Võib-olla on eesti keeles mõni õhem raamat ka

EESTIKEELSETE RAAMATUTE VALIMISEST KIRJANDUSE TUNNI JAOKS

Viimasel ajal on mu käekott eriti raske – lisaks muudele vajalikele ja vähemvajalikele asjadele kannan pidevalt kaasas paari juturaamatut, et neid igal vabal hetkel kordamööda lugeda. Miks mu lugemiskirg on nii lõkkele löönud? Seletan kohe lähemalt.

Nimelt sain uues koolis endale ka uue väljakutse – lisaks eesti keelele 10. klassis õpetan 11. ja 12. klassile kirjandust eesti keeles. Et läbime praegu kursusi “Kirjandusteose analüüs” ja “Uuem kirjandus”, siis pidasin vajalikuks, et iga õpilane loeb kursuse jooksul läbi ühe tänapäevase eestikeelse ilukirjandusliku teose, mis just talle huvi pakub. Kui seda mõtet teiste eesti keele õpetajatega jagasin, siis avaldasid nad küll mõningat kahtlust, kas õpilased viitsivad sellist suurt tööd ette võtta. 

Õpilastega rääkides olid nad aga – vähemalt alguses – mu mõttega päri. Rääkisime veidi ka sellest, mis raamatuid nad üldse lugeda armastavad ja selgus, et neil on päris mitmekülgsed huvid. Näiteks oli mitme neiu lemmikkirjanik Haruki Murakami – neile meeldis tema raamatute müstilisus ja üks neiu ütles, et selle kirjaniku looming aitas tal depressioonist üle saada. Üks noormees oli viimati ema soovistusel lugenud läbi Paolo Coelho “Alkeemiku”. Mõni noormees huvitus sõjateemalisest kirjandusest, mõni õpilane oli lugenud eesti keeles Jaan Kaplinski loomingut ...

Et teha noortele valiku tegemist kergemaks, võtsin kooli kaasa kümmekond raamatut, mis mul endal olemas olid (paar tükki ostsin ka spetsiaalselt). Nii panin tunni alguses lauale Margus Karu “Nullpunkti”, Indrek Hargla “Apteeker Melchiori ja Oleviste mõistatuse”, Viktoria Ladõnskaja “Lasnamäe valge laeva”, Timo Porvali ja Tarvi Tiitsi “Just nii, härra seersanti!”, mõned raamatud Petrone Prindi Minu-sarjast ja mõned Tänapäeva noorteromaanid, nagu näiteks Reeli Reinausi “Suhkrust ja jahust”.  

Palusin igal õpilasel endale ühe raamatu valida, sellega kümmekonna minuti jooksul tutvuda ning vajaduse korral netist taustainfot leida. Seejärel tehti kaaslastele lühikesed esitlused, räägiti 1) kes on raamatu autor, 2) millest raamat räägib, 3) kellele raamat võiks lugemiseks sobida ja 4) loeti ette lühike katkend, et võimaldada tajuda keelekasutust ja teksti mõju.

Margus Karu "Nullpunkt" ja Justin Petrone "Minu Eesti

Neil paaril õpilasel, kes on Eesti elanud ja eesti keelt õppinud vaid mõned aastad, soovitasin valida “Nullpunkti”, sest see ei ole eriti mahukas ja mulle tundus ka seal kasutatav keel veidi kergem, näiteks laused ei ole väga pikad. Üks noormees luges tutvustuse ajal ette raamatu esimese lehekülje, mis avaldas talle muljet oma kergusega – tegemist on küll ilmselt ka kõige lihtsama leheküljega kogu raamatust :). Kuid noormehe esinemist oli väga hea kuulata ja teksti mõju kandus tõesti kuulajaini. Üks klassikaaslane ütles pärast raamatu peategelase kohta tabavalt “On tõesti tunda, et ta ikka väga ei taha”.

Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha seda.

Ma ei taha. Ma ei taha seda hetke. Ma ei taha seda nädalat. ma ei taha seda tuba ...

Margus Karu "Nullpunkti" algus

Üldiselt laabusid tutvustused kenasti. Eriti tore, et päris mitu õpilast süvenes oma raamatusse ja luges lausa mitu lehekülge läbi. Nii juhtus Melchiori raamatuga (seda soovitasin ühele tugevamale eesti keele valdajale, kel ka lai silmaring ja huvid ajaloost reaalteadusteni) ja ka härra seersandi looga (noormees, kes seda luges, ütles korduvalt “Väga huvitav” ja “Ma ei teadnudki, et Tapal on selline koht, kus toimub ajateenistus” jmt).

Nädala pärast oli siis tähtaeg, milleks kõik pidid olema oma valiku teinud (see võis, aga ei pidanud sugugi olema minu pakutute hulgast). Raamat tuli kaasa võtta ja meil oli kavas lugemistund. Üks õpilane küsis küll minu käest: “Miks te niisuguse tunni teete, kas te arvate, et meil on lugemisega mingeid probleeme :)?”

