Lähen tubasse, olen tubas, tulen tubast

GRAMMATIKA ÕPETAMISEST TEEMAPÕHISELT JA AKTIIVÕPPEMEETODITE JÄRGI

Varsti hakkabki minu eesti keele kursus Soomes lõppema. Täna kirjutan veidi sellest, kuidas me grammatikat oleme õppinud. Et meie kursus on väga lühike, siis ei tahaks ma loomulikult grammatikale liiga palju aega pühendada – muidu ei saaa õppijad piisavalt rääkimist harjutada. Et aga tegemist on filoloogidega, siis saavad nad muidugi grammatikast hästi aru ja peaksid ka eesti keele struktuurist põhiülevaate ikkagi saama.

Kohakäänete harjutamine

Jätkan aga ikka oma joont selles mõttes, et ma ei õpeta grammatikat mitte akadeemilises järjekorras, vaid pigem teemapõhiselt. Näiteks, kui õppisime kohti ja harjutasime üksteise kutsumist nendesse kohtadesse, siis õppisime selle teema juures ka kohakäändeid (kuhu? kus? kust?).

Lähen teatrisse, olen teatris, tulen teatrist (käisin Jyväskylä linnateatris vaatamas muusikali Jekyll ja Hyde)

Et soome keele struktuur sarnaneb väga palju eesti keele omale, on ühest küljest õppimisel suureks abiks. Seetõttu ei valmistanud kohakäänete üldpõhimõttest arusaamine õppijaile raskust. Pealegi olime me tegelikult juba varem veidi kokku puutunud küsimusele kus? vastamisega. Aga keeleõppimise üldpõhimõte on – see, et sa aru saad, ei tähenda, et sa oskad ja suudad õigeid vorme ka spontaanses suhtluses kasutada. Seega – palju kasulikum, kui reeglite õppimine, on õigete vormide suhtlussituatsioonides kuulmine-nägemine ja seejärel ka nende ise kasutada püüdmine.

Kommunikatiivne grammatikadrill

Nii hakkasimegi kohe väikestes rühmades harjutama. Õppijad pidid kõigepealt kirja panema, kuhu nad lähevad peale eesti keele tundi, täna õhtul, homme, nädalavahetusel jne. Seejärel hakkasid nad üksteise minekukohti ära arvama, öeldes näiteks Ma arvan, et sa lähed nädalavehtusel baari. Nüüd tulid kohe esile ka probleemsed kohad: kas pean ütlema baarisse või baari? kas tuppa või tupa või tuba? kas töösse või töölle?

Andsin jooksvalt vajalikke seletusi. Tunni lõppedes sain aga aru, et kohakäändeid tuleks järgmises tunnis veel kinnistada. Tegin selle jaoks lipikud, millest igale kirjutasin ühe koha kolmes vormis, näiteks ujulasse, ujulas ujulast; kinno, kinos, kinost, kursusele, kursusel, kursuselt. Arvan, et selline õigete vormide drillimine on mõttekam, kui ise vormide välja mõtlema. Tegelikus suhtluses vajame me automaatsete fraaside varu, meil ei ole aega oma keelekasutust analüüsida ega vorme teadlikult moodustada. Kui meil on peas mõningane hulk vastavaid fraase, areneb nende põhjal alateadlik grammatikatunnetus, mis aitab edaspidi ise uutest sõnadest automaatselt analoogseid fraase luua.

