Kõik on uus septembrikuus

ÕPPEAASTA ALUSTAMISEST UUTES JA VANADES RÜHMADES

Need Olivia Saare tuntud värsiread käivad sellel aastal tõesti ka minu kohta – nimelt töötan alates septembrist uues koolis! Põhjuseks mu esimeses koolis kujunenud olukord, mille tulemusena jäi mulle õpetada vaid nüüdne 11. klassi eesti rühm. Jah on õige küsida, kuhu siis teised kadusid? Ja lühike vastus on, et 12. klass suleti ja 10. ei avatudki :( 

Täpsustuseks pean ütlema, et meil ikka on mõned 12. ja 10. klassid, kuid mitte enam neid, kus oleks vaja eesti keelt teise keelena õpetada.

Eelmise aasta 11. klass oli väga õnnetu saatusega – sealt kukkus järk-järgult õpilasi välja (mitte eesti keele, vaid teiste ainete tõttu) ja lõpuks otsustati klass sulgeda ning viimased mitte-eestlased lahkusid meie koolist. Mul on sellest siiani kahju – olin nende (mitte kõige lihtsama iseloomuga, aga huvitavate ja lahtise peaga) õpilastega hea kontakti saanud ja mul oli nüüd kerge ja tore neid õpetada. See, et tegelesime suures osas nende tegelikele huvidele vastavate teemadega ja õppisime võimalikult praktiliselt, oli ka nende eesti keele õppe motivatsiooni oluliselt tõstnud. Kahjuks olid neil aga kuhjunud tõsised probleemid mõne teise ainega ja nad ei osanud ega suutnud neid iseseisvalt lahendada. Olen kindel, et õige toetuse korral oleksid need noored suutnud ka meie gümnaasiumi edukalt lõpetada, Samas tahan aga uskuda, et ühest koolist väljakukkumine ei ole saatuslik – on ju elust teada palju näiteid edukatest inimestest, kes on gümnaasiumist väljalangemise järel lõpetanud õhtukooli vm ja oma tee leidnud!

Lisaks 12. klassi puudumisele selgus sügisel ootamatult, et ka uutesse kümnendatesse klassidesse ei astunud õpilasi, kellele oleks olnud vaja õpetada eesti keelt teise keelena. Seejärel otsustasin, et kui tahan ikka vene õpilasi ka õpetada, pean  minema mõnda teise kooli. Nii tegingi ja sain seal neli rühma – kaks kümnendat klassi, kellele õpetan eesti keelt teise keelena ning üheteistkümnenda klassi ja kaheteistkümnenda klassi, kellele õpetan kirjandust eesti keeles.

Uute rühmadega oli vaja kõigepealt tuttavaks saada. Tutvustasin ennast: rääkisin, kes ma olen, kuidas eesti keele õpetamise juurde olen sattunud ja miks sellesse valdkonda jäänud jne. Seejärel palusin igal õpilasel öelda kolm asja: oma nime, mis on talle elus oluline  ning ühe huvita fakti enda kohta. Esimesena lasin vastata esimesel soovijal, edasi andis iga vastaja omal valikul sõna edasi. Saingi kohe noorte kohta palju huvitavat teada: et suur osa neist on koos õppinud juba algklassidest saadik, et tegemist on väga aktiivsete noortega, kes õpivad lisaks koolile veel erinevaid keeli, käivad muusika- või kunstiringis, tegelevad spordiga (tennisega, peotantsuga, ujumisega, võitluskunstidega, jäähokiga, jalgpalliga jm), kusjuures paljud kõrgel tasemel. Huvitavate faktidena nimetati näiteks, et mu juuksed ei ole loomulikult sellised (pruunid ja sirged) nagu nad praegu välja paistavad, et ma oskan teha ise limonaadi söögisoodast ja veel mingitest põnevatest komponentidest, mida ma kahjuks enam ei mäleta.

© Fotolia

Järgmiseks palusin õppijail hinnata oma eesti keele oskust. Selleks joonistasin tahvlile ringi ja ütlesin, et see on keeleoskus tervikuna. Seejärel jagasin ringi kuueks osaks ja palusin õppijail nimetada, mis osadest keeleoskus koosneb ning kirjutasin need ringi osade juurde.

Siis ütlesin, et iga oskuse hindamiseks on meil skaala 1-st 10-ni ja ringi keskpunkt on null, ning ringi välisjoon kümme, ning palusin igaühel iga osaoskust hinnata ja hinnang ristikesega joonele märkida. Lõpuks tuli ristikesed ühendada, nii et tekkis kujund. Mida suurem on kujund, seda parem on keeleoskus inimese enda hinnangul. Mida ühtlasem on kujund, seda võrdsemad on osaoskuste tasemed. Üldiselt on aga ikkagi tavaline, et mõni oskus domineerib ja mõni on madalam. 

Õpilase enesehinnag oma eesti keele oskuse kohta

Lõpuks pidid õpilased paarides vestlema ja oma kujundeid võrdlema ning kommenteerima. Ise käisin ka samal ajal klassis ringi, vaatasin kujundeid ja kuulasin arvamusi. Üldiselt jäi silma, et paljud hindasid enda puhul tugevamaks kuulamist ja ka lugemist. Valdavalt kõige nõrgema hinnangu sai aga sõnavara. Jäi mulje, et õpilased suudavad hästi enda oskusi hinnata ja analüüsida. Näiteks ütles üks õpilane: “Mul on üsna väike sõnavara ja see takistab mul tekste mõista ning loomulikult ka rääkida ja kirjutada”. Veel kuulsin, kuidas teine õppur analüüsis, miks on talle rääkimine kergem kui kirjutamine. Ta tõi põhjuseks, et kui ta räägib ja midagi valesti ütleb, saab kaaslane kohe üle täpsustada, ja kui ta räägib emakeelekõnelejaga, siis ta kuuleb pidevalt vastuseks õiget keelt ja hakkab ise ka nii rääkima. Kirjutades aga on sellised võimalused väiksemad”. Tõesti väga nutikad tähelepanekud!