Timo Porval, Tarvi Tiits "Just nii, härra seersant!" ja Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Kui tund kätte jõudis, selgus, et raamatud on olemas siiski vaid umbes pooltel. Ülejäänuil olid aga olemas väga erisugused põhjendused :). Noormees, kes oli vaimustatud ajateenistuse raamatust, ütles nüüd, et ta ikka seda ei vali, sest sõjast räägitakse praegu niigi liiga palju. Ma ütlesin, et vali siis midagi muud (kuigi ise mõtlesin, et ju vist ikka tekkis noormehel geniaalne mõttevälgatus, et äkki on eesti keeles kirjutatud ka tunduvalt õhemaid raamatuid kui 350 lk :). Samuti selgus osa õpilaste jutust, et Apollo raamatupood, kust nad kõik oma raamatut osta tahtsid, oli kahjuks suletud. Ma pole küll mitte kunagi näinud et Apollo oleks kinni siis, kui ta peab olema avatud. Ja lisaks tean ma Tallinnas veel palju teisigi raamatukauplusi, kuid andsin siiski õppijaile teise võimaluse Apollo külastamiseks :).

Neile, kellel raamatuid kaasas polnud, andsin selleks tunniks puhtalt tunde järgi raamatu enda omade hulgast. Ja pärast selgus, et valik läks mitmel korral üllatavalt täppi. Pärast tunniajast lugemist otsustas üks noormees võtta seersandi loo – talle meeldis, kuidas peategelane ei tahtnud alguses üldse ajateenistusse minna, sest tal oli palju muid plaane äri ja muu alal ning ka naine juba olemas. Nüüd ta on aga juba seal ja on aru saanud, et enam pole abi seljavalu või nõdrameelsuse teesklemisest ja et nüüd tuleb aasta aega mööd metsi joosta nagu põder, püss seljas. Teine noormees sai lugemiseks Ladõnskaja “Lasnamäe valge laeva” ning ütles, et võtabki selle – et ta pole kunagi mõelnud, et Lasnamäel on selline huvitav ajalugu (Jüriöö ülestõusu lahingud, Peeter Esimese külaskäik jne) ning et on ka põnev teada saada, kuidas Lasnamäe tüdruk seal suureks kasvas. 

Õpilaste endi valikud olid veel näiteks “Nullpunkt", Suhkrust ja jahust” “Minu Dublin”, “Minu Eesti”, “Minu Alaska”. Mõned neiud valisid siiski ka tõlkekirjanduse teoseid, aga et neil olid need tõesti eestikeelsetena raamatukogust võetud ja et nad nii väga tahtsid just neid lugeda, siis lubasin erandina lugeda näiteks Elizabeth Gilberti “Söö, palveta, armasta” ja Ray Bradbury “451° Fahrenheiti ”. 

Lugemine on mõnus 

© Fotolia

Väikestest äpardustest võib veel mainida, et paar neiut olid endale poes hoolikalt raamatut valinud ja leidnud kauni kaanega ja arvatavasti armastusest rääkivad teosed, lugedes selgus aga, et need ei vasta üldse nende ootustele ja nad ei saa nende mõttest midagi aru. ning olid selle peale veidi nördinud. Lohutasin neid ja lubasin uued raamatud valida ning vajaduse korral ka ise neile veel midagi leida püüda. Ütlesin, et minu meelest ongi üldse kõige olulisem, et teile raamat meeldiks, muidu on seda ju ikka väga raske ja isegi mõttetu lugeda. Ilukirjanduse lugemine peaks ikka olema nauditav tegevus, mitte mingi karistus ja piin.

Üks noormees pajatas aga humoorikal viisil loo, kuidas ta soovis laiendada oma raamatukogude alast silmaringi ning proovis laenutada raamatut Rahvusraamatukogust. Kahjuks selgus aga, et ta on raamatute laenutamiseks liiga noor, vaid 17-aastane :). Kaaslased arvasid küll, et ju ta ikka mõjus kahtlase inimesena, kes raamatutele liiga võib teha. Tegelikult see muidugi nii pole ja õnneks ei võtnud noormees ka ise lugu väga südamesse ja soovib ikka edaspidigi raamatukogusid külastada :).

Lugemine on haarav

© Fotolia

Kokkuvõttes oleme siis jõudnud nii kaugele, et suuremal osal õppureist on raamatud valitud ja olemas. Kuidas lugemine sujub, sellest juba mõnes järgmises postituses. Nüüd kiirustan aga lugema - pean ju ka ise kõik need raamatud läbi saama, kuidas muidu õpilastega nende teemal arukalt vestelda :).