Nüüd ma tean, et inimestega on vaja rääkida

TÄNAVAKÜSITLUSE LÄBIVIIMISEST

On novembrikuu keskpaik, reede varahommik Tallinna südalinnas. Ruttate üle Vabaduse väljaku, nina vinge tuule eest jopekraesse peidetud ning mõtted eesseisva tööpäeva juures. Järsku peatavad teid kaks viisakat noort inimest ja paluvad vastata mõnele küsimusele. Kuidas te reageeriksite?

Just sellise olukorra tekitasime kümnenda klassi mitte-eesti emakeelega õpperühmadega ühes viimastest eesti keele tundidest. Viisime läbi tänavaküsitluse, mis oli järjeks ülesannetele, millest kirjutasin postituses "Millised on teie suhted presidendiga?"

Õpilased olid jagunenud paaridesse ja mõelnud välja kolm arvamusküsimust neid huvitaval aktuaalsel teemal. Enne päris tänavale minekut olime teinud ka “kuiva trenni” klassiruumis – õppijad olid ise kordamööda nii küsijate kui vastajate rollis. Harjutasime viisakalt inimeste poole pöördumist, küsimuste selget esitamist ja vastuste lindistamist.

Olin väga rahul, et olin suutnud luua õhkkonna, kus keegi ei hakanud esitama väga trafaretseid ja igavaid küsimusi. Õpilaste küsimused olid päris julged ja üsna erinevad.

Näiteks esitati küsimusi poliitika kohta.

Kui rahul te olete praeguse riigikoguga?

Kellest võiks saada meie järgmine president?

Kas Eestile on üldse presidenti vaja?

Palju päriti kooliteemadel.

Kas teie arvates on õige, et õpilased õpivad üheksa kuud ja puhkavad vaid kolm?

Millised õppeained võiks gümnaasiumiprogrammist ära võtta?

Milline peaks olema koolitoit?

Kuidas te suhtute sellesse, et vene gümnaasiumid peavad õppima eesti keeles?

Viimase küsimuse juurde käis ka teine keeleteemaline.

Kas eestlased peaksid teie arvates vene keelt oskama?

Üks noormees koostas küsimused suhete teemal ja tema küsimustega seoses õppisin ka mina ära ühe uue ingliskeelse termini :).

Kas te olete kunagi olnud friendzone'is?

Millised mehed meeldivad naistele?

Millal on õige aeg alustada tõsist suhet?

Ja lõpuks: kaks noormeest mõtlesid välja päris ootamatu küsitlusteema – tegelikult tegid nad nagu metaküsitluse :).

Kuidas te suhtute tänavaküsitlustesse?

Millal ja mis teemal on teid tänaval küsitletud?

Miks teie arvates tänavaküsitlusi tehakse?

Küsitlused sujusid päris kenasti. Õpilased suundusid koolimajast kesklinna poole ja mina läksin neile järele, hoides väikest distantsi. Nägin, kuidas esimene paar intervjueeris üht küsitletavat kiriku nurga taga ja teine paar oli peatanud noormehe, kes aktiivselt kätega vehkides midagi seletas. Tundus igal juhul, et kontakt on neil hea ja juttu jätkub kauemaks. Üks neiu, kelle paariline puudus oli nii julge, et tegi küsitluse üksi – ta suundus kohe ühe vanema naise juurde, kes bussipeatuses istus. Ma jälgisin kaugemalt, kas nad saavad jutule ja said!

Inimesed ruttavad hommikuhämaruses tööle-kooli

Päris kõik ei olnud siiski nõus vastama, mis on aga ka ju igati loomulik. Ütlesin ka õpilastele, et inimestel on ju hommikul kiire ja mõni ka lihtsalt ei soovi vastata ja see on tema õigus.

Tund möödus minu jaoks päris aeglaselt, sest õpilased hajusid laiali ja ma ei näinud varsti enam kedagi, vaid kõndisin lihtsalt üksi ringi. Vahetunni alguseks läksin kooli tagasi, võtsin õpilasi vastu ja küsisin igalt paaril esimesi emotsioone. Kõik tahtsid muljeid jagada. Eriti jäi mulle aga meelde üks neiu, kes ütles: “Ma ei teagi kohe, ma olen segaduses, ma olen veidi shokis ja nii rõõmus. Ma arvasin, et eestlastele ei meeldi venelased, poliitika ja muu sellise tõttu ja et eestlased arvavad, et venelased peavad eesti keelt õppima, aga eestlased vene keelt kindlasti mitte. Nüüd aga selgus, et inimesed rääkisid hoopis muud. Ma olin ka rõõmus seda juttu kuuldes ja ütlesin talle: “Jah, et teada, mida inimesed arvavad, on vaja nendega rääkida”.

Järgmises tunnis rääkisime küsitlustest kõigepealt suuliselt ja seejärel kirjutas iga paar küsitlust kokkuvõtva tekstikese. Järgnevalt neist mõned nopped.

