Ma valetasin teile
TEKSTI HUVITAVUSEST JA KOKKUVÕTTE
KIRJUTAMISEST
Inimesed õpivad iga päev
midagi. Kui palju sellest õpitakse koolis ja kui palju väljaspool kooliseinu?
Kui palju õpitakse tunnis seda, mida õpetaja kavatses õpetada ja kui palju
hoopis muud, mida õpetaja õpetada ei kavatsenud? Kui palju õpitakse teadlikult
ja kui palju ebateadlikult?
Et õpilasi üldse
õppimisse haarata, on kindlasti oluline leida käsitletavale teemale vaatenurk
ja lähenemine, mis õpilasi puudutab ja on neile tähenduslik. Kui teema
õpilastele korda ei lähe, siis ei saa tegelikust õppimisest üldse rääkidagi.
Samas ei saa öelda, et on olemas ainult kindlad noorteteemad, mis õppijaid
huvitavad ja ülejäänu jätab neid külmaks. Olen ise kogenud, kui erisuguste
teemade peale võivad noored põlema minna, kui need on maailmale ja
inimkonnale olulisi küsimusi puudutavad või õppijate elus tähtsaid probleeme
lahendada aitavad. Seejuures on oluline ka teemakäsitlus hoogsus, intrigeerivus,
lõbusus – keegi ei suuda kaua tegeleda igava ja tuima tööga.
Kirjutan selles
postituses, kuidas käsitlesime eesti keele kui esimese keele õpperühmas
valetamise teemat, õppides samal ajal
tekstist olulist leidma ja teksti kokkuvõtet koostama.
Valetamise teema juurde
sattusin tegelikult täiesti juhuslikult. Asi oli selles, et olin juba mõnda
aega kavatsenud hakata õpilastega harjutama teksti kokkuvõtte kirjutamist,
milleks mulle oli andnud inspiratsiooni kokkuvõttevõistlus “Tuum” (http://vikerraadio.err.ee/v/10ecdc68-9acc-4a29-9fcc-09e96d8cbbc8).
See konkurss toimub juba mitu aastat ja seal on alati olnud kasutusel ka
tekstid, mis tõmbavad lugema ja pakuvad mõtlemisainet kauemakski. Valisingi oma
õpilastele eelmise aasta konkursiteksti “Edukas valetamine on väga keeruline”.
Kokkuvõttevõistlus on väärt asi |
© Fotolia
Teemasse sissejuhatuseks
tegime soojendusharjutusena tuntud keeleõppemängu “Kaks õiget, üks vale” –
igaüks peab mõtlema enda kohta välja kolm huvitavat asja, mida kaaslased tema
kohta ei tea (nt olen tulnud Eesti meistriks või olen mänginud teatris). Seejuures
peavad kaks neist väidetest olema õiged, üks aga vale. Kaaslased esitavad mõned
täpsustavad küsimused, millele väidete esitaja vastab loomulikult nii, nagu
kõik oleks õige. Seejärel arvavad kaaslased, milline väide ei ole õige.
Mäng tuli päris hästi
välja – õpilased “valetasid” üsna edukalt. Näiteks ütles üks õpilane, et ta
magab viimasel ajal öösiti keskmiselt neli tundi, et ta on lennanud lennukiga
üle viiesaja korra ja et ta on söönud koguviimase nädala iga päev kana. Teine
õpilane ütles, et ta on värvinud oma juuksed punaseks, et ta armastab tennist
mängida ja et ta oskab tantsida paljusid peotantse.
Seejärel jagasin
õpilased paarideks ja andsin neile teksti (http://vikerraadio.err.ee/saade/tuum-2014/tekst).
Tegemist oli intervjuuga, milles ajakirjanik esitas politseipsühholoog Kätlin
küsimusi nt Kuidas hästi valetada? Kuidas
valele jälile saada? Mis on valetamise evolutsiooniline põhjus? Mille kohta
kõige rohkem valetatakse?
Paarilised said
intervjuu eri osad. Kumbki esitas oma
osa olulisemad küsimused teisele, teine vastas neile oma arvamuse järgi ja
seejärel luges küsimuse esitaja vastava vastuse ette.
Järgnes individuaalne
töö – kokkuvõtte kirjutamine. Alguses arutasime lühidalt, mis kokkuvõte üldse
on, miks ja kus on seda vaja kirjutada ning panime koos kirja punktid, millele
hea kokkuvõte peaks vastama. Õpilased said mult ka lehe konkursi korraldajate soovitustega.
