Nii palju emotsioone!

VAT-TEATRI ÜHISKÜLASTUSEST JA FAUSTIST

Kirjanduse ainekavas on palju mahukaid teoseid, millega õppijad peaksid end kurssi viima. Kuidas seda teha piiratud ajaga ja teise keele õppijatega – see on paras peamurdmine.

Mõtlesin, et üheks lahenduseks võiks olla teatrietenduse vaatamine – nii saaks kiiresti mõnest olulisest teosest ülevaate ja oleks võimalik seda tunnis edasi arutada. Mõte oli hea, aga kuidas seda ellu viia, st millist etendust ikkagi vaatamiseks valida? Tutvusin eri teatrite mängukavadega ja märkasin, et VAT-teater etendab Fausti, mis sobis väga hästi mu 11. klassi kursusele “Kirjandus antiigist 19. sajandini”. Faust on loomulikult keerukas ja mitmekihiline teos ja mul oli mõningane kartus, kuidas mu õpilased – küll üldiselt igati tubli eesti keele oskusega – eestikeelsest keerukamast ilukirjandustekstist aru saavad. Kujutasin ette, nad esiteks ei mõista teksti, seetõttu ei meeldi neile ka etendus ja lõpuks võivad nad teha järelduse, et neile üldse ei meeldi Eesti teater. 

Seetõttu tegin korralikku eeltööd - lugesin arvustusi (http://www.vatteater.ee/et/lavastused/48/faust.html) ning vaatasin ka lühivideot (https://www.youtube.com/watch?v=C9QntSZ7K4s). Arvustused olid kõik kiitvad ja mu sisetunne ütles, et see pooleteise tunni pikkune pantomiimina lavastatud etendus võiks küll mu õpilastele sobida.

Etenduse kava

Kui olin otsuse etenduse sobilkkuse kohta teinud vaatasin kohe, kui palju pileteid veel saada on. VAT-teatri saal on väike ja vabu kohti oli üsna vähe alles. Seega pidin riskima ja ostma piletid, ilma teadmata, kas õpilased ikka soovivad minuga teatrisse tulla ning kui palju soovijaid täpselt võiks olla. Järgmisel päeval rääkisin tunnis oma plaanist ja minu rõõmuks oli pool klassi kohe valmis pileti välja ostma. Ülejäänud ütlesid, et nad ei saa tulla, sest nende õhtu on kinni trenni või mingi muu tegevusega. Kuna pileteid oligi mul umbes poole klassi jaoks, sobis see kenasti.

Tutvusime seejärel tundides ka Fausti põhisisuga. Ja jõudiski kätte etenduse päev. Ütlesin õpilastele, et kohtume õhtul 20 minutit enne etenduse algust Rahvusraamatukogus, kus VAT-teatri saal asub. Kuna selles teatris ei ole kohad nummerdatud, tasub veidi varem kohal olla, et saaks istekohti valida.

Kui ma ise kipun tavaliselt teatrisse üsna viimasel minutil jõudma, siis seekord oli olukord teistsugune – ikkagi vastutus. Olin juba pool tundi varem kohal. Keda polnud, olid aga õpilased. Hakkasin juba muretsema, ega nad pole midagi segi ajanud, aga siis õnneks nägin neid saabumas. Olime aga saali sisenejate hulgas siiski ühed viimased ja erilist kohtade valikut enam muidugi polnud. Saime kohad peaaegu viimases reas ja õpilased kurtsid pisut, et nad ei näe päris hästi. Ütlesin, et sellepärast olekski tulnud varem kohale tulla, aga õnneks nägime kõik tegelikult siiski kogu etendust korralikult.

Ja etendus algas! Tegemist polnud siiski ainult pantomiimiga, kuigi see moodustas suurem osa, vaid tegelased ka rääkisid. Tekst polnud aga õnneks ülearu keerukas. Kogu etendus oli aga nii huvitav ja mõjuv, et haaras meid kõiki täielikult.

Etenduse põhiosa moodustas pantomiim

                                                                © Fotolia

Pärast etenduse lõppu, ohkas neiu, kes istus minu kõrval, südamest “Nii palju emotsioone!” Ka teised kinnitasid, et neile meeldis etendus väga.

Järgmises tunnis jagasime muljeid ülejäänud õpperühmale. Samuti palusin teatris käinutel oma muljed-mõtted lühidalt ka kirja panna. Palun lugege ise!

