Tänapäeva Punamütsike
PRESSIKONVERENTSI PIDAMISEST
Kuigi kirjutamisoskus
on kahtlemata väga oluline ja vajab arenemiseks palju harjutamist, ei ole see
ometi ainuke, millega eesti keele tunde täita. Teise keele õppijate puhul
on üsna selge, et ka rääkimisoskus tasub samavõrra tegeleda – ja see
üldiselt meeldib õppijaile ka. Kui palju peaks rääkimisoskuse arendamisega tegelema
aga esimese keele tundides?
Mulle tundub küll, et
ka esimese keele tundides on oma roll lihtsalt vestlemisel: inimesed soovivad
rääkida, kui neid kuulatakse – see tõstab tuju ning tekitab rühmas
suurema ühtsustunde. Lisaks sellele tasuks aga mõelda, milliseid rääkimise osaoskusi
oleks vaja eraldi õpetada. Kaks, mis mul kohe pähe tulevad, on arutlemis- ja
väitlusoskus ning avaliku esinemise oskus. Neid oskusi vajab elus edukaks
toimetulekuks iga inimene ja nende omandamisega peaks koolis pidevalt tegeldama (ja seejuures mitte vaid eesti keele tundides).
Selles postituses
kirjutan, kuidas me eesti rühmaga pressikonverentsi pidasime (mis on ju üks
avaliku esinemise vorm). Tegemist on projektiga „Uue ekraniseeringu
pressikonverents“, mis pärineb vihiku http://www.kynnimees.ee/et/toovihikud/praktiline-eestikeel-10klass-vihik2-toode
esimesest teemast.
Teema alguses tutvusime
ekraniseeringu mõistega, võrdlesime romaani ja ekraniseeringut, lugesime Hellar
Grabbi teksti „Nimed marmortahvlil: raamat ja film“ ning tegime lugemis- ja
sõnavaraülesandeid.
Seejärel algas projekt.
Õpilased pidid ette kujutama, et nad on noorte filmitegijate rühmitus, kes on
ekraniseerinud ühe armastatud raamatu ning annavad nüüd ajakirjanikele ja
üldsusele selleteemalise pressikonverentsi. Kõigepealt tuleb moodustada rühmad.
Et meie õpperühm on väike, siis saigi neist kõigist kokku üks paras rühm.
Seejärel tuli välja
mõelda, mis raamatu nad on mängult ekraniseerinud, jagada rollid ja valmistuda
pressikonverentsil esinemiseks. Kõige keerukamaks osutus raamatu valimine.
Tehti mitmeid huvitavaid ettepanekuid, kuid probleemiks osutus, et ei leitud
ühtki raamatut, mida kõik õpperühma liikmed oleksid olnud lugenud. Lõpuks
jõutigi klassikalise „Punamütsikeseni“ – mulle see variant küll väga ei
meeldinud, tundus liiga ärakasutatud teemana, kuid see oli õpilaste valik.
Rollide jagamine laabus
sujuvamalt. Otsustati, et peaosalisteks on Punamütsike ja hunt – ning Punamütsikese
mängijaks valiti noormees ja hundi rolli hakkas täitma neiu :). Konkreetseid õpilasi tundes näis valik mulle andekas. Vanaema
rolli sai kaunis pikkade blondide juustega neiu ja rohkem näitlejaid ei valitud. Ülejäänud
õpilastest said režissöör (üks kõige keeleosavamaid neiusid), operaator (asjalik
ja loogiline noormees), kunstnik (stiilne neiu) ja produtsent (noormees, kellel
parasjagu esinemis- ja erisugustes projektides osalemise kogemusi).
Siis hakati koos filmi
kontseptsiooni paika panema. Lasin seda protsessi neil endil juhtida ja nad
said üldjoontes päris hästi hakkama. Otsustati teha Punamütsikese tänapäevane
versioon. Algama pidi see umbes nii, et Punamütsike ärkab üles peale eelmisel
päeval toimunud pidu, hakkab otsima vanaema, kes oli ka temaga koos peol, ja leiab, et too on kadunud. Siis
hakkab Punamütsike meenutama, mis eelmisel õhtul juhtus ja tasapisi hakkab kõik
talle meelde tulema ... Kontseptsioon ei olnud just väga sügavamõtteline, aga nalja sai selle loomisel küll parasjagu.
© Fotolia
|
Kui kontseptsioon
enam-vähem valmis, tutvusime pressikonverentsi läbiviimise põhimõtetega (selle
kohta on õppevihikus infotekst) ja siis palusin igal õppijal oma
paariminutilise esinemise teksti kirja panna, mida nad ka tegid. Probleemiks
osutus küll, et ei osatud nii palju kirjutada, et see paariminutilise esinemise
ära täidaks. Seejärel harjutasime pressikonverentsi paar korda läbi – seejuures
oli produtsendi rollis olev noormees ka moderaatoriks. Mina olin kuulaja rollis,
andsin tagasisidet ja esitasin esinejaile ka küsimusi. Üldiselt inspireerisid esinejad
ise üksteist päris hästi ja nii mõnigi rääkis rohkem ja huvitavamalt, kui tal
eelnevalt paberil kirjas oli. Suunasin ka moderaatorit vastajaid jälgima, vajaduse
korral lisaküsimusi esitama või lisakommentaare andma.
