Kümme punkti kümnest

SARJA “NULLPUNKT” VAATAMISEST JA PÄRISELT KORDAMINEVATEST TEEMADEST

Iga akna taga on kellegi elu

                                                                                       © Fotolia

                                                                    

Inimesed õpivad päriselt vaid siis, kui õpitav neid tegelikult puudutab ja neile korda läheb. Vaatamata sellele, et seda tõde tihti korratakse, on meie igapäevases koolielus siiski kahetsusväärselt palju tegevusi, mis kedagi ei huvita ja mida tehakse vaid käsu tõttu või hinde pärast. Kahjuks on paljud õpetajad ja ka õpilased sellega juba nii harjunud, et ei näe selles midagi kummalist.

Aga ka siis, kui õpetaja püüab leida õpilastele huvipakkuvaid teemasid ja haaravaid ülesandeid, ei pruugi see sageli õnnestuda. Lahenduseks on minu meelest ainult üritamise jätkamine, õpilaste reaktsioonide hoolikas jälgimine ning õpilastega rääkimine.

Kirjutan täna ühest õnnestunud teemavalikust 10. klassi vene emakeelega õpilaste praktilise eesti keele tundides. Selleks oli telesari “Nullpunkt”. Mäletan, et kavatsesin juba eelmisel aastal vene õpilastega seda filmi kinno vaatama minna, siis hakas mulle aga tunduma, et see on pisut liiga vägivaldne ja sisaldab palju peostseene jm, mida õpilased ehk ei soovi koos õpetajaga vaadata. Nii jäigi meil film too aasta vaatamata.

Nüüd pakkusid aga paar õpilast selle filmi ise välja ja ma mõtlesin millegipärast kohe, et miks ka mitte. Et internetis on kättesaadav kuueosaline telesari (https://www.youtube.com/watch?v=2ZgV5RgTdXI) jt langes mu valik selle kasuks. Koolis vaatamiseks tegi sarja väga sobivaks ka asjaolu, et iga osa kestis paar minutit kolmveerand tunnist vähem.

Üksi teiste hulgas

                                                                                 © Fotolia

                                                                 

Nii hakkasimegi siis sarja vaatama. Esimene osa algab üsna pika stseeniga peategelase Johannese psüühiliselt haige ema ebaadekvaatsest käitumisest, mille tulemusena Johannes koos oma õega kodust põgenevad. Oli näha, et see jäi algul õpilastele veidi arusaamatuks, mistõttu selgitasin neile filmi ajal olukorda mõne lausega. Edasi jätkunud tegevus koolis ja väljaspool kooli teiste noortega suhtlemisel oli juba palju lähedasem ja kõik vaatasid huviga. Film on eestikeelne ja vaatasime seda ilma subtiitriteta, ometi ei kaotanud keegi huvi. Vajaduse korral täpsustasin mõnd kohta veidi, aga üldjoontes saadi tegevusest pildi toel ka ise aru. Ja eks see tõestab ka seisukohta, et huvitav materjal motiveerib aru saama ja muutub mõistetavaks! Selles sarjas esineb ka piisaval hulgal slängi ja ebatsensuurset kõnepruuki, millest osa jäi noortele kindlasti arusaamatuks, aga mille täpset tõlget polegi neil tingimata vaja teada ja ega ma ei suudakski seda anda :).

Iga paari osa järel arutasime filmis toimunut, tegelaste motiive ja muud, mida keegi esile tõi. Kõik ütlesid, et neile meeldib – toodi esile sarja lähedust õpilastele (peategelane on 12. klassi õpilane, kelle igapäevaelu sari näitab ja häid näitlejaid (need olid Märt Pius, Hendrik Kalmet jt). Paljudele meeldis filmi muusika – seda oli ka vaatamise ajal märgata, kuidas noored muusikale kaasa elasid. Samuti oldi rõõmsalt üllatunud, et paljud filmis näidatavad kohad on need, mida me kõik väga hästi ise teame-tunneme (Tallinna kesklinn, Lasnamäe, Pirita).