                                                                              

                                                                                 Faust

Umbes kuu aega tagasi käisime me Eesti Rahvusraamatukogus etendust “Faust” vaatamas. Lavastus kestis 1,5 tundi ja see aeg lendas väga kiiresti. Me istusime pisikeses saalis, kus oli 8 rida ja kokku umbes 80 kohta. Etendus algas sellega, et pealtvaatajatele näidati väikest filmi, mis oli ka lavastuse alguseks. Edaspidi etendusest võtsid osa 5 inimest – 4 meest ja 1 naine. Minu jaoks oli suureks üllatuseks see, et lava keskele oli tehtud üks ruut, kus näitlejad esinesid. Väljaspool seda ruutu seisid need inimesed, kes samal hetkel mingeid liigutusi ei teinud. Nende ülesandeks oli teha häält ja rääkida nende inimeste eest, kes asuvad ruudus.

Süzhee oli ka väga huvitav. Peategelaseks oli mees, nimega Faust, kes unistas noorusest ja tänu Mefistofelesele tema soov läks ka täide. Ta kohtas naist, kellesse ka armus, kuid saatus viis neid üksteisest eemale. Neil sündis laps, kes hukkus väga noorelt.

Selle etenduse peamõtteks on see, et pole vaja elus teha suuri muudatusi, eriti neid, mida sa ei ole võimeline kontrollima. Fausti ettevaatamatuse tõttu suri tema naise ema, vend ja ka tema ja ta naise ühine laps – ja kõik see ainult selleks, et olla noor, aktiivne ja ilus.

Mulle väga meeldis see etendus, kuna see oli väga erinev teistest. Õhkkond, näitlejad, spetsefektid tegid selle lavastuse suurepäraseks. Järgnevatel kordadel ma ka soovis minna teatrisse, et teha oma päeva ilusaks ja õppida teiste inimeste vigadest.

            Teise keele õppija tekst, toimetatud 

Eriefektid andsid etendusele värvi

                                                                    © Flotilla

                                                                                Faust

Me käisime koos klassiga teatris. Teater asub rahvusraamatukogus. Oli väga pisike, aga hubane saal. Me istusime tagareas, aga olid päris mugavad kohad.

Esimene, mis me saime näha, oli see, et oli väga imelik film. Tegelikult ma mõtlesin, et kui seda filmi vaatame kogu aeg, siis mulle ei meeldi see. Aga pärast paari minutit kõik muutus. Aga inimesed mõtlesid, et projektor läks katki. Tulid näitlejad ja algas tegevus.

Räägin ausalt, et mulle meeldis, mida ma vaatasin. Olid väga hästi valitud näitlejad, Faust oli väga tõepärane. Väga hea lugu sellest, kuidas Faust oma soove ellu viis ja pärast oli karistatud. Ma saan rääkida, et see teatrietendus sobib igaühele, et iga inimene saab siit midagi kasulikku. Mida ta vajab, et paremini elada, et mitte teha  Fausti vigu. Et inimene ei saa oma elus kõike, mida ta tahab.

Teise keele õppija tekst, toimetatud

Inimene ei saa elus kõike, mida ta soovib

                                                 © Fotolia

                                                                            Faust

Kuna meie olime hiljuti klassis Goethe värsstragöödiat lugenud, otsustasime klassiga minna seda lavastust vaatamas. Idee tundus huvitav, sest mina isiklikult ei ole eriti palju eesti etendusi näinud. Tegevus toimus Eesti Rahvusraamatukogus, ühes väikses ja pimedas saalis. Inimesi oli palju, ruumi aga mitte väga. Mulle meeldis, kuidas read olid paigutatud; tuli välja, et kõigile piisab kohti ja lava oli hästi näha igast küljest. Etendus ise oli ülihuvitav, näitlejad väga andekad, spetsiaalsed efektid panid tegevusele keskenduma. Pärast jäi väga hea järelmaik ja praegu on suur tahtmine minna teatrisse veel korra. Eriti huvitavad mind eesti lavastused ja üldse kõik mis puudutab eesti kultuuri ja inimesi. Minu arvates on olemas veel väga palju asju, mis enda jaoks avastada. On lihtsalt vaja olla sellest huvitatud.

Teise keele õppija tekst, toimetatud