Mis teatris me oleme?

             

                   VENE TEATRIST JA MEESTE MÕTLEMISEST

Jätkan ikka teatrilainel ... Seekord pajatan, kuidas käisime teatris vene emakeelega 12. klassiga – mida põnevat meil seal juhtus ja mida arvasid noored nähtud etendusest ja elust üldse :).

12. klassiga on mul algul plaanis minna samuti VAT-teatrisse /nagu üheteistkümnendikegagi), aga vaadata seekord Tennessee Williamsi “Klaasist loomaaeda”. Kui klassis oma plaani teatavaks teen, ütleb umbes pool rühma kohe: “Lähme jah, teatrisse. Muidugi!” Ja minu meeldivaks üllatuseks on nende hulgas mitu sellist noort, kellest ma poleks nii suurt teatrihuvi julgenud oodata. Häbi mulle mu eelarvamuste pärast :).

Kui seejärel heidan pilgu piletilevi lehele, selgub, et see etendus on kahjuks juba välja müüdud. Seepeale tekib meie teatriaruteludes paarinädalane paus, kuni õpilased ise ühes tunnis jälle teema tõstatavad. Hakkasime arutama, kuhu võiksime siis minna ja mida vaadata. Ausalt öeldes pole mul endal ka erilisi ideid, sest ma ei soovi õpilastega minna vaatama liiga pikki ja raske keelega tükke ning ei julge seega pakkuda välja etendusi, mida ise näinud pole. Jõuame oma aruteludes lõpuks selleni, et me võime ju vaadata etendust ka vene teatris – siis on tagatud hea arusaamine, ja pärast saame teemat tunnis juba eesti keeles edasi lahata. 

Mõeldud-tehtud. Võtame mängukava lahti ja püüame leida sobivat etendust ja kõigile klappivat päeva. Selgus, et tegemist on keerulise ülesandega, kuna noorte ajagraafik on väga tihe. Lõpuks ütlevad õpilased ise, et me peame lihtsalt mingi päeva paika panema ja otsustama, et kõik peavad teatrisse tulema. Etenduse valik langeb Gogoli “Mänguritele”. Klassis on üks teatrihuviline neiu, kes on seda tükki juba varem näinud. Tema ütleb, et see on selline, et enam-vähem sobib küll. Ja et ka neljapäevane aeg sobib enamusele (st 8-le, vaid üks (!) õpilane ütleb, et ta ei saa kahjuks osaleda), ostamegi 8 piletit ära.

Vene teater on väga kaunis

Umbes nädala pärast jõuabki teatrikülastus kätte. Panen õpilastele igaks juhuks ka e-kooli teate, et etendus algab kell seitse,  et piletid on minu käes (peale ühe õpilase, kes läheb teatrisse mal käel) ja et saame teatris kokku kolmveerand seitse. Õhtul jään ise paar minutit hiljaks ja jõuan kohale 18.47. Kui kiirustades garderoobi sisenen, vaatan algul, et kedagi mu õpilastest küll näha pole. Õnneks näen peagi kaht noormeest ja üht neiut pingil istumas. Annan riided ära ja lähen ruttu nende juurde. Tervitan ja pärin ülejäänute järele (neid peaks olema veel kolm noormeest ja üks neiu). Selgub, et üks neiu ei tule, sest tundis end juba koolis halvasti. Teistest pole aega midagi teada, peale selle, et nad pidid kindlasti tulema. Kell on 18.52.

Neiu helistab puuduolijatest ühele ja ütleb talle midagi umbes sellist: No kus te olete? Kell on juba 18.52 ja õpetaja on ka juba siin. Mina ütlen kõrvalt vahele, et mitte õpetaja kohaolek pole oluline, vaid et etendus algab kohe ja vaevalt, et nad meie pärast algust edasi lükkavad :). Õpilane lõpetab kõne ja teatas, et puuduolevad noormehed on kõik koos, pargivad autot ja jõuavad kohale umbes 10-15 minuti pärast.

Istume ja ootame. Neiu ütleb: Etendusele tahaks ikka õigel ajal jõuda. Nii ebameeldiv on hilineda. Mina mõtlen, et kas üldse hilinejaid saali lastakse ja ütlen et võib-olla peame ainult teist osa vaatama. Kõik piletid olid minu käes ja seega ei saa ka meie saali ära minna.

Veel paari minuti pärast on kõik vaatajad garderoobist lahkunud, peale meie muidugi. Meie juurde tuleb üks teatritöötaja ja küsis: Ja kes teie olete? Üks noormees vastab talle: Me oleme tulevased vaatajad :). Siis saabub puuduolijatelt sõnum: Mis teatris te olete? Üks noormees kommenteerib, et oleme baaris “Teater”. Neiu ütleb: Ma löön nad maha. Eks see sõnum ja ka kommentaarid olid muidugi nali :)

Kell 18.59 avanevad uksed ja meie kolm kangelast astuvad kiirel sammul sisse. Riided kähku ära antud,  jookseme rõdule, kus meie kohad on. Koos tulede kustumisega jõuame kohale. Õnneks on teater ainult pooltäis ja rõdu peaaegu täiesti tühi, nii et eriti meil kedagi häirida ei õnnestu.

