Nüüd ma ei saa enam niisama mandariine süüa ...

MÕJUVAST FILMIST (VEEL KORD)

Ilmselt juba aimate, et see postitus on seotud filmi “Mandariinid” vaatamisega. Eelmisel aastal filmi vaatamisest saadud sügavatest elamustest olen blogis juba kirjutanud (postituses “Mandariinid – film, mis kõigile meeldib”). Sellel aastal vaatasime filmi neljas vene emakeelega õpperühmas ja jällegi nägin filmi tugevat mõju noortele ja kuulsin neilt nähtu kohta palju ilusaid ja tarku kommentaare. “Nüüd ma ei saa enam niisama mandariine süüa, hakkan kohe sellele filmile mõtlema” – nii huvitava mõtte ütles välja üks kümnenda klassi noormees.

Kui söön mandariine ...

                                                                         © Fotolia

Järgnevalt kirjeldan filmi vaatamist 11. ja 12. klassi tundides ning jagan õpilaste kirjalikke mõtteid.

Kõigepealt vaatasime "Mandariine" 11. klassiga. Selles klassis õpivad peaaegu ainult tüdrukud ning nad olid juba kursuse algusest peale küsinud, millal me filme hakkame vaatama. Arvasin ka, et head eesti filmid sobiksid hästi meie programmi. Millist filmi aga valida? Õpilastega rääkides selgus, et nad on eelmisel õppeaastal vaadanud “1944” ja “Vehklejat”, mis mõlemad neile meeldisid. Mõningase üllatusena selgus, et “Mandariine” oli kodus vaadanud vaid üks neiu – see tegi valiku lihtsaks.

Teisipäeval on meil kaks tundi järjest ja see sobis hästi. Väike probleem oli küll klassi pimendamisega ja päris hästi me sellega hakkama ei saanudki, mis tegelikult rikkus veidi filmi mõju. Mulle tundus ka, et ainult osa klassist elas filmile tõeliselt kaasa, osa aga mõtles pigem oma mõtteid või tegeles tagareas oma telefoniga.

Järgmises tunnis arutlesime filmi teemal ja tegime samu ülesandeid, mida eelmises postituses kirjeldasin. Tunnistasin õpilastele ka oma kartust, et film neile ei meeldinud. Olin rõõmus, et seepeale ütles üks neiu: “No, me oleme ju suured inimesed, me saame aru, meile ei pea kõik olema värviline ja lilleline”. Teine tüdruk lisas: “Olen sellel aastal näinud kolme eesti filmi (“1944”,  “Vehkleja” ja nüüd “Mandariinid”) ja olen täitsa šokis, need on nii head!

Siin neiude mõtteid filmi “Mandariinid” teemal.

Film “Mandariinid” jättis mulle sügava mulje. See film jutustab inimlikkusest, inimeste suhetest ja tavalisest inimheadusest, mis ei sõltu rahvusest, vanusest või sõjalisest olukorrast.

Filmis on neli peategelast:

Ivo – heasüdamlik ja lahke mees, kes tuletas meelde, et kõikidel inimestel on ühesugused õigused, kõikidel on ühesugune õigus elada ja mitte kellelgi ei ole õigust võtta teise elu.

Ahmed on väga uhke tšetšeeni sõjaväelane, kes tahtis tappa grusiini sõjaväelast, aga Ivo õpetas teda, et kõige tähtsam on jääda inimeseks igas olukorras. Ta muutis oma arvamust ja hakkas suhtlema grusiiniga (tema nimi oli Nika) nagu inimesega, mitte poliitilise vaenlasega.

Nika polnud nii agressiivne kui Ahmed, aga ta ka oli väga uhke. Lõpuks nad olid valmis ohverdama oma elu selleks, et päästa teise elu.

Ma mõtlen, et seda filmi peaks vaatama igas koolis, sest tänapäeval ühiskonnas veel tekib rahvuslik vahe. Arvan, et see peab jääma minevikku ja filmid nagu see aitavad suunata mõtteid õiges suunas.