Lasnamäe tagasihoidlik ilu

                                                                                       © Fotolia

                                                                    

Enne sarja kaht viimast osa, kus Johannes hakkab oma kuhjunud probleeme (suhted uute klassikaaslastega; suhted vanade “sõpradega”; suhe muusikaprodutsendiga, kes varastas ta laulusõnad; suhe emaga jm) lahendama, tegime tunni, milles arutasime Johannese muresid ja otsisime neile lahendusi. Kõigepealt kirjutasime ühiselt tahvlile kõik Johannese peaprobleemid ja nendega seotud isikud. Seejärel said õpilased paari peale loosiga mõne probleemi ja arutasid seda kõigepealt omavahel ning siis koos kogu õpperühmaga, pakkudes välja, mida võiks peategelane selle probleemi lahendamiseks teha. Õpilased arutasid väga asjalikult – peamiselt pakuti kõigi probleemide lahenduseks asjaosalistega rääkimist, kohati aga ka enesekehtestamist vm.

Kui kõik on nullis

                                                                                  © Fotolia

                                                                  

Peale sarja lõppu tegime veel ühe arutlustunni. Olin valmistanud suure hulga küsimusi ja kirjutanud need paberlipikutele. Tegime jälle harjutust, mis mu kogemuse põhjal hästi töötab. Igaüks tõmbas endale paar lipikut. Seejärel liiguti klassiruumis ringi, leiti paariline, esitati talle oma küsimused ja kuulati paarilise vastuseid ning arutati veidi omavahel. Edasi vahetati lipikud ja leiti uus paariline. Ja nii, kuni kõik said kõigiga rääkida. Lõpuks lasin igaühel vastata neile küsimustele, mis ta kätte lõpuks jäid kogu õpperühma kuuldes ja arutasime neid veel lühidalt kõik koos. Mulle meeldib selline töövorm, sest see tõesti võimaldab õppijail palju rääkida ning huvitavad küsimused ja teised inimesed motiveerivad neid ülesannet tõsiselt võtma, samas on see ka lõbus ja huvitav. Ja eriti vahva, et sarja hindamisel 10-palli süsteemis, pandi sellele vaid kõrgeid hindeid: valdavalt 9 ja 8, oli vist ka üks 7 ja mõned 10. Üks õpilane ütles südamest: Kindlasti 10, sest see oli nii hea!

Kui sa saaksid ühe tegelase filmist eemaldada, siis kes see oleks?

Lõpuks oli mul plaanis veel lasta õppijail “Nullpunktist” kirjutada – kavatsesin neile anda ette umebs kaheksa teemat, millest igaüks valiks omal soovil kolm. Juhtus aga nii, et üks tund jäi ära ja seejärel sõitsin juba Soome. Kui sealt viie nädala pärast saabusin, tegime kirjutamisülesande ära. Et vahepeal olid aga filmi üksikasjad juba veidi ununenud, palusin igaühel kirjutada lihtsalt sellest, mida nad praegusel hetkel filmist arvavad ja millele see neid mõtlema pani.

NULLPUNKT

Mulle meeldis see sari. Mina ei näinud esimest osa, sest ma polnud tunnis, ja oli väga huvitav, mis oli varema ja kuidas kõik algas.

See sari näitab meid millised olukorras võivad ühtuda meiga meie elus ja ta näitab kuidas neid lahendada.

Johannesel olid halvad suhted klassikaaslaste ja sõpradega ja emaga. Ta ei meeldinud mitte kellelegi, aga ta ei andnud alla ja pärast kõik sai korda. Meie elus need olukorrad toimuvad tihti, eriti teismelistel.

NULLPUNKT

Eesti keele tundides me vaatasime ühe sarja “Nullpunkt”. See on väga mõttekas ja keeruline sari.

Peategelane on üks noormees. Tema nimi on Johannes. Tema elus oli väga palju raskusi, aga ta ei andnud alla. Tal olid probleemid emaga, klassikaaslastega ja sõpradega. Johanees väga tahtis hästi oma elu ehitada, aga koguaeg keegi segas talle.

Johannesi ea oli haige. Ta peas ravimeid võtma, aga ta ei tahtnud ja sellepärast temaga oli väga raske. Johannesi klassikaaslased vihkasid teda.

Aga lõppuks kõik sai korda ja Johannes lõpetas rahulikult kooli.

See sari paneb mõtlema. Elus võivad toimuda erinevad situatsioonid. Aga me peame nendega võitlema.

