Ma soovin tutvuda ilusate tüdrukutega Manchesterist

GRAMMATIKA ÕPETAMISE VAJALIKKUSEST JA VÕIMALUSTEST

Mul on B1-tase, aga tahan saada kõrgemat taset. Selleks on mul vaja veel grammatikat õppida.

Enda arenguvajadusena näen, et pean rohkem grammatikat õppima.

Oi, kui palju vigu mu tekstis oli. Tähendab, et ma pean ikka veel grammatikaga tegelema.

Selliseid arvamusi võib ka praegu õppijate suust tihti kuulda. Kuigi paljudele ei meeldi grammatikaõpe ja see ei aita ka otseselt kaasa keeleoskuse arengule, on arusaam grammatika õppimise vältimatusest sügavalt inimeste teadvusse kinnistunud.

Ka õpetajate seas on ikka veel üsna levinud arvamus, et eesti keel on nii eriline keel, et seda ilma alguses grammatikat õppimata selgeks ei saa. Samuti kalduvad mitmed õpetajad olema seisukohal, et parem õppida kohe alguses kõik õigesti ära, sest hiljem on palju raskem ümber õppida.

Tänapäevased keeleõppeseisukohad väidavad küll midagi muud. Keeleomandamise peamine tingimus on keele sees viibimine ja keele kasutamine ning vigade tegemine käib loomuliku arengu juurde (olen sellest ka varem bloginud, nt 24. augustil postituses "Kuidas keelt tegelikult omandatakse").

Grammatika enne keelekasutust on õppimise pea peale pööramine

                                                           © Fotolia

Seetõttu olengi ma järjest vähendanud grammatikaõpetamise osakaalu oma tundides: teeme vähe grammatikaharjutusi ja ma ei paranda sugugi alati ja kõiki õppijate vigu, ka kirjalikes töödes. Püüan aega tõhusamalt kasutada – lasta õppijail kuulda ja näha autentset eesti keelt ja pakkuda rohkelt erisuguseid põnevaid tegevusi keele kasutamiseks.

Samas tean ma muidugi hästi, kuidas eesti keele kui teise keele õppijate keel üldjoontes areneb, millised grammatilised kategooriad millal jõukohased on ja millised kõrvalekalded arenguga tüüpiliselt kaasas käivad.

Selles postituses kirjutan aga kahest juhusest, mil kümnendas klassis siiski tegime spetsiaalseid grammatikaharjutusi.

Esimene juhus oli seotud esimese suurema teemaga “Õpilasvahetus”. Kui õpilased olid kirjutanud motivatsioonikirjad konkursil osalemiseks ja ma nendega tutvusin, siis märkasin et noored ei oska eriti kasutada mitmuse käändeid, et neil puudub selles süsteem. Samas on mitmuse väljendamine kõrgemale tasemele (B2 ja edasi) liikumiseks kindlasti hädavajalik. On loomulik, et mitmuse käänetes tehakse sel tasemel vigu, kuid üldine arusaam peaks ikka olemas olema.

Seega andsin õpilastele mõned näited fraasidest ainsuses ja samadest fraasidest mitmuses ning arutasime, kuidas mitmuse vorme moodustatakse. Seejuures oli näha, et vähemalt osa õpilasi seda teoreetiliselt teadis. Edasi andsin neile kolm fraasi ainsuses ja nad pidid need mitmusse panema. Fraasid olid keskmiselt nõudlikud ja ka need, kes olid suutnud enne isegi sõnade kolm põhivormi ette kanda, ei suutnud kõiki fraase õigesti moodustada. See kõik tõestab jällegi, et teadmine ei lähe iseenesest üle pädevuseks, pädevuse jaoks on vaja piisaval hulgal praktikat).

Järgmiseks palusin igaühel lõpetada kolm etteantud lausealgust, igaühe kolme fraasiga (omadussõna + nimisõna) enda tegeliku arvamuse järgi.

Ma mõtlen tihti ...

Ma soovin käia ...

Ma tahaksin tutvuda ...

Pärast kontrollisime kiirelt, meenutasime muuhulgas ka tüüpilisi raskuspunkte käima rektsiooniga ja ga-lõpu ühekordse kasutamisega. Edasi töötasid õppijad paarides ja pakkusid, mida teine nende arvates võis kirja panna, st kellest või millest ta tihti mõtleb, kus sooviks käia jm. Ülesande mõte oli mitmuse vorme ka suuliselt praktiseerida ning samuti tõi see harjutus tundi veidi elevust ja nalja.

Õpilaste lauseid

Ma mõtlen tihti paljudest asjadest, ilusate juustega ponidest, maitsvatest toitudest, kiiretest autodest.

Mõtlen kiiretest autodest

                                                                                       © Fotolia

Ma soovin käia paljudes klubides, põnevates lõbustusparkides, suurtes ujulates

Ma tahaksin tutvuda ilusate tüdrukutega Manchesterist, jazzmuusikutega, rõõmsameelsete inimestega, huvitavate teadlastega.

Soovin tutvuda ilusate tüdrukutega 

                                                              © Fotolia

Teine grammatikateema, mida kümnenda klassiga harjutasime, oli täisminevik (teada-tuntud komistuskivi vene emakeelega õppureile). Seda tegime päris mänguvormis, kasutasin teada-tuntud mängu Kaks õiget, üks vale. Mängijad peavad koostama enda kohta kolm väidet täisminevikus, st mida nad on elu jooksul teinud huvitavat, mida kaaslased ei tea. Seejuures peavad kaks väidet olema tõesed ja üks väär. Edasi ütlevad mängijad järjest oma kolm väidet ning kaaslased esitavad täpsustavaid küsimusi (kasutades seejuures sobivalt lihtminevikku või täisminevikku). Väidete esitaja peab loomulikult püüdma kõigile küsimustele vastata nii, et kaaslased ei saaks aru, milline väide on väär. Lõpuks peavad kaaslased oma arvamuse välja ütlema.

Olen seda mängu väga palju kordi keeletundides kasutanud ja see tuleb üldjuhul alati toredasti väja. Nii ka seekord. Õppijad kippusid vaid alguses kohe pakkuma, mis on nende meelest õige, mis vale. Suunasin neid ikka rohkem täpsustavaid küsimusi esitama. Äraarvamine polnud aga siiski lihtne, mis näitas muidugi ka väidete head koostamist ja nutikat täpsustavatele küsimustele vastamist. Mängu lisaväärtusena saadi kaaslaste kohta üht-teist üllatavat teada!

Olen koduülesandeid tehes laua taha magama jäänud ja seal hommikul ärganud.

Kodutööd tekitavad hea une

                                                         © Fotolia

Õpilaste väiteid

Olen oma vanemate pulmas muusikat mänginud. vale

Olen võitnud Känguru matemaatikavõistlustel neljanda koha. õige

Olen käinud maailma suurimas McDonaldsi restoranis. vale

Olen haamriga lõhkunud koolilaua. õige

Tuul on mind õhku tõstnud ja edasi viinud. õige 

Ma ei ole kunagi kohvi joonud. vale

Olen osalenud väikese Miss Estonia konkursil. õige

Olen söönud konni. vale

Olen hüpanud langevarjuga. õige

Olen hüpanud langevarjuga - õige või vale?

                                                                     © Fotolia

Kavatsen ka edaspidi tegeleda grammatikga umbes samamoodi: mitte kulutada sellele liiga palju väärtuslikku tunniaega, samas jälgida pidevalt õpilaste keelelist arengut ja tegeleda vajalike teemadega lühidalt, aga korduvalt praktilises ja eelistatult mängulises vormis.