Aga teie? Teie ikka ka!

ENESEAVAMISEST JA SÕBRAPÄEVAST

Kui palju peaks õpetaja end õpilastele avama: rääkima oma taustast, muust elust peale kooli, jagama oma mõtteid ja tundeid? Eks see on kahe otsaga asi – tundides peaksid domineerima ikka õpilased, nende jutud ja neile olulised teemad. Samas mõjub see, kui õpetaja parajal määral ka ennast avab üldjuhul hästi õppetunni atmosfäärile ja õpetaja-õpilaste omavahelistele suhetele.

Ma olen küll üldiselt üsna jutukas inimene ja võin nii mõnigi kord kaaslased oma jutuga isegi ära väsitada. Tundides keskendun aga täielikult õpilastele ja pean seda mõnikord endale lausa teadlikult meelde tuletama, et ka minu lood on õpilastele huvitavad ja näitavad mind teisest küljest, kui tavaline tunniõhkkond seda võimaldab.

Õpetaja peaks vahel ka enda elust rääkima

Sellel aastal on mul aga üks selline klass, kes ei lase mul peaaegu kunagi enda avamisest kõrvale hoida. Peaaegu alati, kui neilt mingi asja kohta arvamust küsin või mingeid lugusid jutustada palun, teevad nad seda heameelega, lõpuks aga küsivad kindlasti: Aga teie? Mida teie sellest arvate? Mis lugu teil sellega seoses meelde tuleb? Teie ikka ka! Ja eks ma siis muidugi räägin. Ja see on tegelikult tore! Ja muidugi lähendab mind selle klassiga veelgi. 

Näiteks tegin kunagi aasta alguses neile soojendusharjutust, kus igaüks pidi ütlema enda nädalavahetuse kohta ühe seda iseloomustava sõna (mitte kõige olulisema) ja teised pidid seejärel kas-küsimuste abil ära arvama, mis tegevuse või sündmuse kohta see sõna käis. Siis ei pääsenud ka mina sõna ütlemisest. Ütlesin siis mets. Õpilased pakkusid, et ju ma käisin seal jalutamas, seeni korjamas, käbisid korjamas jne. Kui lõpuks selgus, et käisin orienteerumisvõistlustel, oli see neile väike üllatus ja andis neile mu kohta veidi laiema pildi.

Käisin metsas orienteerumas

Teine kord panin lauale laiali Navitrolla joonistatud piltidega kaardid ning igaüks pidi valima neist kolm – ühe, mis iseloomustaks tema möödunud nädalat, teise, mis väljendaks tema enesetunnet praegusel hetkel ja kolmanda, mis räägiks ta plaanidest nädalavahetuseks. Õpilased tegid ülesannet suure vaimustusega. Mõtlesin, et saan seekord kõrvale hoida, ul polnud erilist rääkimise tuju, aga loomulikult ei pääsenud ma nii kergelt. Võtsin siis ka kolm kaarti ja rääkisin, et esimene kaart kirjeldab mu nädalat: see oli huvitav, aga veidi liiga tihe; teine kaart (see oli sebraga) väljendab mu praegust meeleolu, et mulle tuletati just meelde, et elu on ikka triibuline: heale järgneb mitte nii hea jne. Kolmas kaart oli mul kassiga, kes vaatab unistavalt taevasse - ütlesin, et sõidan nädalavahetuseks sõpradega Stokholmi.

