Mul on hea meel, et ...

EKSAMITEST JA TAGASISIDEST

Uskumatu, kui ruttu on möödunud suvi ja kätte jõudnud uue õppeaasta algus! Et ma pole ikka jõudnud kõiki möödunud aasta huvitavamaid ja olulisemaid sündmusi ning mõtteid kirja panna (neid on lihtsalt niivõrd palju ja eks kirjutamine võtab omajagu aega ka!), siis jätkan nende kirjeldamisega uute sündmuste vahel veel edaspidigi. Praegu teen aga väikese kokkuvõtte möödunud õppeaasta lõpetamisest: eksami sooritamisest ja õpilaste tagasisidest.

Riikliku eesti keele eksami sooritasid minu õpilastest vaid kaheteistkümnenda klassi vene rühma noored. Et meie rühm oli väike, käisime eksamit tegemas teises koolis. Ausalt öeldes ei kartnud ma, kuidas mu õpilased eksami sooritavad, vaid pigem seda, kas nad ikka õigeks ajaks õigesse kohta jõuavad ja kas neil ka isikut tõendav dokument kaasas on. Hoiatasin noori, et vastasel juhul on neil järgmine eksami tegemise võimalus alles aasta pärast. Siis küsis üks õpilane mult: “Kas siis peab 12. klassi ka uuesti läbima?” Oh – mul hakkas tast kohe päris kahju :), aga õnneks sain selle hirmu kiiresti hajutada. Ka eksamile jõudmisega laabus kõik kenasti – ainult üks noormees suundus GPSi järgi kõigepealt kõrvalkooli (ärge küsige minult, miks, sest olin kõigile mitu korda seletanud, kuhu tulla), paari minuti pärast aga siiski ka õigesse kohta :).

Eksami esimene osa on teadupärast kirjutamine: poolametlik kiri (umbes 120 sõna) ja arutlus (umbes 180 sõna). Kirjutamine on üldiselt üks nõudlikumaid osaoskusi – seekord olid aga teemad igal juhul superhead! Poolametlikus kirjas oli vaja esitada pretensioon internetipoele kooli arvutiringile ostetud kõrvaklappide sobimatuse tõttu. See oli väga hea teema poistele ning ka tüdrukud said sellega kenasti hakkama. Arutluse teemaks oli “Elukutse valimisel on oluline huvitav töö, mitte suur palk”.

Eksam nõuab ka oskust end kokku võtta

                                                          © Fotolia

Olin õppureile enne eksamit veel viimase meeldetuletusmeili saatnud, kus olid kokkuvõtlike punktide kaupa kirjas soovitused, mida minu meelest tasuks eksamitöös järgida.

Poolametlik kiri

-       tööjuhise täpne täitmine

-       poolametlik stiil (mitte liiga kõnekeelne, mitte sõnu veits, suht, sihuke, nihuke jmt)

-       struktuur (loogiline järgnevus, vajadusel mõned lõigud)

-       viisakas algus ja lõpp (alguses tavaliselt vaja öelda kes oled ja miks pöördud)

-       pöördumise järele ei panda eesti keeles koma,

-       lõpus soovi järele ka ei panda koma

Vastust ootama jäädes

Nimi

-       tavaliselt hea lisada kontaktandmed (ei pea olema sinu päris andmed, kuid parem mitte XXXX, vaid lihtsalt mõtle midagi välja)

-       õige pikkus (+/- 10% on OK)

Arutlus

-       teemale vastavus

-       arutlev stiil (mitte liiga kõnekeelne, mitte liiga emotsionaalne, mite liiga isiklik, mõned näited on head, aga et oleks ikka arutlust ka, mitte jutt).