Lähen võistlusele, olen võistlusel, tulen võistluselt (Käisin Jyväskylä orienteerumispäevakul)

Panin lipikud järgmise tunni alguses tagurpidi ühele lauale ja palusin igal õppuril endale kaks lipikut võtta. Edasi pidid nad leidma paarilise ning ütlema vastastikku fraase etteantud mudeli järgi. Üks õppija ütles: ma lähen kinno (lugedes seejuurel vastava vormi oma kaardilt). Paariline pidi jätkama: ma olen kinos, ma tulen kinost (öeldes vormid peast), esimene õppija kontrollis ja parandas vajaduse korral. Kui kumbki oli oma sõnad öelnud, vahetati kaardid ja leiti uus paariline. Ülesanne sujus väga ladusalt ja nägin, et see meeldis õppijaile ja oli ka väga kasulik. Nii said nad kõiki vorme suuliselt drillida, ise üksteist kontrollida ja õpetada. Ning liikumine ja eri kaaslastega suhtlemine muutis muidu igavavõitu drillimise meeleolukaks.

Kuhu sa lähed?

Kirjavahetuse harjutus

Edasi jätkasime ülesandega, milles tuli õpitud vorme kasutada omavahel peetavas kirjavahetuses. Moodustasime jällegi paarid ja iga paar sai ühe A4-lehe, millele nad hakkasid oma kirjavahetust kirja panema. See käis nii, et kirjutati kordamööda, nagu sõnumite saatmisel vmt. Ülesanne oli, et esimene kirjutaja peab teist kuhugi kutsuma ja teine vastama ning kumbki peab kirjutama vähemalt viis korda. Tegelikult sattusid õppijad aga nii hasarti, et ülesanne läks palju pikemaks, kui ma mõelnud olin. Nägin aga, kui hea meelega nad kirjutavad ja kui kasulik see on – ülesande käigus tekkis korduvalt vajadus erisuguste sõnade ja fraasikeste järele, mida ma siis jooksvalt tahvlile kirjutasin. Samuti said õppijad selle ülesande käigus üksteisega lähedasemaks – selles rühmas on inimesi eri kursustelt ja nad ei tunne üksteist eriti palju. Teineteist kutsuti eri kohtadesse: klubisse, baari, jäähokivõistlusele, täikale jne ning kaaslase vastuseid lugedes reageeriti päris emotsionaalselt.

Järgarvude õppimine

Teine kord õppisime järgarve: esimene, teine jne. Vaatasime arvude moodustussüsteemi ning lugesime arve kõik koos. Seejärel töötasid õppijad väikestes gruppides ja lugesid ringis arve, kus juures üks õppija oli mängujuht, kes suunas lugemist sõnadega edasi või tagasi. Näiteks kui rühm luges: 23. 24. 25. 26. (iga õppija ütles korraga ühe numbri), siis juht ütles tagasi ja järgmine õppija ütles siis 25., edasi 24. jne. See lugemine osutus ka palju populaarsemaks, kui ma olin eeldanud. Õppijad oleks vist tunni lõpuni neid arve niimoodi lugenud, kui ma poleks siiski ülesannet katkestanud.

Millal on sinu sünnipäev?

Seejärel oli mul plaanis sünnipäevade äraarvamise mäng, milleks palusin kõigepealt kõigil oma sünnipäeva sõnadega kirja panna. Klassis ringi käies nägin aga, et päris paljudel oli sellega siiski mõningaid raskusi. Sain aru, et teemat oleks vaja veel kinnistada ja järgmises tunnis kordasime uuesti kiirelt arvude moodustamise süsteemi ning seejärel panid kõik kirja, millal on jaanipäev, millal jõulud ja nii edasi, kuni lõpuks tuli jälle panna kirja oma sünnipäev.

Edasi suheldi jälle paarides ja arvati ära, millal on kaaslase sünnipäev. Seda tuli teha sellise mudeli järgi: A: kas su sünnipäev on viiendal jaanuaril? B: Ei, hiljem. A: Kas su sünnipäev on kahekümnendal mail? B: Ei, varem. jne. See ülesanne oli kasulik ja samuti meeleolukas.

Mida kõrgem keeleoskustase, seda avaram vaade sulle avaneb

Nii et grammatika õppimine on päris väikese vaevaga võimalik teha suhtlemisvõimalusi pakkuvaks ja positiivseid emotsioone tekitavaks!