Navitrolla pildid on lahedad ja tekitavad mõtteid

Kolmas kord mängisime veerandi lõpus tuntud äraarvamismängu, kus üks inimene läheb toast välja ja teised mõtlevad välja, kes või mis ta on. Siis kutsutakse väljaläinud inimene sisse ja ta peab jällegi kas-küsimuste abil ära arvama, kes ta on. Ka seekord sooviti, et mina ka korra ukse taga käiksin. Mis mul siis üle jäi. Läksin uksest välja ja väga ruttu oli õpilastel mulle roll valmis ja mind kutsuti arvama. Hakkasin esitama küsimusi: Kas olen inimene? Kas olen elus? Kas olen naine? Kas olen eestlane? – Sain kõigile jaatavad vastused. Edasi üsisin: Kas olen tuntud? Mulle vastati, et omas ringkonnas jah, kindlasti. Ma ei mäleta, mis ma veel edasi küsisin, aga millegipärast juhtis intuitsioon mind ruttu tundeni, et võiksin küsida: Kas ma olen mina ise? Nii oligi :) Tegelikult andekalt väljamõeldud :). Kuna aga arvasin selle liiga kergesti ära, palusid õpilase mul veel kord ukse taha minna. Seekord läks neil kauem aega ja vahepeal möödus minust kooli turvamees, kes küsis, kas midagi on juhtunud ja kas ma vajan abi :) Seekord läks mul mõistatamiseks palju rohkem aega. Lõpuks sain paari vihje abil siiski selgeks, et olen tikutoos :).

Kas ma olen Mare?

Nüüd aga kirjutan veel veidi ka valentinipäevast ehk sõbrapäevast, nagu teda Eestis rohkem nimetatakse. Koolis tähistati seda päeva päris aktiivselt. Suur osa õpilasi ja ka paljud õpetajad kandsid oma riietuses midagi punast, tehti üksteisele kingitusi, jagati maiustusi, töötas valentinipäeva post, aulas mängiti lauamänge ... Mõtlesin, et midagi huvitavat peaks ka eesti keele ja kirjanduse tundides tegema. Siis meenus mulle, et olin ju eelmisel aastal katsetanud sõbralt saadud ideed lasta kõigil kirjutada oma kaaslaste kohta paar huvitavat mälestust, mis neil eelmisest aastast meenuvad. See õnnestus siis ju väga hästi, nii et miks mitte seda jälle proovida.

Valentinipäeva riietus :)

                                                                       © Fotolia

Lasingi igal õpilasel võtta talle meeldivat värvi märkmepabereid ja igale ühe kaaslase kohta mälestused kirja panna ning seejärel laiali jagada. Õpilased küsisid, kas me pärast loeme need ka ette. Ma vastasin, et arvatavasti mitte. Aga vaatame, kui keegi soovib, siis võib lugeda ka. Ise plaanisin pigem kõrvale jääda. Aga loomulikult see ei õnnestunud – õpilased soovisid kindlasti ka minu kohta kirjutada. Olgu – kirjutasin siis ka ise muidugi nende kohta. 

Ja tegelikult oli see ülitore, et ma osalesin. Sain nii palju positiivseid emotsioone. Õpilased kirjutasid, et neile on meelde jäänud, kui ma nende klassi sügisel tulin, et mul on alati huvitavad ja ebastandardsed tunnid, et tunnid on väga arusaadavad ja arendavad hästi keeleoskust. Lisaks mäletati, kuidas ma nende blogipostitusi kommeneerisin ja tunti heameelt, et tunnen nende vastu päriselt huvi, et on tore, et tean, kes on vene räppar Basta ja et mulle meeldivad tema laulud (sain sellest lauljast teada sellesama õpilase blogist :) jpm. Mulle väikese üllatusena mainisid väga paljud minu positiivsust ja rõõmsameelsust – olen muidugi alati püüdnud olla hästi toetav ja sõbralik. Mõnikord tunnen aga küll, et pole nii rõõmust pakatav, kui ise sooviks. Aga loomulikult on mul ülihea meel, et ma õpilastele siiski selline tundun :). See annab palju jõudu ka edaspidiseks.

Õpilaste kirjakesed tegid õnnelikuks

Ka õpilased olid silmanähtavalt õnnelikud, kui üksteise sedeleid lugesid. Üks õpilane ütles: Mulle nii meeldib, et siin on ka mõned vead, see teeb selle kirjutise kohe veel armsamaks ja isiklikumaks. Ni saigi tund läbi ja kõik läksid klassist välja rõõmate ja positiivsetena, nii ka mina :). Nii et tasub ikka sagedamini kaaslastele välja öelda, mida head neist arvame :).