-       et oleks nii poolt- kui ka vastuargumendid ja lõpus kokkuvõte (võib olla nii, et üks lõik poolt, teine vastu)

-       lõik peaks ka olema tervik, st käsitlema üht-kaht mõtet

-       tekst peaks olema loogiline

-       alguses lühike sissejuhatus

-       mitte tühja juttu (praegu ma kirjutan, mida arvan, kõik inimesed mõtlevad erinevalt jmt)

-       mitte korrata palju kordi sama mõtet

-       mitte liiga üldsõnaline

SOOVITATAV TEHA ENNE KIRJUTAMIST VÄIKE KAVA, NT PANNA KIRJA PAAR POOLTARGUMENTI JA PAAR VASTUARGUMENTI

Et õpilastel oli õigus oma kirjalikust tööst enda jaoks koopia teha, sain nende tekste hiljem ka vaadata. Ja mu üldmulje oli vägagi hea – kõik kirjutasid teemakohaselt, sobivas stiilis ja sisukalt. Vigu oli erinevalt, mõnel peaaegu üldse mitte, mõnel veidi oli, kuid selliseid, mis ei takistanud teksti mõistmist.

Mulle meeldisid ka noorte mõtted ja tekstide head ülesehitused. Üks õppija arvas näiteks, et tegelikult peaks olema võimalik huvitav töö ja normaalne palk kombineerida. Kui see pole aga kuidagi võimalik, siis tasub ikka järgida huvi, sest muidu muutub inimese elu väga rutiinseks, mis tekitab stressi ja see kandub üle ka töövälisesse ellu. Teiselt poolt leidis teksti autor aga, et kui töö eest makstakse hästi, siis see tähendab, et inimest hinnatakse selles ametis ja tema tegevus on oluline. Sellest aga võib ka piisata, et inimest õnnelikuks teha, ja aja jooksul õpib ta tõenäoliselt ka oma tööd armastama.

Teine õpilane kirjutas toredas isikupärases stiilis, kuidas tema vanaema on alati öelnud, et hea palk on elukutsevalikul olulisim ja et raha annab inimesele selle rõõmu tagasi, mis ebahuvitav töö talt ära võtab. Seejärel lisas õppur, et kui vanaema seda juttu räägib, segab ema alati vahele ja ütleb, et elukutseks peaks ikka valima tegevuse, mida oleks ka lihtsalt tore teha. Edasi kirjutas autor, et tema tahtis varem saada psühholoogiks (selleks ametiks on tal ka minu meelest palju annet ja olen seda talle ka korduvalt öelnud) – ning et paljud olid seda plaani toetanud, paljud aga ka vastu olnud ja soovitanud valida ikka midagi, mis ka raha sisse tooks. Nüüd on ta tänulik neile, kes psühholoogi ameti maha laitsid, ja on otsustanud õppida midagi tulusamat ning psühholoogia jätta pigem hobiks. Järgnes arutlus huvi ja tulususe plusside-miinuste üle, mille kokkuvõttes jõudis autor järeldusele, et huvi põhjal võivad ameti valida vaid need, kellel on tugev iseloom, mis aitab ka väikese sissetuleku ära kannatada. Kellel aga nii tugevat iseloomu pole, peaksid ikka tulusama ameti leidma :).

Rõõm teeb ka raske töö kergeks

                                                               © Fotolia

Eksami teised osad (keele struktuur, lugemine ja kuulamine) olid mu õppijaile nende endi hinnangul küllalt kerged. Eksami suulise osa viisin läbi mina, vastuseid hindasid aga kaks võõrast hindajat. Suuline osa oli küllalt lihtne ning erilisi üllatusi ei pakkunud. Kui mitte arvestada seda, et kõige parem eesti keele oskaja (kes tegelikult valdab keelt nagu eestlane) sai selle eest 19 punkti (maks on 20). Kuidas on see võimalik? Jah on – ma ei süüdista hindajaid, sest õppija rääkis üsna vaikselt, kiiresti ja veidi pominal. Minu viga oli see, et seda õppurit tundes, olin absoluutselt kindel, et ta saab maksimumhinde. Oleksin aga pidanud 1) juba varem tundides tema esinemisoskuste arendamisele rohkem rõhku panema ja 2) eksamil talle ütlema, et räägi natuke kõvemini ja aeglasemalt vmt. Aga eks see ole väga eluline õppetund – pead suutma endast 15-minutiga võimalikult hea mulje jätta neile, kes sind kunagi varem pole näinud!