Kokkuvõte peab tooma välja teksti tuuma |
© Fotolia
Kokkuvõtte sisu
- Kokkuvõte toob välja teksti tuuma (keskne väide, probleem, idee jne).
- Selle kõrval toob kokkuvõte välja teised olulised ideed.
- Kokkuvõte on omaette tekst, mis peab lugejale olema mõistetav ilma algtekstita.
- Kokkuvõte peab väljendama teksti sisu refereerija sõnadega.
- See ei tohi olla tsitaatide või kaudses kõneviisis ümberkirjutuste kogum. Tsitaadid sobivad ainult sellise info edasiandmiseks, mis on oluline ja autoril väga tabavas sõnastuses esitatud.
- Oluline on jälgida, et teksti mõte ei moonduks refereerimise käigus.
- Kokkuvõte on objektiivne, neutraalne tekst, milles ei tohiks olla kokkuvõtja enda hinnanguid, arusaamu, lisamõtteid.
- Kokkuvõte ei pea sisaldama viiteid põhiteksti autorile. Kui refereeritava mõtte taga on keegi, kes pole kokkuvõetava töö autor, siis tuleb see välja tuua.
Kokkuvõtte vorm
- Kokkuvõte peaks olema keelelt ja stiililt selge, lihtne tihe tekst.
- Selle saavutamiseks on oluline vältida mõttekordusi ja kõrvalepõikeid. Ka ei pea kokkuvõte järgima originaalteksti kompositsiooni.
- Tekst peab olema ortograafiliselt ja grammatiliselt korrektne.
Osa õpilasi jõudis oma
kokkuvõtte tunnis valmis, teisel jäi see kodus lõpetada. Mõnel kulus töö
esitamiseks lõpuks terve kuu ja nad said seejuures veidi ka
teemakohaseid oskusi harjutada :) Näiteks küsisin ühelt noormehelt, kui kaugel ta kokkuvõte on ja ta vastas mulle, et saadab selle tänase päeva jooksul, et
tal on pool arvutis valmis ja pool veel paberil. Tegelikult andis ta oma teksti
mulle nädala pärast ja selle lõppu oli kirjutatud valetamise näitena: “Näiteks,
siis kui ma ütlesin teile, et mul on pool tööd arvutis ja pool paberi peal
valmis ma valetasin”. Järgnevalt paari õpilase kokkuvõtete esimesed variandid.
Õppija A kokkuvõtte esimene variant, esitatud autentsel kujul
Me kõik valetame tegelikult igapäevaselt. Mõne inimese puhul on vale
läbinähtav, mõne puhul mitte. Politseis töötav psühholoog rääkis, kuidas
politsei valesid tuvastab. Ta rääkis, milliseid vigu inimesed valetamisel
teevad ning kuidas hästi valetada. Põhiline viga, mida inimesed valetamisel
teevad, on see, et nad ei kontrolli oma kehakeelt. Nad ei näe valetades
enesekindlad välja. Selleks, et hästi valetada, tuleb ise seda valet uskuda. Samuti
valge pluusi kandmine jätab ausama ja usutavama mulje. Politsei tuvastab valet
muidugi valedetektori ja faktide kogumise abil. Kuid valedetektor võib ka
tihtipeale valet informatsiooni anda. Mõne teema puhul ei lähe inimene ärevaks
mitte sellepärast, et ta valetab, vaid sellepärast, et teatud teemad on tema
jaoks lihtsalt ärevust tekitavad. Samuti rääkis ta, et valetamsit õpitakse juba
varases lapseeas ning mõnele inimesele jääbki mulje, et valetamine on on õige
ja normaalne tegu.
Mõned valed teevad elu ilusamaks |
© Fotolia
Õppija B (mitte-eesti emakeelega) kokkuvõtte esimene variant, esitatud autentsel kujul
Kätlin Konstabel ütles
et ta väga palju valetab. Ise ta koolitab politseinikke. Ta rääkis, kuidas
hästi valetada – tuleb end kontrollida (hingamist, meeleseisundid). Samuti
ütles ta et ei tohi minna närvi. Ütles, et on palju eksiarvamusi valetamise
kohta: mõni inimene on kõõrdsilmne, teine ei vaatagi silma.
Soovitab ta politseile:
enne, kui hakata inimest üle kuulama, tasuks luua normaalne kontakt, et näha
inimest rahulikus olekus. Ütles ka et valge värv saab mõjutada usaldusväärsust.
Oleks tore kui peres
oleks asjad selged. Lapsed õpivad kõik valetama, seda ei saa vanemad vältida. Aga
võiks olla nii, et on paika pandud, mille kohta ei tohi valetada. Valetamist
proovitakse praegu ära tabada aju-uuringutega. Valedetektor hindab emotsiooni.