Mulle väga meeldis film “Mandariinid”, sest see ei ole tüüpiline sõjafilm, aga rohkem suhetest ja maailma probleemidest. Näiteks: kättemaksust ja julmusest.

Me peame austama üksteist ja mitte elama stereotüüpidega üksteisest. Täna üks inimene on meie vaenlane, aga homme me vajaksime tema abi. Igal inimesel on õigus elada ja mitte keegi ei tohi seda võtta.

Inimesed nagu Ivo alati sälitavad meie maailma ja aitavad meid aru saada, mis on hea ja mis on halb ja kuidas sellega elada. Isegi suuremad vanelased Ahmed ja Nika said sõpradeks Ivo abiga, aga Ivo selles juhtumis on selline headus ja kõik head asjad maailmas ja meie ühiskonnas.

Su vaenlasest võib saada su elupäästja

                                                                          © Fotolia

Eelmisel nädalal vaatasime klassis filmi “Mandariinid”. Mulle see film meeldis ja pani mõtlema, miks üldse filmil on nimi “Mandariinid” ja mida see tähendab.

Kõigepealt selles filmis ainult mandariinidel oli värv. Neid oli seal nii palju puudel. Tegelikult see oli esimene kord, kui ma nägin, kuidas üldse mandariinid kasvavad. Film oli sünge, seal oli sõda, üksteist tapeti.

Selles filmis mandariinid olid nagu vabadus. Mandariinid on nagu valguskiir. Nad on eredad ja silmapaistvad. Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on oma seadused ja kord olemas. Ma mõtlen, et “Mandariinid” on tehtud, uskudes inimese muutumist paremaks maailma kurjuse ees.

Film on minu meelest selline vana ja konservatiivne ja mõjus. Ma üldse ei teadnud, et on sellised filmid eesti keeles ja mis tegid eestlased. Ma arvan, et see film peaks näitama koolis 16-17aastastele õpilastele. Mind see film puudutas üsna valusalt ja ma olen kindel, et see film meeldib kõikidele.

Mandariinid on nagu vabadus

                                                                              © Fotolia

Vaatasime eelmisel nädalal filmi “Mandariinid”. Filmi algus mulle ei meeldinud ning sellepärast terve film ei pakkunud mulle huvi. Vaatasin ainult algust ja lõppu.

Filmi lõppu vaadates mul tuli pähe kolm mõtet.

Esimene mõte oli see, et mis on ehtne sõprus. Ivo mattis grusiini oma poja kõrvale. See tähendab, et ta armastas teda nagu oma poega.

Ja veel ma mõtlesin Abhaasia maastikest. Tahan sõita sinna ja teha pilte mägedest.

Filmi lõpus tundsin keeleotsal mandariinide maitset, kuidas nad lõhnavad.

Ma tahan veel kord seda filmi vaadata proovida, võib-olla siis ta mulle meeldib.

Tahan näha Abhaasia maastikke

                                                                             © Fotolia

Järgmisena vaatasime filmi kaheteistkümnendas klassis. Seal on rohkem noormehi ja nemad vaatasid filmi huviga nagu tegelikult selle klassi neiudki. Väike probleem oli küll, et vaatasime filmi kahes eraldi tunnis ja seega osa õpilasi (kes puudusid) ei näinud seda algusest lõpuni. 

