Kõik leiutised on sündinud laiskuse tõttu

RASKE TEEMA VAHELDUSRIKKAMAKS MUUTMISEST

Kas õpilased on laisad? Kas laiskus on kahjulik või kasulik?

Need huvitavad arutlusküsimused haakuvad mu tänase postitusega mitmel moel. Postitus on viimane osa leiutiste teemast (mis jäi viimati pooleli sissekandes “Võtan siit kastist välja füüsikaõpetaja”). Esiteks ütles üks õpilane tabavalt, et kõik leiutised on sündinud laiskuse tõttu. Teiseks arvan, et tundide vaheldusrikkus on üheks lahenduseks õpilaste “laiskusest” ülesaamiseks ja ka raskemate teemade edukaks lõpuleviimiseks.

Laiskus on vahetevahel kasulik

                                                                        © Fotolia

Leiutiste teema jäi meil pooleli enne jõuluvaheaega, mis oli see aasta õige pikk. Seega tundus mulle, et jälle kooli saabununa, vajavad õpilased teema meeldetuletamiseks väikest soojendust. Selleks tegin esimeses uue aasta tunnis järgmise mängu. Jagasime rühma pooleks (et haiguste tõttu oli ka puudujaid, oli selline jagamine paras). Rühmad said loosiga erinevad esemed: esimene rühma teibirulli ja teine rühm pliiatsi. Seejärel pidid nad hakkama kordamööda pakkuma erinevaid ideid, mida nende rühma käes olev ese võiks endast kujutada. Näiteks teibirull – käevõru, hokilitter, luup ja pastapliiats – jaapanlannade soenguseadmise vahend, joogikõrs, järjehoidja. Õppijad pidid ka demonstreerima asja kasutust ja nimetama selle nimetuse eesti keeles (vajaduse korral minu abiga). Äraarvamine muutus päris võistluslikuks, samas said rühmad üksteiselt inspiratsiooni.

Mis see võiks olla?

Järgnes töö paarides, igal paaril oma leiutise kallal. Kui leiutise esialgne kavand oli valmis, palusin seda vastastikku mõnele teisele paarile tutvustada. Paar, kes oli kuulaja rollis, esitas küsimusi ning tegi kommentaare ja ettepanekuid. See oli kasulik, sest nii tulid välja leiutise mõned nõrgemad kohad ning tekkis ideas leiutise edasiarendamiseks.

Leiutis "Matemaatikaäpp"

Edasi pidid õppijad oma leiutise kirjelduse ametlikus stiilis vormistama. Selleks andsin neile ette alapealkirjad: Leiutise olemus, Leiutise uudsus ja Leiutise teostamine ning selgitasin, mida igas osas peaks kirjutama. Töö käigus sain aru, et nii on õppijail ikka veidi liiga raske õiget stiili tabada – kiputi kirjutama liiga lihtsalt ja kõnekeelselt ehk lihtsalt oma keiutisest jutustama.

Seega mõtlesin enne järgmist tundi, mida teha, et õpilased õpiksid kasutama formaalsemat keelt. Kõigepealt panin kirja umbes kümme väljendit, mida soovisin neile õpetada. Seejärel kirjutasin need väljendid paberilipikutele. Tunnis panin lipikud tagurpidi lauale ja iga õpilane võttis endale ühe. Edasi liiguti mööda klassiruumi ringi ja leiti üks vestluskaaslane: kumbki paariline esitas teisele küsimuse (mille ta ise lipikul olevast fraasist moodustas) ja kaaslane vastas küsimusele oma leiutise põhjal. Seejärel korrati tegevust vastupidi. Kui kumbki paariline oli küsimuse esitanud, siis vahetasid nad oma käes olevad lipikud ja suundusid edasi järgmist vestluskaaslast otsima. Tegevust kordasime, kuni kõik olid kõigiga rääkinud. Lõpuks kirjutasin tahvlile eelpool nimetatud kolm pealkirja ja palusin õpilastel, kelle käes olid vastava pealkirja alla sobivad väljendid, tulla ja need tahvlile kirjutada, kust teised need siis vihikusse kirjutasid.Nüüd ütlesin, et õppijad peavad neid väljendeid valikuliselt kasutama oma leiutiste kirjeldustes.

Formaalsete väljendite õppimine

Leiutiste kirjelduste koostamine ei olnud väga kerge töö ja võttis mõnevõrra aega. Et seda veidi vaheldusrikkamaks muuta, tegin ühes tunnis veel ühe mängulise harjutuse, mis võimaldas ka päris palju rääkida. Õpilased moodustasid rühmad, nii et igas rühmas oli kaks eri leiutist koostavat paari. Seejärel hakkasid nad kordamööda teisele paarile nende leiutist puudutavaid kas-küsimusi esitama. Teine paar pidi vastama. Seejuures oli aga piirang – nimelt ei tohtinud vastuses esineda “jaa”, “ei”, küsimuses esinenud võtmesõnad, samuti ei tohtinud vastata mhmh, mm-mm või peanoogutuse või pearaputusega. Nii et see tegevus nõudis päris palju peamurdmist ja tähelepanelikkust. Ülesannne meeldis paljudele päris hästi ja kestis seetõttu koguni kauem, kui olin kavatsenud. Indu tõstis ka võistlusmoment –panin tahvlile kirja miinuse iga korra eest, kui kasutati mängu reeglitega keelatud vastuseid, samuti ütlesin, et mäng lõpeb siis, kui üks rühm enam midagi küsida ei oska.

Leiutis "Soojendi" (saate selle lisada oma riietusele ja ei pea enam koolis külmetama

Edasise jätkasime ikka leiutiste kirjelduste koostamisega - aega see võttis,  aga asja sellest sai. Lõpuks said kõigi leiutiste kirjeldused valmis ja ka ette kantud. Andsin küll soovitusi, et esitluse võiks teha värvikamaks mõne detailiga, näiteks demonstreerida oma leiutist (nt palli) või jagada kuulajaile mingit pisinänni. Seda võimalust siisi keegi ei kasutanud – eks teinekord mõtlen selle osa paremini läbi.

Leiutis "Tagasipöörduv pall"

Kokkuvõttes on mul hea meel, et leiutiste teema arendas õpilasi mitmekülgselt: arenes nii nende loovus, koostööoskus, esinemisoskus kui ka formaalse keelekasutuse oskus.