Mitte-eestlane elab oma mitte-kodus koos oma mitte-naisega

LINNATEATRI JA VENE TEATRI KOOSTÖÖPROJEKTIST “TEISEST SILMAPILGUST”

Tahan jagada muljeid etendusest “Teisest silmapilgust” (lavastajad Paavo Piik ja Mari-Liis Lill), mis on Linnateatri ja Vene teatri ühisprojekt ja käsitleb lõimumistemaatikaga seotud teravaid teemasid huumori kaudu. Teadsin, et see etendus varsti etendub, magasin aga Linnateatrisse piletite ostmise ikka maha. Seepeale tuli mul aga idee osta piletid Vene teatrisse, sest mulle pole probleemiks ka vene keeles etenduse jälgimine. Kujutasin ette, et Linnateatris ja Vene teatris toimub samal ajal samal teemale kaks eri etendust.

Teisest silmapilgust ...

(http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/teisest-silmapilgust)

(http://veneteater.ee/?event=со-второго-взглядя-совместный-проект)

Kutsusin ühe sõbra kaasa ja läksime kolmapäeva õhtul Vene teatri väiksesse saali. Peagi oli saal rahvast täis ja kell sai kuus. Aga midagi ei toimunud. Kõik istusid rahulikult, kuni saali astus neli eesti näitejat Linnateatrist (Liis Lass, Anu Lamp, Märt Pius, Veiko Tubin), kes vene keeles ütlesid: Me tahame teile täna näidata tükki lõimumisest. Praegu on aga eesti vaatajad Linnateatris ja vene vaatajad siin. Meie aga tahame, et te oleksite koos. Nii et palume teil püsti tõusta, garderoobist riided võtta ja istuda teatri ees bussi. Sellega sõidame ühte kohta, mida me teile esialgu ei ütle. Meie oleme teie reisisaatjad.

Huvitav, huvitav ... Läksime bussi ja hakkasime sõitma. Sõitsime kokku terve tunni: Lasnamäel, Kosel, Pirita teel ... Ilus oli vaadata kevadist linna ja samal ajal kuulasime eesti näitlejate venekeelseid pajatusi. Igaüks neist rääkis enda suhetest vene keelega ja oma arvamusest vene kultuuri jm kohta. Jutud olid kohati üsna isiklikud ja emotsionaalsed, loeti ka venekeelseid luuletusi ja oli näha, et vene vaatajate südamed olid juba osaliselt võidetud.

Sõidame ei tea kuhu ...

Siis jõudsime Lasnamäele Lindakivi keskusesse, kuhu saabusid ka bussid Linnateatrist startinud vaatajatega (koos Vene teatri näitleajte Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuki, Dmitri Kosjakovi, Aleksandr Žilenkoga).
 Läksime saali ja etendus algaski kohe. Nägime suurt hulka lühisketše, mis kõik olid hoogsalt ja vaimukalt ette kantud. Kogu etendus toimus segiläbi eesti ja vene keeles. Minul muidugi arusaamisega probleeme polnud, aga ka mu kaaslane, kes vene keelt nii hästi ei valda, sai kõigest suurepäraselt aru.

Ma ei hakka muidugi tervet etendust ümber jutustama – minge ja vaadake ise, asi on seda kindlasti väärt! Aga paar asja siiski. Näiteks oli üks sketš selline.  Tehakse saadet mitte-eestlastest. Reporter läheb mitte-eestlase koju ja ütleb: Tere! Nii, siin ongi siis meie mitte-eestlane. Näitleja, kes mängib mitte-eestlast vastab: tere, jah mina olengi mitte-eestlane ja see on siin minu mitte-kodu, kus ma elan koos oma mitte-naisega, keda ma mitte-armastan jne. Mina tegelikult sellist sõna nagu mitte-eestlane ei kasuta, see ongi mu meelest rohkem ametlikus keeles ja poliitikute kõnepruugis käibel.* Samas on see sõna siiski muutunud nii tavaliseks, et minu kõrva see ei häiri ja ma ei ole kunagi mõelnud selle sõna sügavamale tähendusele ega sellele, mis tunne see on, kui sind nimetatakse mitte-eesliitega.

*Vabandust! Tuleb välja, et ikka kasutan ise ka – isegi siin blogis olen kasutanud.

Mitte-eestlane ja tema mitte-naine vaatavad oma mitte-kodu

                                                                       © Fotolia

Etenduses näidatavad probleemid ongi need, millest näitlejad ise vastastikku on rääkinud ja mida nad on kokku kogunud ka teistelt inimestelt. Saab näha veel näiteks eestikeelset geograafiatundi vene koolis, kus õpetaja oskab eesti keelt õpilastest halvemini ja püüab neid veenda selles, et Skandinaavias asuvad riigid nagu Šveits ja Viljandi. 

See riik on Viljandi ja siin elab Jõuluvana

                                                               © Fotolia

Või kuidas looduses toimuvat rahumeelset piknikku kajastavad eesti meedia ja vene meedia, mõlemad oma vaatenurgast, aga mõlemal kujuneb sellest ohtlik sündmus potentsiaalsete ohvritega. Või kuidas keegi ütleb: Iga kord, kui keegi teeb eesti keeles vea, sureb üks suitsupääsuke. See lause jäi mulle eriti meelde, sest väljendab suurepäraselt üht peamist takistust eesti keele õppimisel ja õpetamisel: kui inimesel ei lubata vigu teha, ei ole tal mingil juhul võimalik keelt omandada. 

Näen ohtlikku masside kogunemist

                                                                       © Fotolia

Kokkuvõttes väga hea etendus ja väga vajalik, et probleemid, milles muidu räägivad vaid eestlased omavahel ja venelased omavahel, jõudsid ühisele lavale. Ja läbi huumoriprisma on need teemad kergemini vastuvõetavad. Mulle olid ka kõik kajastatavad teemad väga tuttavad, sest ma ju tean üsna hästi, mida kohalikud venelased mõtlevad ja räägivad. Aga oma kaaslase pealt nägin, et talle olid paljud teemad täiesti uudsed, ta polnud neile kunagi mõelnud ega neist midagi kuulnud. Aga talle meeldis etendus ja see pani ta rohkem neile küsimustele mõtlema. 

Ma loodan, et see etendus jätkub sügisel. Tahtsime juba oma õpilastega seda vaatama tulla, aga kahjuks on kõik piletid välja müüdud. Üks neiu aga oli seda juba näinud ja koos temaga rääkisime sellest teistele ühe terve tunni. Samuti olen etendusele reklaami teinud ka oma täiskasvanute eesti keele grupis ja usun küll, et mitmelgi tekkis soov seda ise näha.

Ilusat kevadet!