Kui keelega saab mängida, on keel elus!

EMAKEELEPÄEVA TÄHISTAMISEST

Kuidas peaks tähistama emakeelepäeva? Kindlasti saab seda teha mitut moodi – oluline, et tähistamine oleks emotsionaalne ja meeldejääv. Selline see sel aastal minu jaoks tõesti oligi – ja veel kolmekordselt.

Keeletegu

Esiteks – olin kutsutud Keeleteo pidulikule lõpuüritusele, kuna minu blogi (seeama, mida loete :)) oli valitud Keeleteo nominentide hulka. Lõpuüritus toimus Jõhvi riigigümnaasiumis – ja ma kindlasti ei kahetse, et sellel osalesin! Väga ilus kool ja väga toredasti korraldatud päev! Alates ümmargusest klaaslaega aatriumist, milles oli väga hea aura ja kus esireas istudes sain kõiki esinejaid peaaegu käega katsuda. Et see kool on kakskeelne, siis juhtisid üritust paaris eestlasest noormees ja venelasest neiu ning ka esinejate hulgas oli nii eesti kui vene noori. Programm oli väga vaheldusrikas ja mitmekesine – luulepõimikud vaheldusid moderntantsudega, laulud rahvatantsudega. Ja kuigi noori esinejaid on alati tore vaadata, siis nende puhul oli tõesti tunda hingega kaasaelamist. 

Keeleteo lõpuüritus toimus Jõhvi gümnaasiumis

Programmi kuulus ka tore video “Keelest ja teost”, milles noored vastasid erisugustele küsimustele, nt Mis on keeletegu? Kuidas peaks tähistama emakeelepäeva? Mida tähendab väljend “mees sõnast, härga sarvest” jmt. Tore oli just see, et vastuseid polnud ilustatud, vaid need olid sellised nagu olid, väga selgesõnalistest ja asjalikest kobavate ja veidi lõbusateni. Eriline staar oli selles videos üks karismaatiline vene noormees, kes rääkis suure vaimustusega, kui tähtis on emakeelepäev ja kutsus üles selle päeva puhul korraldama suure tõrvikurongkäigu! Selle noormeehe tekst oli vga vahvalt videosse põimitud: peale mingit muud osa tuli jälle tema ja jätkas oma tõrvikulugu :).

Keeleteo peaauhinna sai sellel aastal Eesti Keele Instituudi e-keelenõusüsteem ja rahvaauhind läks Paul Kokla koostatud “Hiiu sõnaraamatule”. Väga ilus päev oli!

Kaks liitrit koera

Teiseks – olin ühte kooli, milles töötan, korraldanud emakeelepäeval esinema improteatri Ruutu 10 (http://ruutu10.ee). Mul oli väga hea meel, et direktor mu ettepanekusse nii positiivselt suhtus ja sellele õla alla pani. Samas olin ikka ka veidi ärevil, kuidas asi õnnestub. Lootsin, et ei lähe nii, et esinemine meeldib ainult mulle (selles, et mulle meeldib, olin kindel :)), kõik teised aga istuvad surmtõsiste nägudega. Juhatasin esinemise sisse, öeldes “Täna on emakeelepäev. Ühe keele elujõudu näitab ka see, kas selle keelega saab mängida. Kuidas eesti keelega on võimalik mängida, seda näitab meile täna improteater Ruutu 10”.

Mu hirmud ei osutunud muidugi tõeks :). Kolm esinema tulnud noormeest on ju ikka tõeliselt professionaalsed meelelahutajad. Alustati paari soojendusharjutusega, näiteks pidi saal tegema lärmi nii et seda saaks mõõta skaalal 1-2-3 jne kuni 10ni. See äratas publiku hästi üles, kuigi oli ju alles kell 10 hommikul. Edasi jätkasid noormehed oma tavapäraste kohapeal publiku abil sündivate sketšidega. Näiteks alati hästi publikule peale minev “Laused” – saali sisenejail on palutud kirjutada paberiribadele suvalisi lauseid, mis seejärel kokku murtakse ja mille osalejad omavahel ära jagavad. Edasi hakkavad nad mängima mingit lugu (publik on seejuures neile öelnud kus ja kes nad on, näiteks olid nad politseinikud). Loo ajal peavad nad võtma aeg-ajalt taskust laused, need ette lugema ja sobivalt loosse põimima. Ma ei mäleta enam kõike täpselt ja ega see ümber jutustatuna polegi nii lõbus – nali sünnib ikka kohapeal ja saal ikka naeris kohati väga kõvasti. 

