Haridus ja vabadus

ÕPILASTE ARVAMUSTE OLULISUSEST JA KÕNE PIDAMISEST

Eile oli Eesti sünnipäev – 98. aastapäev :). Palju õnne meile kõigile, et me oleme vabad ja meil on oma riik!!!

Katkend tööraamatust "Praktiline eesti keel 10-3"

Mida vabadus aga tegelikult tähendab ja kuidas kasvavad vabad inimesed? Olen absoluutselt kindel, et siin on suur roll ka koolil – milline on üldine õhkkond, kuidas õpetajad õpilastesse suhtuvad ja vastupidi, kui palju kuulatakse ja arvestatakse õpilaste arvamusi, mida õpitakse, mida ja kuidas kontrollitakse ja hinnatakse ...

Jagan täna mõnesid mõtteid ja õppetegevusi, mis pärinevad täpselt aastatagusest ajast. Käsitlesime vabariigi aastapäeva paiku nii eesti kui ka vene rühmaga teemat “Haridus ja vabadus” (http://www.kynnimees.ee/et/toovihikud/praktiline-eestikeel-10klass-vihik3-toode]

Kõigepealt lugesime programmi “Noored kooli” õpetaja Sandra Lillemaa kõnet Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Keila koolis 2010. aastal. 

XXX                                  XXX                       XXXX                    XXX                            XXX

Katkend tööraamatust "Praktiline eesti keel 10-3"

Lugemisega kaasnesid erisugused teksti mõistmise ja oma arvamuse väljendamise ülesanded.

Osa harjutusest tööraamatust "Praktiline eesti keel 10-3"

Mäletan, kuidas üks õpilane teksti lugedes minult küsis: “Õpetaja, kas te olite ka meie kooli Eesti aastapäeva aktusel?”. Vastasin, et kahjuks mitte, kuna ma ei olnud sellel päeval koolis, aga küsisin, miks see teda huvitab. Õpilane rääkis edasi: “See kõne, mis te meile lugeda andsite, sarnaneb päris palju selle kõnega, mis meile pidas aktusel esinenud külaline. Ma ei mäleta enam, mis ta nimi oli, aga ta rääkis ka, et meie haridus vajab tõsist muutumist ja muud taolist”.

Jah, tõepoolest, hariduse muutumisest räägitakse viimasel ajal palju. Tegelikud muutused on aga ikkagi visad tulema – haridus on ilmselt üks kõige konservatiivsemaid eluvaldkondi üldse. Näen praegu koolis töötades iga päev, kuidas õpetajad üritavad õpilasi kogu hingest harida. Nad kulutavad palju jõudu, et panna õpilasi tegema asju, mis on programmis ette nähtud ja mis on õpilastele õpetajate arvates vajalikud. Palju aega ja energiat kulub ka igasugusele kontrollimisele, alates kodutöödest, lõpetades mitmekordsete proovieksamitega. Õpilased on paljude õpetajate arvates aga liiga passiivsed, ei taha mõtelda ja ei viitsi eriti palju tööd teha.

Mina ise olen praegu kooli jäänud aga just seetõttu, et õpilased on nii toredad – värskete ja huvitavate mõtetega ja innukad. Nendega töötamine muudab mu enda elu palju huvitavamaks ja rõõmsamaks. Samuti arenen pidevalt, sest püüan kogu aeg uusi meetodeid ja võtteid katsetada, uusi teemasid ja lähenemisviise välja mõelda ning uusi ülesandeid luua. Ja kui need õnnestuvad, on õpilaste rõõm ja huvi parim tasu. Seega veendun järjest enam, et kool vajab tõesti muutumist õpetajakesksest õpilaskeskseks – kooli peamine kohustus peaks olema aidata igal õppijal leida oma tee ja teda seda pidi astudes toetada ning innustada.

Igaühel on oma tee ...

                                                                      © Fotolia

Mida arvavad aga õpilased ise? Et see teema on neile väga südamelähedane ja nad on selles eksperdid, siis arvasin, et oleks paras lasta neil endil kooliteemaline kõne koostada ja ette kanda. Tegin seda ülesannet nii eesti kui ka vene emakeelega rühmas.

Kõigepealt esitasime kõnesid eesti rühmas. Enne kõnede esitamist arutasime ka, mis on hea kõne tunnused. Palusin õpilastel neid tunnuseid pakkuda ja nad panid need ka tahvlile kirja. Tunnused jagunesid kahte rühma: kõne sisu ja kõne esitamine.

Sisu

-       sisukus

-       loogilisus

-       ülesehitus

-       värvikus

-        

Esinemine

-       side kuulajatega

-       kehakeel

-       pilkkontakt

-       side tekstiga

-       enesekindlus

-       hääl

Siis hakkasid õpilased oma kõnesid esitama. Ütlen kohe, et kõik kõned olid huvitavad – oli tunda, et see teema on tõesti nende teema ja neil on seetõttu tõesti midagi öelda. Ühe õppija kõne oli küll liiga keeruline – ega ta isegi päris täpselt aru ei saanud, mida rääkis. Talle andsin võimaluse kõne ümber teha ja ta esitas selle järgmises tunnis.

Kõnet pidamas

(Praktiline eesti keel 10-3)

Kõnedes tõstatati palju olulisi teemasid. Järgnevalt mõned näited.

- Kodutööde andmise võiks lõpetada. Esiteks võtavad palju aega, mida õpilastel niigi napib.  Teiseks ei ole neist eriti kasu. Need, kes said teemast tunnis aru, ei vaja enam kodus harjutamist. (Ka unustamise vältimiseks pole üldjuhul vaja kodutöid anda, sest paljud tunnid on nii sageli, et erilist unustamist ei teki). Need, kes aga aru ei saanud, ei oska ka kodutööd teha, see jääb neil tegemata ja toob kaasa palju probleeme järgmises tunnis.

