See saab valmis reedeks - 90% tõenäosusega

KODUTÖÖDE TEGEMISEST 

Kas õpilastele on vaja kodutöid anda? See on tõsine küsimus – veendun järjest enam, et üldjuhul on palju kasulikum kodutöödest hoiduda või vähemalt anda neid võimalikult vähe. Miks ma nii arvan?

Proovige ennast korraks kujutada gümnaasiumiõpilase rolli, kellel on iga päev umbes kaheksa õppetundi, neist enamus eri ainetes. Juba koolipäev ise on pingeline ja väsitav, sellele järgneks aga veel vähemalt kolm tundi tihedat tööd kodus, kui tahta kõigi õpetajate antud “väikesed” ülesanded ära teha. Nägin juba eelmisel aastal, kuidas püüdlikud õpilased saatsid mulle kodus kirjutada jäänud esseesid kesköö paiku. Samuti seda, et kodutööde tegemata jätmine rikkus ära nii mõnegi hea keeleoskaja perioodihinde. Seepeale hakkasingi kodutöid järjest vähem andma ja nagu näha eksamitulemustest ei olnud sellel mingit halba mõju.

Õpilase päev on kohustusi täis

                                 © Fotolia

Sellel aastal ütlesid kümnenda klassi õpilased mulle kohe alguses, et nende kooli õpetajad proovisid eelmisel aastal süsteemi, kus kodutöid ei antaks ja selle asemel töötataks tundides intensiivselt. Ütlesin, et see pole sugugi halb variant ja mulle meeldiks samamoodi teha. Edaspidi nägin küll üsna sageli, kuidas kümnendikud vahetunnis (ja mõnikord veidi ka eesti keele tunni ajal) teiste ainete kodutöid teha vehkisid. Kui küsisin, et miks siis nii, kui teile ju kodutöid ei anta, vastasid nad, et need on uued õpetajad, kes veel süsteemi ei tunne :)

See kümnes klass on tugev ja töötab tunnis hästi kaasa. Seega keskendusin pigem sellele, kuidas teha tunnid võimalikult sisukaks, motiveerivaks ja tõhusaks. Ja tõesti – ma polegi neile kuni siiamaani peaaegu üldse koduülesandeid andnud. Vaid mõned õpilased on mõnel korral kodus lõpetanud töö, mis neil klassis pooleli jäi või mille ajal nad puudusid. Kodutööde mitteandmine tähendab seda, et meil ei kulu tunniaega tööde kontrollimisele. Samuti ei teki ebvajalikke pingeid selle tõttu, et pean osale õppijaist võlgu olevaid töid pidevalt meelde tuletama.

Erinevalt kümnendast klassist (kus õpetan eesti keelt), annan üheteistkümnendas ja kaheteistkümnendas klassis hoopis kirjandust eesti keeles. Selle aine tundide kavandamises pole ma ise ka nii kogenud ja seega pole seal õppetöö alati päris nii sujunud, nagu ma oleks ideaalis soovinud. Kuigi õpilased ütlevad, et tunnid on huvitavad ja meeldivad, siis tunnen vahepeal, et need võiks olla veidi intensiivsemad ja efektiivsemad. Aga eks ma õpi ise ka ja ilmselt oskan järgmisel aastal teatud muutusi teha. 

Kirjanduses olen õppijaile ka kodutöid andnud. Esiteks said nii 11. kui ka 12. klass ülesande lugeda läbi üks eestikeelne tänapäevane teos, mille nad pidid ise valima. Olen sellest juba ka kirjutanud postituses “Võib-olla on eesti keeles mõni õhem raamat ka”. See ülesanne oli õppijaile uudne – enamus väitis, et pole kunagi eesti keeles raamatut üritanud lugeda. Lõpuks suutsid kõik ikka endale raamatu välja valida ja lugemist alustada.

Püüdsin seda tegevust küll mitmel viisil hõlbustada ja vaheldusrikkamaks teha – tegime lugemistunde, kus kõik võtsid raamatu kaasa ja lugesid seda tunnis, vestlesin igaühega idividuaalselt juba loetud osast ja lasin õppijail loetud osasid omavahel arutada. Kõik need ülesanded õnnestusid kenasti, välja arvatud tunnis lugemine. 

Takistuseks sai õpilaste elavus ja edevus. On väga raske lugemisele keskenduda, kui on vaja end ringi keerutada, kaaslaste najade üle naerda vmt. Ükskord panin isegi ühe 12. klassi noormehe eraldi  klassi tahaseina äärde istuma, et ta saaks seal rahulikult lugeda. Ta ei solvunud mu peale, sest tegin seda naljaga pooleks. Teised olid küll alguses isegi natuke ehmunud moega, aga siis tundus see neile ka pigem lõbus ja nad ütlesid, et see on nüüd meie klassi lugemisringi juht ja tegid tast fotosid.