Esinemise teises pooles kutsuti ka publiku hulgast vabatahtlikke lavale ja paar õpilast olid kohe ka nõus ning said väga vahvalt hakkama. Ja ega see etendus ongi selline, et kellegi üle ei tehta nalja ega kedagi ei panda tobedasse olukorda – kõik on hästi sõbralik ja esinejad ise teevad ära suurema osa, vabatahtlikud peavad lihtsalt mingi sõnaga lauseid lõpetama vmt. Ja kui seda teha ilma liigse pingutuseta, lihtsalt esimese assotsiooniga, siis saabki nalja. Näiteks tuli lõpetada lause: läksin poodi ja ostsin kaks liitrit ... Ja üks vabatahtlik ütles selle lõpuks koera :). Jällegi – seda on raske ümber jutustada, peab kohapeal nautima! 

Kokkuvõtteks võin öelda, et järgmises tunnis ütlesid õpilased, et neile meeldis, et meeldis, kui vabad olid esinejad ja kuidas nad tegid mitte millestki nii palju. Ja tore, et mõned meie kooli noored hakkasid ka käima Ruutu 10 improtöötubades, kuhu esinejad kõiki kutsusid. http://ruutu10.ee/#/tootoad/avalik

Sõdur, tantsija, kunstnik ja patrioot

Kolmandaks – tulid Ruutu 10 kaks noormeest ka teise kooli, kus töötan. Et see on vene emakeelega õpilaste kool, siis arutasime enne, kas on mõistlik neile improtendust pakkuda – olgugi, et nende eesti keel on valdavalt päris hea, siis pole see suurel osal siiski emakeele tasemel ja kartsin, et äkki ei saa nad siiski kõigist naljadest aru ja siis ei meeldi neile ka etendus. Seetõttu saigi tellitud hoopis improtöötoad. Nendes osales kogu gümnaasium ehk kõik mu õpilased, kes sel päeval koolis olid. Kõik klassid aeti omavahel segi ja jagati kaheks rühmaks. Alguses demonstreerisid Ruutu 10 näitlejad siiski veidi oma esinemiskunsti. Ja nägin, et vene noored said naljadest vägagi hästi aru ja naersid südamest.

Kohe saidki noored aga ise erisuguseid improharjutusi proovida – need olid väga hästi järjestatud, lihtsamatest keerukamateni. Tahtsin ise näha mõlema grupi tegevusi. Jäin aga alguses ühte gruppi ja seal oli kogu aeg nii huvitav, et oli kahju ära minna ja nii nägingi teise rüham tegevusi palju vähem ja vaid episoodiliselt. 

Improtöötuba - noored olid väga haaratud

Kõik tegevused olid vahvad ja noored nautisid neid! Näiteks tehti harjutust “karakterid” – kus kõik liiguvad ruumis ringi ja kui mängujuht hüüab mingi karakteri nimetuse (nt sõdur, tantsija, kunstnik, patrioot), siis teevad vastava tegevuse. Näiteks tardus sõdur ründepoosi, tantsija keerutas end, kunstnik maalis hoogsalt, patrioot langes põlvili ja hüüdis “Isamaa!”.  See harjutus loob lõbusa meeleolu, lõdvestab erinevaid lihaseid ja vabastab pingest. Pärast seda on juba lihtsam igasuguseid muid asju teha, näiteks minna teiste ette esinema. Seetõttu sobib see harjutus väga hästi ka näiteks tundidesse enne avalikku esinemist või ka muul ajal. 

Edasi tehti veel mitmesuguseid lühiimprovisatsioone, mille käigus vahetusid paarid kiiresti ja juhuslikult – see tähendab, keegi ei teadnud, kes talle järgmiseks paariliseks tuleb ja mida teeb või ütleb. Tuli kiirelt reageerida – see ongi impro! Lõpuks mängisid vabatahtlikud juba laval teiste ees detektiive, kes lahendavad mõrvamüsteeriume. Ja noori polnud vaja mitu korda paluda – nad kohe jooksid lavale ja esinesid väga loomulikult ja andekalt.

Kahjuks ei sanud ma ise pärast noortega töötubadest rääkida, sest ühel päeval jäid meie tunnid ära ja järgmisel korral olin juba sõitnud Jyväskylässe (olen praegugi siin ülikoolis, kuhu olen kutsutud oma doktoritööd kirjutama ja õpetan ka ühele tudengirühmale eesti keelt – kirjutan neist muljetest ka peagi). Üks õpilane aga kirjutas mulle lühidalt, et neile meeldisid Ruutu 10 esinemine ja töötoad väga, et oli tore, et klassid aeti segi – nad said rohkem omavahel tuttavaks, arendasid loovust ja õppisid koostööd, ning et nad soovivad, et Ruutu 10 näitlejad tuleks meie kooli veel!!!