Kes käitus kõige halvemini?

ÕPETAJA ÕPPIMISEST JA KAASAHAARAVAST VÄITLUSTEEMAST

Noori ei huvita mitte miski.

Õpilased on elust väsinud.

Ilma hinnet saamata nad küll midagi tegema ei hakka.

Selliseid väiteid kuulen õpetajate käest päris tihti, aga ei saa nendega kohe kuidagi nõustuda. Vastupidi – mulle tundub, et noori on just sellepärast nii tore õpetada, et nende jaoks on nii paljud asjad huvitavad ja nad nad lähevad uutest tegevustest nii kergesti hoogu.

Muidugi on võimalik valida tunnis käsitlemiseks ka äraleierdatud teema, esitada teema trafaretsel viisil ja nõuda õpilastelt selle kohta “õigeid arvamusi”.  Siis võib muidugi kindel olla, et arvamus noorte huvipuuduse kohta saab kinnitust.

Selleks, et õppijaile tõeliselt kaasahaaravaid tunde pakkuda, on õpetajal vaja ka endal pidevalt õppida. Ja praegusel ajal on õnneks koolitusturul piisavat palju väga põnevaid ja kasulikke kursusi – jätkuks vaid ajalisi ja rahalisi ressursse :)

Õpetajal tasub omandada erisuguseid õpetamismeetodeid

Eelmisel kevadel lõpetasin aastase koolitajate väljaõppe (http://developdesign.eu), mis pani mind tõesti tunde palju aktiivsemalt ja targemalt läbi viima. Tunnen aga, et arenguruumi on veel palju ja koolitustel on ka lihtsalt vahva käia – seega hakkasin sel sügisel jälle õppimisvõimaluste järele vaatama. Hetkel olen keskendunud lühikursustele: olen juba lõpetanud väitluskoolituse esimese etapi (http://speaksmart.ee/teenused/koolitusteemad/kursus-argument) ja kiirlugemiskoolituse (http://www.kiirlugemine.ee). Kirja olen end pannud ka kahepäevasele õppemängude koolitusele (http://www.kultuur.ut.ee/et/taiendusope/hariduslikud-mangud-koostoos-oppekava-uldpadevustega) ja ühepäevasele graafilise visualiseerimise koolitusele (http://creativitycatcher.com/graafiline-visualiseerimine-ja-protsessi-lihtsustamine).

Selles postituses kirjutan väitluskoolitusel omandatud haaravast väitlusteemast, mida ka oma õpilastega katsetasin. Väitluskoolitus kandis nime “Argument kui suhtlusvahend” ja me õppisime seal struktuurselt mõtteid esitama, koostama argumenti kui selget ja põhjendatud väidet, vestluspartneri argumente analüüsima ja neile adekvaatselt reageerima, demagoogiat ära tundma ja enesekindlalt esinema. Mina panin lisaks hoolega tähele ka kõiki huvitavaid metoodilisi võtteid, mida koolitaja kasutas.

Oma eesti keele kui esimese keele rühmaga tegin kõigepealt läbi väitlusülesande teemal “Alligaatorite jõgi”. Alguses rääkisin neile loo, mille meie koolitaja meile rääkis, mis aga on pärit internetist

http://chhs.johnston.k12.nc.us/common/pages/DisplayFile.aspx?itemId=5224204

Meie koolitusel ja ka minu tunnis olid lool paar muudatust: oli öeldud, et neiu oli 18-aastane, neiu ei küsinud paadimehe ettepaneku kohta nõu mitte sõbralt, vaid emalt ja lõpus neiu ei naernud. 

Kõigepealt pidi iga õppija reastama loo viis tegelast nii, et number üks on see, kes käitus selles loos kõige halvemini, number kaks see, kes oli käitumise halbuse poolest järgmine jne. Kui kõik olid read koostanud, loosisime õpilastest kaks rühma ja nad tegid sama ülesande rühmatööna. Nad pidid argumenteerimise teel jõudma rühma ühise arvamuseni. Loosimise tulemusena tekkisid väga head rühmad: kummaski oli nii noormehi kui neide ja nii eestlasi kui mitte-eestlasi.

Hea ülesanne käivitab õppijad

 © Fotolia

Võin tõesti öelda, et ülesanne käivitus kohe ja õppijad arutasid paarkümmend minutit midagi muud ümberringi märkamata. Minul polnud vaja muud teha, kui vaid rühmi kõrvalt jälgida. Mul oli ka hea meel, et tõesti kõik avaldasid oma arvamust ja arvamused olid erinevad. Noormehed kaldusid üldiselt arvama, et kõige halvemini käitus neiu. Põhjenduseks toodi, et temast algas kogu lugu ja kui ta poleks nii käitunud, poleks midagi juhtunudki. Neiud aga vaidlesid vastu ja ütlesid, et süüdi on hoopis neiu armastatu, sest ta oleks ju võinud midagi ette võtta, mitte niimoodi passiivselt oodata. Kuulsin aga ka, kuidas üks noormees (armeenlane) väitis, et kõige halvemini käitus hoopis ema, kes oleks pidanud igal juhul tütrele nõu andma, olgugi see täiskasvanu.

Arutelu lõpus tutvustas kumbki rühm oma pingerida teistele ja põhjendas oma valikut. Kummalgi rühmal olid erinevad read, mis ongi selle ülesande puhul loomulik. Siin pole ainuõiget lahendust, mis oli algul õpilastele isegi veidi ootamatu, sest ollakse ju koolis pahatihti harjunud ootama alati õpetajalt “õiget” vastust.

Tore oli ka see, et õpilased küsisid ülesande täitmise ajal paar korda, mille alusel tuleks määrata “halb käitumine”. See on väga õige küsimus, sest halb võib olla vägagi erinev, lähtuvalt valitud kriteeriumidest. Selles ülesandes pole aga kriteeriume ette antud, vaid need tuleb ise leida.

Ülesande hea mõju avaldus veel selles, et õpilased hakkasid pärast pingeridade tutvustamist ise edasi arutama. Ja ka eestlased avanesid ning hakkasid oma elust sarnaseid näiteid tooma. Selle üle oli mul väga hea meel: oli näha et lugu puudutas õppijaid.

Kokkuvõtteks ütles üks nutikas noormees, et siin ei saagi ju olla ühist seisukohta, sest igaüks vaatab asju oma vaatenurgast. Et selles loos on palju teadmata asju ja igaüks täidab selle tühja ruumi vastavalt oma kogemustele ja arvamustele. Ütlesin, et see on väga tark mõte, aga et elus on ju ka samamoodi. Alati me anname olukordadele ja sündmustele hinnanguid vastavalt oma kogemustele, alati täidame tühja ruumi oma arvamustega.

Hea ja halb on suhtelised mõisted

                                               © Fotolia

Lõpetuseks siis moraal: kui tegemist on tõeliselt elulise ja olulise ülesandega, siis on õpilased sellest vägagi haaratud, see paneb nad arutama, mõtlema ja end avama! Ja ka õpetaja õpib sellistes tundides alati midagi uut!