Väsinud õppija

                                     © Fotolia

Edasi kulges meie töö nii, et osa õpilasi sai raamatud läbi, suurem osa aga mitte. Proovisime paar korda panna koos paika tähtaegu, millal nad ise tunnevad, et oleks reaalne raamat lõpetada. Eks muidugi mõni õpilane suhtus asjasse ka veidi liiga kergelt, sest nägi, et kohe midagi hirmsat ei juhtu ja õpetaja on paindlik. Mõne lugemisindu vähendas ka asjaolu, et tema raamat oli sõbra omast poole paksem. Üks noormees näitas mulle, kui ebaõiglane see on, et tal on tihedas kirjas sajaleheküljeline ilma piltideta raamat, pinginaabril aga poole õhem ja lisaks hõredama kirjas ning suurte fotodega teos. Ta ütles, et see on ju koomiks. Ma küll näitasin noormehele, et ka tema raamatus on siiski mõned fotod ja et seal on mõned lehed, kus on ainult paar rida teksti (peatüki lõpus näiteks :)). Ta arvas aga siiski, et ilmselt saab ta oma (sõjaväeteenistusest rääkiva) raamatu läbi alles siis, kui ise juba sõjaväes on :)

Lõpuks suutsime 11. klassiga paika panna ühise tähtaja, mila kõigil peab olema raamat loetud. Tähtaeg saabub paari nädala pärast, eks siis näe, mis saama hakkab.

12. klassiga oli aga kiirem, sest nad lõpetavad õppetöö varem, samuti on neil nädalas vähem kirjanduse tunde. Seega lõin veidi käega sellele, kui palju keegi just lugeda jõudnud on ning andsin kõigile kaks raamatut kokkuvõtvat ülesannet.

Esiteks oli vaja teha “oma raamatu tähestik”, st kirjutada tähtedega A, E, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T , U, V, Õ, Ä, Ö, Ü algavad 20 võtmesõna ja iga võtmesõna juurde seda lahti mõtetav lause, nii et kokkuvõttes tekiks raamatu ülevaade. Mulle tundus see päris loominguline ülesanne, mis samas nõuab raamatust head ülevaadet. 

Tähestiku-ülesanne

© Fotolia

Teiseks ülesandeks oli teha oma raamatut reklaamiv lühivideo (umbes poolteist kuni kaks minutit pikk ja lihtsate vahenditega (telefoniga) tehtud). Seda ülesannet pidasin ise veidi raskemaks ja seetõttu tegime päris mitmes tunnis eeltööd: ajurünnakut ja arutelusid kaaslastega. Üks loominguline noormees ütles, et ta peab siis võtma ette reisi Lasnamäele (ta luges Viktoria Ladõnskaja raamatut “Lasnamäe valge laev”). Ütlesin, et see oleks muidugi väga tore, kui ta seda jõuaks teha. Tema pinginaaber, kes luges aga Eesti sõjaväeteenistusest rääkivat teost, arvas, et ta peab ju siis sõitma Tapale. Ütlesin, et seda pole muidugi vaja, et kindlasti saab treileri ka teistmoodi lahendada. Siis sõber pakkuski, et nad võivad mängida ajateenijat ja tema ülemust sõjaväes vmt. Nii et võimalusi on tegelikult lõputult - tuleb lihtsalt pea tööle panna.

Varsti olid kolmel õpilasel videod valmis, kõik vahvad, igaüks omamoodi. Üks noormees tutvustas Indrek Hargla apteeker Melchiori tegemisi käsitlevat romaani – õpilane oli filminud Toompead ja all-linna ning töödelnud filmitut spetsiaalselt, et jätta rohkem keskaja muljet. Filmile luges ta ise ka teksti peale. Üks neiu tutvustas raamatut “Minu Berliin” – tema oli lavastanud lookese, kus peategelast mängis ta ise. Video kujutas alguses tema väsimust oma vanast elust ja siis näidati tema uut elu Berliinis. Vahepeal tulid ekraanile mõned olulised kokkuvõtvad fraasid. Lõpuks näitas ta ka filmimise ajal juhtunud lõbusaid äpardusi.

Videot on lahe teha!

© Fotolia

Teiste tööd pole aga veel ikka valmis – päris palju on viimasel ajal ka puudutud, eks õpilased ole tõesti väsinud ja haigused hakkavad ka seeetõttu kergemini külge. Peamine vastus, mida õpilastelt ikka ja jälle kuulen, kõlab umbes selliselt: "Reedeks saab mu video küll valmis". Järgneb väike paus ja siis täpsustus: "90% tõenäosusega". :)

Mõni õpilane kurtiis ka, et on oma videoga päris hädas. Arutasime nende probleeme tunnis. Soovitasin ka kaaslastelt abi paluda (olin tegelikult kohe ülesannet andes soovitanud seda täita paarides ja üksteist aidates). Samuti lubasin vajaduse korral asendada video fotoseeriaga ja selle juurde kuuluva tekstiga. Igal juhul on nüüd veel mitu õpilast öelnud, et nende videod on kas lõpufaasis või vähemalt stsenaarium on valmis. Ootan huviga, millal saame neid tunnis vaadata.

Edaspidi aga mõtlen ise, kuidas saaks ka selliseid projektilaadseid töid nii kavandada, et rohkem tööst saaks teha ära tunnis ja koju ei jääks nii suurt mahtu iseseisvat tööd.