Kaarditrikkidega saab palju korda saata

                                                                         © Fotolia

Ja etendus algab. Ausalt öeldes ei teadnud ma selle tüki sisust eriti palju. Olin küll kiirelt kodulehelt vaadanud, et tegemist on looga, kus seltskond mehi mängivad kaarte ja tegelevad trikkide ning pettustega. Kartsin, et see võib äkki olla igavavõitu, kuna tundus, et mingit aktiivset tegevust eriti ei toimu. Tegelikult on õpilased aga kogu aeg laval toimuvast haaratud – jälgin neid vahetevahel kõrvalpilguga. Endal kulub alguses veidi energiat vene keele täpseks mõistmiseks – ilukirjanduskeel on ikka nõudlikum, kui see, mida tavaliselt kasutan. Varsti aga unustan keelele mõtlemise ja jälgin samuti süvenenult etendust. Ma ei hakka sisu ümber jutustama – muidu pole teil endil huvitav vaadata!

Soovitan tõesti kõigil vene teatrit külastada! Lisaks etendusele on omaette väärtuseks tõeliselt kuninglik teatrihoone, mida vaheajal veidi imetleda saan.  

Pärast etenduse lõppu küsin noortelt: Kuidas teile meeldis? Üks neiu vastab: Mulle meeldis. Üks noormees ütleb: Väga meeldis. Peaks sagedamini hakkama teatris käima. Teine noormees lisab: Ma käin umbes kolm-neli korda aastas teatris, aga see oli kõige parem etendus!

Järgmises tunnis palun kõigil rääkida, mis muljed neile etendusest jäid. Kõik kinnitavad veel kord, et neile tõesti meeldis. Noored räägivad, et etenduse sisu oli kaasahaarav, et oli põnev jälgida. Samuti meeldis neile näitlejate mäng ning ka see, et teatris ei olnud liiga palju inimesi ja sai ennast mõnusalt tunda :). Üks noormees tuleb veel välja huvitava mõttega, et see etendus sobibki rohkem meestele, sest käsitletavad teemad on mehelikud ja etenduses räägitavad jutud on mehelikud. Ta ütleb, et meestel on seda lugu kerge jälgida, sest mehed mõtlevadki nii. Naised aga peavad sellest tekstist arusaamiseks pingutama.

Edasi küsin, millele see etendus neid mõtlema pani. Ja vastused on jällegi huvitavad. Näiteks ütleb üks noormees, et tema mõtleb sellele, et miks peategelane endast nii palju rääkis oma uutele “sõpradele”. Et ei ole vaja olla nii avameelne inimeste suhtes, keda sa nii vähe tunned. 

Ei ole vaja ennast kohe kõigile avada

                                                                      © Fotolia

Teine õpilane räägib, et tema mõtles selle peale, et kui peategelasel oli suhteliselt lihtne plaan, kuidas kaardimängupettusega raha võita, siis ülejäänud seltskonnal oli hoopis keerulisem ja palju rohkem vaeva nõudev plaan, mis tõi aga neile ka edu.

Keeruline plaan tasub ennast ära

                                                                                      © Fotolia

Üks noormees ütleb, et teda pani mõtlema koht, kus peategelane võitis kaardimängupettusega palju raha ja oli selle le väga õnnelik. Õpilane mõtles siis, et mis peategelane selle rahaga võib teha – võib-olla ostab uue maja või midagi veel, ostab head süüa-juua ja kostitab sõpru. Aga see kõik on ühekordne ega too püsivat õnne. Noormees tõi näiteks, et ta ostis neli päeva tagasi uue nutitelefoni ja oli selle üle õnnelik paar päeva. Aga edasi? Õpilane arutleb, et kõik sellised asjad on lühiajalised tõusud keskmisest nivoost kõrgemale. Tema aga arvab, et tuleb püüda sellise elu poole, et keskmine õnnenivoo oleks püsivalt kõrgemal – seda saaks ilmselt teha õige elukutse ja tegevuse valimisega. Kuulan teda ja olin tõesti mõjutatud tema arutluse arukusest ja elutarkusest – üldiselt jõuavad inimesed sellise äratundmiseni alles küpsemas eas (kui üldse). Ütlen ka talle, et sa oled alles üsna noor inimene, aga sul on nii targad mõtted!

Mis toob elus õnne?

                                                                © Fotolia

Lõpetuseks veel üks väike, aga mulle oluline fakt :). Nimelt oli meil järgmisel päeval koolis õpetajate nõupidamine, kus direktor avaldab mulle ekstra tänu selle eest, et viisin 12. klassi peaaegu täies koosseisu teatrisse ja et see neile meeldis!

Saatus jagab kaardid, aga mängida tuleb ise

                                                             © Fotolia