Kuidas keelt tegelikult omandatakse?

KEELEKONSTRUKTSIOONIDEST NING ÕPPIJA JA ÕPETAJA TEGEVUSTEST

Inimkeel on väga põnev ja keerukas nähtus, mida kogu maailma teadlased on palju uurinud. Miks on keeli nii palju? Mis on eri keeltes sarnast ja mis erinevat? Kuidas keeled tekivad ja kaovad? Kuidas omandab laps oma esimese keele (ehk emakeele)? Kuidas õpivad inimesed teisi keeli (ehk võõrkeeli)? Kuidas omandatakse akadeemiline keelekasutus nii esimeses kui teises keeles?

Et keeleomandamise protsessi täpsemalt mõista ja igapäevatöös saadud kogemusi paremini üldistada, läksin paar aastat tagasi õppima Tallinna Ülikooli lingvistika doktorantuuri. Minu doktoritöö teemaks on „Eesti keele kui teise keele B1- ja B2-taseme lingvistiline sisu“ – püüan kirjeldada, millist sõnavara ja milliseid keelestruktuure eesti keele õppijad tüüpiliselt B1- ja B2-taseme kirjalikes testides kasutavad, mille poolest need tasemed sarnanevad ja mille poolest erinevad. 

Kirjutan oma uurimusest pikemalt mõnes järgnevas postituses, praegu soovin aga jagada mõtteid keeleomandamise tänapäevastest seisukohtadest. Kuulsin neid Oulus 17.–21. 08. 2015 toimunud XII rahvusvahelisel fennougristikakonverentsil (http://www.oulu.fi/suomenkieli/fuxii/englanti/etusivu)  
eesti ja soome keele omandamise sektsiooni peattekande pidanud Yväskylä Ülikooli professori Maisa Martini suust  (https://www.jyu.fi/hum/laitokset/kielet/oppiaineet_kls/fennicum/henkilokunta/maisa-martin)

Olen nende põhimõtetega väga nõus ning mitmeid neist ka varem järginud. Kuuldu ärgitas mind aga sellel teemal edasi mõtlema ja ka praktilises töös mõningaid uusi võtteid proovima.

Paljude, nii enda kui teiste teadlaste uuringute tulemuste põhjal arvab professor Maisa Martin järgmist: 

• Keeleoskus areneb ainult keelt kasutades. Keelt võib omandada ilma õpikute ja grammatikareegliteta, kuid mitte mingil juhul ilma kasutamiseta.
• Keelt ei omandata eraldi sõnu ja grammatikat õppides. See ei ole inimesele loomuomane. Keelt omandatakse pigem „valmistükkidena“, kus sõnad ja grammatika on loomulikul viisil ühendatud. Näiteks on normaalne omandada korraga fraas Kas see buss läheb lennujaama?, mitte üksikult sõnad kas, see, buss, minema, lennujaam ja tegusõna pöördevormid olevikus ning sisseütleva käände lühivorm.
• Selliseid valmisfraase kuuleb ja näeb keeleõppija keelt kasutades. Seega kuuleb ta neid just sellistes situatsioonides, mis on talle vajalikud. Fraasid on väga erisuguse keerukusega, need ei esine ettemääratud järjekorras. Keeleõppija „korjab“ nähtud ja kuuldud keelest enda jaoks vajalikke fraase üles, proovib neid kasutada ja nii jäävad need talle meelde.
• Nende valmisfraaside mõjul hakkavad keeleõppija peas tekkima nn keelekonstruktsioonid. Konstruktsioonide abil hakkab õppija seejärel ise sarnaseid fraase looma. Näiteks loob analoogia põhjal ta juba ise fraasi Kas see rong läheb kesklinna? Seejuures ei pea ta teadma, mis grammatilisi vorme ta kasutab.
• Konstruktsioonid on keeleõppe ehituskivid. Kogu keel ongi tegelikult konstruktsioonide kogum. Konstruktsioone omandatakse nii emakeele kui võõrkeele õppes.
• Konstruktsioonid tekivad kohe keeleomandamise alguses. Algaja keeleõppija konstruktsioonid on lihtsad ja täidetud piiratud sõnavaraga. Keeleoskuse arenedes muutuvad konstruktsioonid järk-järgult mitmekesisemaks.
• Õppimise ajal kasutavad õppijad ka konstruktsioone, mis pole päris sellised nagu on õppimise lõppeesmärk. Neid ei tohiks aga nimetada vigadeks, vaid neid tuleks võtta kui omandamisprotsessi loomulikku osa. Keeleoskuse arenedes muutuvad konstruktsioonid järk-järgult emakeelekõneleja omadele sarnasemaks.
• Igal keeleõppijal on oma huvid ja keeleõppe eesmärgid. Keeleomandamine on edukaim siis, kui õppija neid järgib.

Oulu ülikooli ees, pea mõtteid täis :)

MIDA PEAKSID TEGEMA KEELEÕPPIJAD

Õppijad peaksid:

• olema võimalikult palju keele sees, kuulama ja lugema erisuguseid tekste, laskma keelel endale mõjuda
• olema julged: proovima keelest aru saada ja seda ise kasutada, mitte kartma eksida
• otsima just enda huvidele ja eesmärkidele vastavaid õppematerjale, sh võimalikult palju autentseid (ehk päriselu) materjale
• püüdma jätta meelde tervikfraase
• pöörama tähelepanu ka fraasi vormile, mitte ainult tähendusele
• olema valmis palju kordama
• eksperimenteerima, proovima omandatud väljendeid loovalt laiendada ja otsima oma väljendusele tagasisidet 

MIDA PEAKSID TEGEMA KEELEÕPETAJAD

Õpetajad peaksid:

• looma õppijate tasemele sobivaid ja õppijaid motiveerivaid võimalusi autentse keele kuulamiseks-lugemiseks
• looma õppija tasemele sobivaid jaõppijaid motiveerivaid võimalusi rääkimiseks ja kirjutamiseks
• õppijaid õppeprotsessis suunama ja toetama
• õpetama õppijaid oma õppeprotsessi planeerima, andma neile nõu, mida tasuks järgmisena õppida
• pöörama vähem tähelepanu vigadele
• parandama vigu vastavalt tasemele, näiteks mitte parandama algaja tekstis kõiki vigu
• laskma õppeprotsessil kulgeda loomulikus tempos ja suunas, mitte sundima õppijaid õppima asju kindlas järjekorras
• looma õppijaile erisuguseid võimalusi kordamiseks ja õpitu aeg-ajalt ülevaatamiseks
• pöörama õppijate tähelepanu rohkem konkreetsetele keelevormidele ja vähem abstraktsetele reeglitele, millest paljud õppijad polegi võimelised aru saama