Sa said valesti aru

ESINEMISKOOLITUSE VAJALIKKUSEST JA MÕTLEMISKAABUDE MEETODIST

Järgmisel neljapäeval meil eesti keele tunde ei ole, sest kooli tuleb külaline ja me läheme kõik teda kuulama. Sellist uudist lugesin õppealajuhataja saadetud infokirjast. Külaline pidi rääkima riiete taaskasutuse teemal, mis on ju meie tänapäeva elus igati aktuaalne. Et esinemine pidi toimuma just minu kahe tunni ajal, siis kavatsesin ka ise koos õpilastega kuulama minna. Hakkasin ka mõtlema, et peaks laskma õpilastel veidi harjutada küsimuste esitamist – nimelt olin mitu korda kolleegidelt ja kooli juhtkonnalt paar korda kuulnud, et meie õpilased on selles osas liiga passiivsed.

Ütlesin õppijaile, et igaüks peab mõtlema välja kaks küsimust esinejale. Seepeale küsis üks noormees: “Aga kas te tahate, et need küsimused oleksid sisulised või sellised, et meie koolist hea mulje jääks?” :) Asi oli selles, et noored olid klassijuhatajatunnis juba vaadanud esinemist ettevalmistavat filmi ja ei olnud seal esitatud mõtetega eriti nõus. Vastasin, et muidugi küsige sisukaid küsimusi, mis teid tegelikult huvitavad. Lisasin ka, et te ei pea sugugi esinejaga kõiges nõus olema, ta on tark inimene ja talle kindlasti meeldib diskuteerida. Selgitasin aga, et seejuures peab muidugi viisakaks jääma, sest tegemist on ju ikkagi meie külalisega.

Niisiis jõudis kätte neljapäev, istusime saalis ja esineja tuli meie ette. Ta avas suu ja esimene asi, mis ta ütles oli (umbes selline): “Tere! Te saate ju aru, kui raske on ühel äriinimesel niimoodi keset tööpäeva kaheks tunniks teie juurde tulla. Loodan, et te mõistate, kui suur vastutulek see minu poolt on”. Jah. Kuulajad istusid vaikselt ja nende nägudelt ei olnud otseselt näha, mida nad mõtlevad. Mina aga mõtlesin küll: “Ohoo. No vaatame, mis edasi tuleb”.

Kas esinejal on kuulajatega kontakt?

Seejärel hakkas esineja rääkima riiete tootmisest, sellest et noored on peamised kiirmoe tarbijad ja et vanematel inimestel on juba rohkem raha ja võimalusi endale ka midagi kvaliteetsemat lubada. Jne, jne. Jutt oli väga sisukas, kuid esinemise vorm oli üsna omapärane – tunne oli, nagu oleks range õpetaja tunnis, kus sa ei tea kunagi, millal pahandada saad. Näiteks kui üks õpilane oma arvutist midagi otsis, siis katkestas esineja kohe oma jutu ja ütles talle: “Sind ei huvita, mida ma räägin, jah? Siis võid ära ka minna”.

Varsti jõudis kätte küsimuste esitamise aeg. Ja minu meeldivaks üllatuseks hakkasid kõikide klasside õpilased kohe aktiivselt sõna võtma. Küsimused olid arukad ja sisukad, kuid mõnevõrra kohati mõnevõrra kriitilised. Mulle meeldis väga, et noored olid nii aktiivsed, oli tunda, et teema puudutab neid. Esineja alustas aga peaaegu iga vastust järgnevalt: “Sa said valesti aru. Ma rääkisin nii ...” või “Oota, sa ei saanud ju aru ...”. Ilmselt eeldas ta, et meie eelteadmised käsitletavast teemast on veidi põhjalikumad ja seetõttu ei selgitanud kõike väga detailselt.  Ausalt öeldes ei saanud mina ka mitmel korral tema vastusest päris täpselt aru, aga ega ei tekkinud ka tahtmist midagi täpsustuseks pärida. Tajusin nüüd väga selgelt, kui oluline on, et esineja ei süüdistaks kunagi kuulajaid, vaid vastaks alati: “Ma rääkisin vist veidi ebaselgelt, täpsustan veidi” vmt.

Kas me ei saanud jälle õigesti aru?

Igal juhul lõpetati esinemine kokkuvõttes planeeritust varem ära. Olin plaaninud järgmises eesti keele tunnis taaskasutuse teemat koos õpilastega edasi arutada, nüüd aga tundsin, et pean paremini läbi mõtlema, kuidas seda täpselt teen. Valisin välja meetodi “Mõtlemiskaabud”(http://www.meis.ee/bw_client_files/integratsiooni_sihtasutus/public/img/File/MISA_Mari-Mall_Irene_3.pdf), mida ma küll tean ja olen ise üks kord koolitusel osalejana veidi nuusutada saanud, oma õppijatega ei olnud ma aga seda kunagi varem proovinud.

Valmistasin ette viis lehte: iga nurka joonistasin eri värvi kaabu: valge – objektiivne info, mida ma sain teada; punane – emotsioonid, tunded – tunded, mida tunnen selle teemaga seoses; kollane – positiivne, mida head selles teemas näen; must – negatiivne, mida tahaksin selles teemas kritiseerida; roheline – loovus; millele see teema mind mõtlema pani, mida tahaksin võib-olla ise edaspidi teha. Siis andsin iga lehe ühele õpilasele, kes pidi sinna kirja panema vastavaid asju. Seejärel anti lehed edasi järgmisele, kes luges läbi, mis eelmine oli kirjutanud ja lisas oma mõtteid jne. Lõpuks tegi igaüks, kelle kätte leht viimasena jäi, sellest kokkuvõtte, mida veel veid ikoos kommenteerisime.

Pane teist värvi müts pähe ja näed maailma teistmoodi!

Meetod õigustas end. Kui tunni alguses oli üks neiu öelnud: “Mina sellel teemal mitte midagi kirjutama ei hakka”. Siis niimoodi osadeks jagatuna, suutis ta oma ebameeldivatest emotsioonidest üle olla ja teemat laiemalt näha. Ühiselt leitigi päris palju objektiivseid teadmisi, mida esinejalt oli teada saadud. Samuti tekkisid rohelise kaabu lehele mitmed asjalikud mõtted. Punase kaabu lehel saadi oma emotsioone välja elada: tundsin et ta on üleolev, tundsin et ta soovib mind mõjutada jm. Kollase kaabu juurde kirjutati näiteks: ideed, mida esineja arendada püüab (eetiline ärai, maailma ökoloogiliste probleemide lahendamisele kaasaaitamine), on põhimõtteliselt hea ja õiged. Kriitika lehelt võis lugeda: ta püüab oma head ideed teostada veidi valede meetoditega, ta on juba nii kaua elanud, aga ikka pole suhtlema õppinud jm.

Sain ka kinnitust, kui oluline on harjutada avaliku esinemise ja publikuga suhtlemist oskust juba koolis ja pikema aja jooksul. Et elus ei juhtuks nii, et head ideed jäävad kehva esinemise tõttu varju ja publik ei pööra neile tähelepanu!