Pärast filmi lõppu oli meil aega paariminutiseks esmamuljete jagamiseks. Kõik ütlesid, et neile film meeldis. Üks noormees ütles südamest: “Väga meeldis”. Teine noormees ütles, et vaataks seda filmi küll veel kord. Paar õpilast avaldasid aga arvamust, et näitlejate mäng oli kohati nende jaoks veidi kunstlik. Veel kaldus arutelu teemale, kes oli ikkagi filmis peategelane. Noormehed pidasid kõige tugevamaks meheks ehk alfameheks selles filmis Ahmedi. Üks noormees ütles: “Margus mulle üldse ei meeldinud. Vot Ivo oli ikka tõeline mees, aga Margus ...” Pärast väikest mõttehetke lisas ta veel: “Aga tõeline alfa selles filmis oli muidugi tšetšeen.” Ütlesin neile, et olen nõus, aga et Marguse osatäitja on Elmo Nüganen, kes on Linnateatri pealavastaja ja filmi “1944” režissöör. Ja ka väga hea näitleja. Arutasime veel ka, kuidas eestlaste külad Abhaasiasse tekkisid ja kas eestlaste külasid on kuskil veel.

Siin noormeeste kirjutisi teemal "Millele see film pani mind mõtlema?

See film oli väga huvitav ja ainult filmi lõpul ma sain aru, millised mõtted olid minu meeles. Ta pani mind mõtlema sõjale ja ebaaususele, sellepärast sõjas tapetakse kõik, ükskõik, mis rahvusest on inimesed. Ka mind pani mõtlema, et mõned inimesed võivad elada sellel maal, neil võib olla oma äri või kodu, aga siis nende rahulikku elu enam ei ole. Aga sõjas on ükskõik. Nagu Ivo ütles, ta armastas ja vihkas seda maad. Kokkuvõttes see film “Mandariinid” ütleb vaatajatele, et sõda on sõda ja rahvuste vahel ei ole erinevust.

Sõjal on ükskõik, kes sa oled

                                                                               © Fotolia

Eesti kirjanduse tunnis vaatasime filmi “Mandariinid”. See film pani mind mõtlema sellest, et sõda ei ole väärt inimeste elusid.

See, mis toimus Gruusias 1992. aastal, viis ära paljude inimeste elu ja meile seda näidatakse selles filmis. Meile näidati, kuidas vana mees Ivo pani jalule kaks nooremat meest ja hakkas armastama grusiini Nikat. Kuid pärast, sõja pärast Nika tapeti ja Ivo sõber Margus ka. Mitte Margus ja Nika polnud süüdi, aga sellepärast, et oli sõda, nad said surma. See film pani mind mõtlema sellest, kui lihtsalt ja kiiresti saab võtta inimeselt elu ja pärast seda mitte saada tagasi.

Inimelu on väga habras

                                                                           © Fotolia

Ma kahjuks filmi lõpuni vaadata ei jõudnud, aga mida ma nägin alguses mulle meeldis.

Alguses oli selline stseen, kus Ivo töötas oma töökohas, tegi oma kastid ja samal ajal tema juurde tulid sõjaväelased. Nendel olid relvad ja vana mees Ivo hakkas kohe neid aitama. Ja kui ma seda nägin, ma kohe sain aru, et meie ajal, kui sul on relv, siis sa saad lihtsalt inimest manipuleerida. Meie ajal võib väga lihtsalt inimest tappa, on vaja ainult ühte nuppu vajutada ja inimene on surnud. Seepärast on meil nii palju naispolitseinikke, sest et kedagi peatada, pole enam vaja lihaste jõudu, nagu oli vaja 100 aastat tagasi, võib ainult üht nuppu vajutada. 

Filmi jätkuks loeme praegu nii 11. kui ka 12. klassiga intervjuud Lembit Ulfsakiga http://arvamus.postimees.ee/2647362/lembit-ulfsak-poliitika-vigastab-geneetilist-koodi

Kokkuvõttes on tore tõdeda, kui hea Eesti - Gruusia film ikkagi on valminud ja kui hea on seda koolis õppetöös kasutada! Ise pean küll midagi välja mõtlema, et suuta järgmisel aastal vajaduse korral uue värskusega filmile läheneda - olen seda ju nüüdseks kokku näinud juba kaheksa (!) korda :)

Mandariinid ...

                                                                              © Fotolia