Kõige tähtsam detektoriga on see et inimene ei läheks närvi ja oleks rahulik.
See on päris raske, sest kui inimene valetab, saab inimese aju tohutu koormuse.
Edukas valetamine on väga keeruline.
Näiteks, siis kui ma
ütlesin teile, et mul on pool tööd arvutis ja pool paberi peal valmis ma
valetasin.
Me kõik valetame aeg-ajalt |
© Fotolia
Õppija C kokkuvõtte esimene variant, esitatud autentsel kujul
Inimesed
valetavad iga päev. Enam levinud valed on “Mul läheb hästi” ja “Kõik on
korras”. Politseinikke koolitatakse valesid märkama. Valesid on võimalik
varjata täpselt sama moodi nagu petta valedetektoreid – tuleb end kontrollida.
Tuleb käituda valetades täpselt samamoodi nagu tõtt rääkides.
Valede kohta on ka palju
eksiarvamusi. Nimelt toetutakse liialt kindlatele punktidele ja märkidele, mis
nö. aitavad valet eristada tõest. Tõde on selles, et inimesed on liiga
keerulised, et seletada nende mõtteviisi mõninga kõne või kehakeelse
liigutusega. Iga inimene on erinev, ning treenitud või väga heade valetajate
valesid pole võimalik isegi valedetektoriga üles võtta. Kõige lollikindlam viis
valele jälile saada on võrrelda inimese käitumist rahul olekus, pinge alla
olekus ja seejärel võrrelda tema käitumist olukorras, kus eelnevalt tead, et
küsitletav valetab.
Valed on eksisteerinud
väga primitiivsetest aegadest saati. Valede otstarbe on üldjuhul väga lihtne:
soovitakse saada eeliseid teiste ees või kaitsta end kurja vastu. Valetamine on
loomulik ja ka vajalik meile. Sellegi poolest on inimestel üldiselt sõltuvalt
valest raske valetada. Jah-ei küsimustele on lihtne vastata, aga kui palutakse
pikemat selgitust anda, siis saab inimese aju tohutu koormuse. Ta peab tegema
mitut asja korraga: asendama tõese info valega, arvestades sealjuures seda, et
lugu võib olla vaja hiljem korrata. Peab ka arvestama sellega, et lugu oleks
võimalikult tõepärane ja vastav tema tavalisele käitumisele. Seda õpivad ka
lapsed ja selle vastu ei saa midagi teha. Vale on üldiselt väga lai mõiste
häguste piiridega, see on kasulik ja samal ajal kahjulik.
Valetamisest ei ole alati lihtne aru saada |
© Fotolia
Esimestele
kokkuvõttevariantidele lasin kaaslastel konkursitingimuste järgi tagasisidet
anda ning andsin autoreile võimaluse kokkuvõte selle põhjal ümber kirjutada.
Tõele au andes, seda küll keegi ei teinud :)
Tunnis järgnes meil aga
arutelu valetamise teemal. Igaüks pidi esinema umbes kolmeminutilise suulise
sõnavõtuga, milles väljendama oma mõtteid. Kaaslased kuulasid, küsisid,
arutasid ... Kokkuvõttes jõuti järeldustele, et ...
valetamine on evolutsiooniliselt kujunenud nähtus; see on
vajalik, kõik teevad seda mingites olukordades; valed on eri kaaluga; kerge on
valetada võõrastele, kes sind ei tunne; kui keegi valetab, seda tihti märgatakse
ja võetakse arvesse temaga edasisel suhtlemisel; väga olulistes asjades ei
tohiks valetada; lähedased ei tohiks valetada asjades, mis teid mõlemaid
oluliselt puudutavad; keerukamate asjade valetamine on raske, sest aju saab
siis suure koormuse; valet ei ole sugugi alati lihtne ära tunda
Järgnevalt kavatsen veel
lasta õpilastel analüüsida kokkuvõtteküsitluse võitjate tekste, tuua sealt
välja peamõtted ja nende esitamise järjekorra ning võrrelda, mille poolest tema
töö võitja oma ga sarnaneb ja mille poolest erineb (mis on üle, mis on puudu).
Valetamise teema oli
huvitav, noortele oluline ning arusaadav ja arendav. Kõik said seda teemad
läbides palju ise rääkida, teiste mõtteid kuulata ning diskuteerida. Õppisime
teksti kokkuvõtet kirjutama – see on väga vajalik oskus, mis nõuab aga
pikemaajalist harjutamist. Seda kavatsen ka eri viisidel edaspidi teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar