KURSUSE LÕPETAMISEST JA KOJUTULEKUST

Olen tegelikult juba kaheksa päeva Eestis tagasi, aga on olnud nii kiire kõigi vahepeal veidi unarusse jäänud tegevustega järje peale saamisega, et blogisse pole juba tükk aega midagi kirjutanud. Püüan siis tagantjärgi meenutada, kuidas meie eesti keele kursus Soomes lõppes ja anda paari sõnaga ülevaate ka oma muudest tegemistest Jyväskyläs.

Jyväskylä õhtuvalguses

Kursuse teises pooles hakkasime kasutama ka tekste õpikust “Kirjuta mulle”, mis mul õnneks kaasas oli. Skännisime vajalikud leheküljed sisse ja õpilased said need välja trükkida või tahvelarvutist või nutitelefonist vaadata. Õppisime sünnipäevakutset kirjutama ja sellele vastama, teed küsima ja juhatama, riietuse kohta nõu andma, oma lemmiktegevustest rääkima, terviseprobleemide puhul nõu küsima ja andma, reisimuljeid rääkima ja nende kohta täpsustavaid küsimusi esitama jm.

Ootan sind oma sünnipäevale!

Rõõm oli näha, et õppijad said juba üldjoontes tekstidest aru ka ilma minu lisaselgitusteta. Eks see ole sama, nagu mul endal soome keeles – ma saan samuti tekstist aru ka siis, kui päris suur hulk sõnu üksikuna poleks mõistetavad. Ja selline ongi loomulik keeleõppeviis – konteksti toel uute sõnade tähenduste aimamine. Samuti oli väga kasulik tekstinäidiste põhjal oma tekstide kirjutamine – nii said need kohe palju loomulikumad, kasutati eestipäraseid pöördumisi, tervitusi, lõpetusi ning mitmeid tervikfraase (see oli tõesti tore päev jmt).

See oli tõesti tore päev!

Viimases tunnis oli meil ette nähtud eksam ja eelviimases tunnis kordasime kõike õpitut. Tegin selleks jälle kaardikesed, millele oli kirjutatud ülesanne. Neid oli kahte liiki – rääkimisülesanded (nt tutvuge omavahel, mida sa hakkad täna tegema, mis on sinu lemmiktoidud, kutsu kaaslane kuhugi, missugune ilm sulle ei meeldi, kirjelda oma tuba, räägi ühest heast päevast, mis riided on sul praegu seljas jne) ja keelestruktuuriülesanded (nt mis kell on , lõpeta küsimused kuidas ... ? kui kaua ...? kellele ... ?, ava sulud kelle oma see on? (mina) oma, (tema) oma, (see inimene) oma, ütle olevikus ma, sa, ta , me, te, nad, ei – elama, olema, lugema jne). Kõik võtsid endale kolm kaardikest, käisid ringi, leidsid paarilise ja täitsid ülesandeid. Seejärel vahetati kaardid ja leiti uued paarilised jne kuni tunni lõpuni. Minu ülesanne oli vaid vajaduse korral küsimustele vastata või abi anda.

Mis on sinu lemmiktoit?

Nii ja oligi käes viimane tund. Tegime kirjaliku eksami, milles olid pooled ülesanded suhtlusteemalised ja pooled keelestruktuuri omandamist mõõtvad.

Eriti tore, et enne eksami algust kinkisid õpilased mulle vahva kaardi ja Marimekko firmas toodetud riidest pliiatsikoti. Väga armas!

Aitäh, õpilased!!!

Tore oli ka see, et kui pärast eksamit veel mõne õpilasega rääkisin, siis ütles üks neiu mulle: Nüüd ma pean Tallinnasse tulema. Ma ütlesin, et sa tahtsid vist öelda, et Nüüd ma tahan Tallinnasse tulla. Ta aga raputas pead ja ütles Ei, ma pean. Ma olen üks kord Tallinnas olnud koos vanematega, kui ma olin umbes 11 aastat vana ja ma ei mäleta sellest eriti midagi. Aga nüüd ma tule kindlasti ise. Ning selgitas seejärel, et soome filoloogina ta teadis muidugi varem ka eesti keelest midagi, aga nüüd ta tõeliselt tunnetab seda keelt ja nüüd tal on kohe sisemine vajadus Eestisse sõita. Selle üle oli mul kõige parem meel!

Nüüd ma pean Tallinnasse tulema :)

Rääkides aga endast, siis mul oli sama tunne Nüüd ma pean Tallinnasse tulema. Ma pole juba väga ammu olnud nii kaua (viis nädalat) järjest kodust ja Eestist eemal. Ja kuigi Jyväskylä on väga tore linnake, inimesed väga sõbralikud ja toredad, ülikool ja üliõpilased mõnusad jne, siis nüüd sain aru, kui ilus ja huvitav linn on ikkagi Tallinn ja kui hea on, kui su ümber räägitakse keeles, millest saa saad kõik aru :). Samuti ootasin pikisilmi esimesi lehti puudel või muru roheliseks minemist. Ja muidugi kohtumist oma lähedastega ja õpilastega!

Peangi veel märkima, et mõned õpilased saatsid mulle meile, milles kirjutasid, et kuigi neile on ka minu äraolekul toredad eesti keele tunnid, ootavad nad ikka ka mind juba tagasi :). Sellised kirjad tegid tõeliselt südame soojaks.

Aeg läks aga ootamatult kiiresti ja juba olingi rongis ning kolme ja poole tunni pärast Helsingis, mis tundus juba peaaegu koduna. Järgnes aga veel kaks ja pool tundi laevas ning kui Eestis maale astusin, võttis mind vastu imeline soe ilm, päike, väga roheline muru ja tuttavad paigad. Olingi kodus tagasi :).

Tere, kodu :)))