NULLPUNKT

Mulle meeldis see film, sellepärast see on noorte inimeste elust. Johannes on peategelane selles filmis. Ta tuli uude kooli. Alguses tal polnud probleeme sõpradega ja ei olnud raskusi oma eluga. Ta suhtles palju oma õega ja sõbrannaga. Kõik oli korras, talle väga meeldis uus kool, aga pärast tal tekkisid probleemid.

Tema vanemad läksi lahku, seejärel ta elas emaga. Aga tema ema oli imelik ja nendel olid halvad suhted. Koolis ta alati tundis piinlikult, sellepärast keegi ei suhtlenud temaga. Ta lähendas oma probleeme samm-sammult.

See film õpetab meid, kuidas mitte alla anda, kui elus on raskused. Pärast musta triipu tuleb alati jälle valge. See film on elust ja paneb meid mõtlema. See on hästi õnnestunud film ja ma soovitan noortele inimestele vaadata seda.

NULLPUNKT

Vaatasime Nullpunkti koolis. Mulle väga meeldis. Arvan, et kõik teemad, mis olid võetud filmi, olid vajalikut. Mulle meeldis, kuidas film oli filmetud. Näiteks oli palju ilusaid Lasnamäe kaadrid. Arvan, et see film on kõrgel tasemel. Oli väga raske Eestis teha nii hästi seda filmi.

Johannes tegeleb sporti, ta jookseb iga päev. Kodus temal tulevad suured raskuseid. Tema ema oli haige ja ta ei tahtnud ravimeid võtta. Aga Johannes paluks, et ema võtaks ravimeid. Vanemad läksid lahku ja kui Johanesel olid politsei raskuseid siis isa aitas temale. Mõni kord ta aitas temale rahaga ja nõuandega.

See film õpetab meid kuidas teha valik.

Igale probleemile leidub lahendus

                                                                                             © Fotolia
NULLPUNKT

“Nullpunkti” filmis räägitakse noormehest, kes läheb üle teise kooli. Tema suhted uue klassikaaslastega pole head, nendele ei meeldi uus õpilane Johanes. Lisaks, tema ema ei ole terve ja tundub laulja varastab Johanesi laulu teksti. Johanes proovib abi leida oma vanadelt sõpradelt, aga need alati jalutavad, varastavad ja narkootikumid müüvad. Nendega suhtlemist Johanel tekib ainult rohkem probleemi. Ühel hetkel ta saab aru, et ta jõudis nullpunkti.

Mulle väga meeldis see film. Noored tõesti puutuvad kokku seesuguste probleemidega. Mul on hea meel, et nii kõrgetasemeline ja ilus film on tehtud Eestis. Väga tore on näha filmis tutavaid kohti. Võib olla sa oled seal käinud eile, aga nüüd selles kohas toimuvad filmi sündmused.

NULLPUNKT

Paar kuud tagasi meie klass vaatas filmi “Nullpunkt”. Täpselt mina juba ei mäleta filmi lugu ja näitlejate nimed, aga peategelase nimi oli Johannes.

Film oli tehtud teistmeelistest ja nende problemidest, teistmeelistele ja võib olla juba täiskasvanutele et neil oli lihtsam teistmeelisi aru saada.

Film algab sellest, et peategelane läheb teise kooli, tal tekkivad probleemid perega, sõpradega, koolis klassikaaslastega, teda võtavad kinni politseinikud narkootikumide omamise eest. Üks hetk kõik see viib Johannese uue elu alustamiseni. Ma tunnen kaasa temale.

Film paneb sind mõtlema raske teismeliste elust. Kuidas poiss elab läbi vanemate lahku minemine? Kui raske on tutvuda uue klassiga? Kuidas sind võidakse reeta ja varastada jne?

On tore, et film on tehtud oma linnas, tuntud linnas. Vaatad filmi ja kõik kohad on tuntud.

Film on paris hea tasemel ja seda võib vaadata kõige perega.

Õpilaste kirjutised. Esitatud autentsel kujul

Nii et julgen selle filmi vaatamist küll kõigile gümnaasiumiklassidele soovitada. Ise kavatsen järgmine kord filmi juures kasutada veel Ruutu 10 (http://koolitused.ruutu10.ee/) omandatud mängu “Mina olen puu” – kus õppijad saavad kolme kaupa kujutada enda jaoks olulisi stseene filmist, mis annab ainet edasiseks aruteluks.

  

Olen puu

                                                                                                    © Flotilla