Eksami kogutulemused selguvad alati umbes kuu aja pärast. Need olid ootuspäraselt head – tegemist oli ju ka tugeva rühmaga. Kõrgeim tulemus oli 97 punkti (õppijal, kes on osa aega õppinud eestikeelses koolis) ja madalaim (tegelikult ka kõrge :)) oli 84 punkti.

Lisaks eksamitulemustele on aga väga oluline või tegelikult olulisemgi see, kuidas õppijad ise oma keeleoskuse arengut tunnetavad ja kuidas neile eesti keele õppimine meeldib. Selle teada saamiseks koostasin väikese tagasisideküsimustiku.

Palun mõtle aastale tagasi ja pane kirja vastused järgnevatele küsimustele. Mida rohkem kirjutad, seda parem on!

1. Mis on need asjad (tegevused, mõtted, tunded, inimesed vm), mis sulle selle õppeaasta eesti keele tundidest kõigepealt meenuvad?

2. Millised tegevused, ülesanded, tekstid vm olid sinu meelest kõige huvitavamad? Miks?

3. Millised tegevused, ülesanded, tekstid vm olid sinu meelest kõige igavamad? Miks?

4. Millised tegevused, ülesanded, tekstid vm olid sinu meelest kõige kasulikumad? Miks?

5. Millised tegevused, ülesanded, tekstid vm olid sinu meelest kõige vähem kasulikud? Miks?

6. Mida võiks järgmisel aastal eesti keele tundides veel teha? Mida võiks järgmisel aastal eesti keele tundides teisiti teha?

7. Mida soovid veel öelda?

SUUR AITÄH SULLE! J

Mare

Sain tagasisidest palju kasulikku mõtlemisainet nii õnnestumiste kui ka edasiarendusvõimaluste kohta. Mind tegi aga väga õnnelikuks, kui üks õppija kirjutas: “Mul on hea meel, et te hoolite õpilastest ja mõistate meid. Olen tänulik, et te hoolitsete Xxx eest, ta võib olla mõnikord laisavõitu, kuid ta on tore inimene ja ainuke, mida ta vajab, on eesmärk ja põhjus õppimiseks”. See andis mulle kinnitust, et inimeste areng on hoopis olulisem, kui lihtsalt teadmiste edasiandmine.

Samas olin siiski aineõpetaja ja muidugi on mulle olulised ka mu õppijate oskused eesti keeles. Olen õnnelik, et üks õppija kirjutas nii: “Te tegite väga head tööd Yyy ja Zzz keeleoskusega. Mõnikord Räägib Yyy nii, nagu ma poleks kunagi uskunud, et ta suudab. Tal on alati olnud eesti keelega raskusi”.  Teine õppija tuli mu juurde aga lõpuõhtul ja ütles, et ei saatnud mulle tagasisidet, aga tahab öelda, et on väga tänulik, et eksamil nii hea tulemuse sai, ta tunneb, et on selle aastaga suure progressi teinud ja et see on minu saavutus :). Mul oli muidugi väga hea meel, aga vastasin talle, et see on ikka sinu saavutus. Mille peale ta ütles väga kenasti, et see on meie saavutus :). Ja eks see ole tõesti nii! Veel lisas ta, et talle meeldisid meie eesti keele tunnid ja et oli tore õppida. See oli minu jaoks kokkuvõttes kõige olulisem!

Aitäh, õpilased!!! Teiega oli väga tore!!!

                                                                 © Fotolia

Annan endale muidugi aru, et mul oli kergem töötada, sest rühmad ei olnud nii suured kui tavaklassis – sain seetõttu õpilastega lähema kontakti ning õpilased said palju rääkida ja oma mõtteid välja öelda. Samas andis see mulle aga tunde, et kui oma metoodilist pagasit edasi arendada, siis ei tohiks ka suuremas rühmas olla võimatu selline õhkkond saavutada, kus õppimine oleks nii mõnus kui ka tõhus!