Sellel reedel mina ja mu töökaaslane käisime Vabaduse väljakul küsitlust tegemas. Oli vara ja külm hommik. Kõik inimesed ruttasid tööle ja nendel ei olnud aega vastata, aga me ei andnud alla! Meie eesmärk oli pensionärid, sest neil oli aega ja nad ei rutanud kuhugi.

15 minuti pärast me kohtasime meie esimest “ohvrit”....Kõige huvitavamalt vastas meile üks tüdruk. Ta ütles, et ta juba magas sisse ja nüüd ei kiirusta kuhugi. Ta oli väga sõbralik ja vastas kõigile küsimustele.

Üldiselt on inimesed lahked

Kaks kolmest vastajast ütlesid,et suhtuvad hästi tänavaküsitlustesse ja nendele ikka meeldib vastata. Meile ütlesid, et viimati olid küsitlenud aasta jooksul. Enamusel juhtudel küsitlejad tahtsid teada inimese suhtumist poliitikasse või meie riigis.

50% 16-40aastastest Tallinna elanikest üldse ei tea midagi poliitikast. Eesti inimesed ei ole huvitatud poliitikast. Nendel elus on oma probleemid ja nendel ei ole aega.

Esimene noormees ütles, et ta armastab meie presidenti, aga pärast ta hakkas rääkima oma koolist, et see on väga hea. Ma ei tea, miks ta hakkas rääkima sellest teemast. Teine küsitletav oli naine, ta töötas R-kioskis ja ta ütles, et ta ei ole huvitatud poliitikast, aga ta arvab, et noored peavad teha poliitikaid ja kõik on nendel käel. Viimane küsitletu oli mees, ta oli ehitaja ja kogu elu elas Eestis ja ta mõtleb, et president ei ole vajalik Eestis, et poliitikat ta ei tee, aga ainult kulutab raha. Aga riigikogust ta rääkis ainult head mõtted.

Ma magasin sisse reedel, kui minu klass tegi tänaval küsitlust ja mul tuli teha seda küsitlust üksi. Alguses ma väga kartsin, ma ei teadnud kellelt küsida ja ma kogusin julgust. Küsitlesin esimest inimest, see oli noor naine. Ma lähenesin talle, sest tema näost oli näha, et ta on lahke inimene. Minu esimene küsimus oli: "Kui te võidaksite miljon eurot, siis mis te selle rahaga teeksite?" See naine vastas mulle, et ta ostaks endale suure maja ja avaks oma äri.

Kõige keerulisem oli ära arvata, kes võiks rääkida eesti keeles. Aga me arvasime kõik korrad õigesti :)

Teine vastaja oli range naine ja ta ütles, et elu on õppimine ja see on õige, et õpialsed õpivad 9 kuud. Lõpus naine ütles, et ta võtaks muusikat ja kunsti gümnaasiumi programmist ära.

Mind huvitas teema “Kuidas eestlased suhtuvad venelastesse Eestis?” Ma mõtlesin kaks küsimust välja ja reede hommikul läksin Vabaduse väljakule küsitlust tegema. Kõikidel inimestel oli külm, sellepärast jõudsin küsida ainult kolme inimese käest. Küsimusele “Kuidas te mõtlete, kas vene koolid peavad õppida eesti keeles?”, kõik vastasid, et ei pea. Inimesed mõtlesid, et eesti keel peab olema ainult nagu õppeaine, muidu ei ole siis õppimine vene koolis täisväärtuslik., sest sellistest ainetest nagu keemia ja füüsika ei saa õpilased aru. Kuid teisele küsimusele “Kas eestlased peavad vene keelt teadma?” vastasid möödaminejad erinevalt. Üks vana naine ütles, et see, kes tahab, võib õppida, sest see ei ole kohustuslik. Mees, keda ma kohtasin, oli venelane. Ta mõtles, et eestlased ikka peavad vene keeles rääkima, sest venelasi on Eestis palju. Viimane mees, kelle käest ma küsimusi küsisin, ütles, et eestlased peavad vene keelt teadma, kui tahavad äriga tegeleda.

Kokkuvõtteks ma võin kirjutada, et olen küsitluse tulemustega väga üllatunud. Nüüd ma tean, et kui tahad teiste inimeste arvamust teada, pead nendega rääkima.

See viimane lause tegi mulle loomulikult suurt rõõmu ja samuti ka see, et paljude õpilaste tööd lõppesid umbes nii: See oli väga huvitav, lõbus ja kasulik kogemus. Tulevikus me tahaksime proovida seda veel kord.

Olen väga rõõmus selle üle, kuidas tänavaküsitlus laabus!

Arvan ka, et tänavaküsitlus on nii hea meetod, et seda tasub veel kord proovida - pean selleks lihtsalt uue ülesande välja mõtlema.