- Kool peaks olema palju elulähedasem. Näiteks võiks käsitleda ühiskonnas aktuaalseid teemasid (valimised jmt).

- Kool peaks olema palju praktilisem. Õpilasi võiks aeg-ajalt “visata külma vette”, st anda neile ülesandeid, mdia nad peavad lahendama tegelikus elus.

- Õpilastele esitatavad nõuded peaksid olema palju enam diferentseeritud – ei saa nõuda kõigilt ühe mõõdu järgi, see on nagu nõuda kalalt ja oravalt mõlemalt puu otsa ronimist.

- Koolis peaks olema palju suurem ainete valiku võimalus, et õppijad saaksid paremini aru, mis on nende tugevused ja milline võiks olla neile sobiv elukutsevalik.

- Kool peaks olema palju tänapäevasem. Maailm on muutunud ja kool peaks maailmaga kaasas käima.

Kool ei pea suunama kõiki sirgjooneliselt ühes suunas liikuma

                                            © Fotolia

Pärast iga esinemist esitasime esinejale kõigepealt teemakohaseid küsimusi ning seejärel andsid kõigepealt õpilased ja seejärel ka mina tagasisidet nii esinemise sisu kui ka vormi kohta. Ja ega mul tihti polnudki midagi olulist lisada, õpilased tõid juba ise kõik olulise välja. Seejuures oli palju just positiivset – nii said kaaslased üksteiselt õppida. Näiteks olid ühel õppijal väga head juttu rõhutavad žestid; teisel väga hoogne ja innustav kõne algus, kolmandal läksid esinemise ajal sõnad ja mõtted sassi, ta jäi aga rahulikuks, mõtles veidi ja suutis jutujärje üles leida. Päris mitu õppijat, kes närveerisid enne esinemist, suutsid oma hirmust üle saada (meil oli klassis muidugi ka väga toetav ja sõbralik õhkkond) – üks neiu ütles mulle pärast oma kõnet, et ta tundis, et see oli esimene esinemine tema elus, mis tal enda arvates tõesti hästi välja tuli :).

Seejärel tegime sama ülesannet ka vene emakeelega rühmas. Ülesande käik oli täpselt sama, mis eesti rühmaski ja tulemusedki sarnased.

Meelde on mul jäänud, et üks neiu puudus ülesande tutvustamise ajal ja ei saanud seetõttu päris täpselt aru, mida ta tegema peab. Seega oli ta kirjutanud hoopis kõne oma rühmakaaslastele kooli lõpetamise puhul. Kui see juba nii oli, siis ei hakanud ma talt nõudma uut kõnet, vaid lasin esitada sellesama. Ja see oli tegelikult ka kuulamist väärt – hingeminev, igat kaaslast isiklikult puudutav ja kolmest kooliaastast kokkuvõttet tegev. Igal juhul kuulasid kaaslased süvenenult ja olid pärast veidi kohmetud (sest nende kohta oli kõnes öeldud nii ilusaid asju).

Kooliteemalised kõned olid ka siin rühmas head, kuigi ka siin tuli mõni kõne esialgne variant ümber teha. Põhiprobleem oli, et esialgu püüti mõnikord kirjutada liiga keeruliselt ja seetõttu oli kõnet raske jälgid ja mõtted ei jõudnud kuulajaini.

Eriti on mulle meelde jäänud noormees, kes oli varem veidi hädas esinemistega – ütles, et tal ei õnnestu avalikud esinemised kunagi. Nüüdseks oli ta aga meie tundides saanud juba mitmekordseid positiivseid esinemiskogemusi. Ja kui ta lõpuks oma kõne esitas oli see lihtsalt suurepärane! Mäletan siiani, kuidas klassikaaslased, kes kõne algul olid üsna elevil ja lobisesid omavahel, hakkasid järk-järgult esinejat kuulama. Ja kui ta lõpetas, oli klassis täielik vaikus. Kui ma küsisin tagasisidet, siis ütlsid kaaslased, et see oli nii hea kõne, et siin pole mitte midagi parandada. Ja tegelikult olin nõus. Esineja esines väga vabalt ja sarmikalt, rääkis kogu jutu peast ja vaatas kõigile kuulajaile otsa. 

Ja kõne oli sisukas, ladus ja värvikas – ta tõi esile:

-       - vajaduse anda õppijaile palju suurem võimalus valida endale sobivaid õppeaineid,

-      - vajaduse muuta õppetöö huvitavamaks (tuues näiteks ühe õpetaja, kes esitab oma teemat nii värvikalt, et kõik saavad sellest aru ja on kohe kontrolltööks valmis),

-       - vajaduse muuta kool selliseks, et oluline oleks mõistmine, mitte meeldejätmine,

-       - vajaduse muuta kool inimlikumaks, et õpetajad hooliksid rohkem õpilastest kui inimestest.

Kool peaks võimaldama õppijail teha nende oma valikuid

                                                 © Fotolia

Kokkuvõttes arvan, et haridusel on vabade inimeste kasvatamisel tõepoolest ülioluline roll. Vabad inimesed kasvavad koolis, kus nad julgevad ja tahavad oma mõtteid välja öelda, kus neid kuulatakse ja mõistetakse, kus nende mõtteid arvestatakse, kus nad saavad arendada oma tugevaid külgi ja saada toetust nõrgematele, kus nad ei õpi mitte hirmu, vaid huvi pärast ... Ja vabu õpilasi saavad kasvatada õpetajad, kes on ise vabad...

Soovin kõigile liikumist vabama ja rõõmsama kooli suunas :)