Oma vana kooli eesti rühmas tegin soojenduseks harjutuse jutukuubikutega. Need on nagu täringud, aga igal küljel on mingi pilt. Iga õpilane võttis ühe täringu ja valis seejärel sealt ühe pildi, mis teda millegipoolest kõnetas: millega seoses talle mingi mälestus või mõte pähe tuli. Seejärel jutustas ta oma loo rühmale, teised kuulasid ja esitasid küsimusi.

Jutukuubikud

Õpilastel olid tõesti kuulamapanevad lood. Näiteks rääkis üks noormees vee pildiga seoses, kuidas ta oli terve suve töötanud vetelpäästajana Tallinna ühes rannas. Lisaks kirjeldas ta oma vetelpäästehooaja lõpuüritust, mis toimus Tallinnast väljas mere ääres ja mille üheks osaks oli iseehitatud alusega merelt “uppunu” leidmine ja kaldale toomine. Lugu läks kogu aeg põnevamaks: nad ei leidnud kohe uppunut ja pidid seega kauaks merele jääma, läks juba pimedaks ja hakkas külm ning nad ei teadnud, kus nad täpselt asuvad ... Ja nii edasi, aga kõik lõppes õnnelikult! Teine õppija rääkis, kuidas ta luges suvel filosoofide Schopenhaueri ja Nietzsche teoseid ja mis ta neist arvab – tõsi ta tunnistas ka ise, et lugeda oli huvitav, aga edasi rääkida siiski raskevõitu.

Jutukuubikuid on mitut tüüpi

Teiseks palusin selle rühma õppijatel välja pakkuda tegevusi mida võiksime nende meelest selle aasta eesti keele tundides teha. Jagasin õppijad paarideks nii, et igaüks sai ühe kommi, mille kotist võttis ilma seda nägemata ja kellel olid samad kommid, siis need moodustasid paari. Kommid võis seejärel ära süüa :).

Ja õpilaste ideed on sellised (esitatud juhuslikus järjestuses)

-        -       Rohkem esitlusi

-       Väitluse õppimine
-       Lugeda muinasjutte
-       Õpetada ise üksteist
-       Lahendada ristsõnu
-       Käia teatris
-       Õppida kiirlugemise tehnikat
-       Vaadata Eesti filme
-       Harjutada kõnepidamist (nagu eelmisel aastal tegime)
-       Teha plakateid
-       Teha erisuguseid rühmatöid
-       Teha aasta alguses läbi 12. klassi proovieksam ja siis aasta lõpus jälle, et näha progressi
-       Teha huvitavaid lugemisülesandeid (Suur-Eesti jne)
-       Suhelda Xxx-ga, laiendada tema eestikeelset sõnavara, õpetada teda rääkima
-       Laiendada sõnavara äri valdkonnas
-       Rohkem praktilisi ülesandeid
-       Harjutada eesti keele rääkimist pannes õpilased igapäevaelu situatsioonidesse /nagu      paar korda oleme teinud)
-       Lugeda eestikeelseid uudiseid
-       Tutvuda Eesti kultuuri ning traditsioonidega

Väga head ideed ja kavatsen neid kindlasti kasutada tunnitegevuste kavandamisel! 

Kommentaariks lisan, et Xxx on selles rühmas eelmise aasta jaanuarist õppiv noor, kes on pärit Venemaalt, aga on viimased aastad enne Eestit õppinud Londonis. Seega hakkas ta eesti keelt õppima nullist. Tal on lisaks koolile ka eraõpetaja ja areng on olemas, kuid võiks olla kiirem. Peab ta ju gümnaasiumi lõpus tegema koos teistega eesti keele B2-taseme eksami. Ja muidugi oleks tal Eestis kergem ja mõnusam, kui ta rohkem keelt valdaks. Probleem on selles, et see klass õpib kõiki teisi aineid inglise keeles ja klassikaaslased vestlevad temaga samuti inglise keeles. Eesti keele tunnis on mul ka liiga vähe aega temaga rääkimiseks, kuna mul on samal ajal vaja ka eesti keelt vabalt valdajatega tegeleda. Seetõttu tuli mul idee, et sellel õppeaastal panen igas tunnis ühe õpilase Xxx õpetama ja noored olid selle ideega igati nõus. Eks näis, kuidas see plaan meil edeneb.

Teine kommentaar on teksti “Suur-Eesti” kohta. See on Martin Ehala artikkel http://arvamus.postimees.ee/2727866/martin-ehala-vaike-eesti-ja-suur-eesti, mille olin andnud õppijaile analüüsimiseks kümnenda klassi üleminekueksamil (meie koolis on selline eksam). Kavatsen seda teemat õpilastega veel suuliselt arutada, sest eksamitöös kirjutatud arvamused olid ikka seinast seina, aga kõik väga huvitavad. Nii et see oli kindlasti tekst, mis noori kõnetas!

Maailm on tervik

© Fotolia

Ilusat kooliaasta algust kõigile!