Nii, nüüd seisis siis
ees veel pressikonverentsi lõplik läbimängimine. Kui üldiselt on see mõeldud
nii, et üks rühm esineb ja ülejäänud klass on ajakirjanike rollis, siis meil
tekkis probleem kuulajate puudumisega. Õpilased ütlesid küll, et neile sobib
suurepäraselt, kui vaid mina olengi kuulaja. Mina aga nii ei arvanud. Tahtsin,
et nad saaksid ikka realistlikuma esinemiskogemuse veidi suurema ja võõrama
auditooriumi ees. Mõtlesin, et kõige sobivam oleks esineda 10. klassi ülejäänud
õpilaste ees, kes õpivad teise õpetaja juures (seal on osa sama klassi õpilasi
ja osa paralleelklassi õpilasi). Üks õppija oli aga sellele plaanile
absoluutselt vastu ja ütles, et tema sinna rühma esinema ei tule ja pigem
puudub sel päeval koolist. Ma ütlesin, et mõtlen siis esinemise üle veel ja
sellega meil seekord tund lõppes. Kaalusin ka muid esinemisvariante: võiks ju
põhimõtteliselt esineda ka 11. või 12. klassile, neil polnud aga samal ajal
tunniplaanis sellist tundi, mida oleks kuidagi meie esinemisega seostada
saanud. Otsustasin siis ikka teise eesti keele õpetajaga rääkida ja ta oli
lahkelt nõus.
Seejärel tekkis meil
eri põhjustel peaaegu paarinädalane aeg, kus me esinemist teha ei saanud (kord
olin mina lähetuses, kord toimus meie tunni ajal mingi kooliüritus, kord oli produtsendi
rolli täitev noormees haige ja kuna tema pidi olema ka pressikonverentsi
moderaator, siis teised ei olnud nõus ilma temata esinema minema). Lõpuks
jõudis siiski kätte see päev, kus esinema pidi toimuma. Olin õpilastele öelnud,
et püüdku kindlasti kõik kooli tulla, et mitte teisi alt vedada. Hoiatasin aga
ka, et esinemist ära ei jäta me enam mingil juhul.
Meie tund oli üsna
päeva lõpus. Nägin enne vahetundide ajal õpilasi ja küsisin, kas kõik on
koolis. Vastuseks sain, et hundi ja vanaema osatäitjaid veel siiani nähtud
poldud :(. Lisaks tuli ühel vahetunnil minu juurde üks neiu ja ütles: „Palun,
ärme lähme sinna teise rühma esinema“. Sain aru, et tal on esinemisnärv sees ja
püüdsin teda rahustada. Ta ütles aga ikka, et teeme siis vähemalt nii, et seal
oleks ainult nende klassi teine pool, aga mitte paralleelklassi inimesi.
Ütlesin, et vaatame ja et kõik läheb kindlasti hästi.
Siis jõudiski meie tund
kätte ja läksime kõik koos teise klassi, kus oli rohkem ruumi ja seega parem
pressikonverentsi pidada. Ausalt öeldes olin ise ka parasjagu närvis, kuidas
see kõik ikka välja kukub ja kas filmi sisu ikka tundub teistele nii huvitav ja
lõbus, kui meie rühmale endale. Halb üllatus oli ka see, et hundi osatäitja ikka
puudus. Hea üllatus oli, et vanaema rolli täitja oli ekstra meie
pressikonverentsi jaoks kohale tulnud. Nii et rohkem puudujaid polnud.
© Fotolia
|
Moodustasime ühe pika
laua, mille taha minu õpilased kohad sisse võtsid. Neil olid kaasas nimesildid,
millel kirjas ka esineja roll, ja need pandi iga esineja ette. Kuulajad istusid pinkides ja alustasimegi. Ja
kõik sujus isegi paremini, kui oskasin oodata! Moderaator-produtsent oli nagu kala vees – ta rääkis
lahedalt ja juttu tal juba jätkub. Samas juhatas ta oskuslikult sisse kõigi
teiste esinemised ja teised tulid väga kenasti kaasa! Punamütsikese osa täitnud
noormees mängis tõelist kapriisset filmidiivat. Vanaema mänginud kaunis
blondiin vastas küsimusele, miks sellesse rolli nii harjumuspäratult noor inimene
on valitud, et kui toimus casting,
siis öeldi talle: “Teie näete kõige vanem välja, teie saate vanaema rolli“. See
oli neiu kohapeal improviseeritud vastus, seda polnud ma varem kuulnud :).
Neiu, kes vahetunnis oli palunud mitte teise rühma esinema minna, esines samuti
väga ilusti ja kindlalt. Eriti meeldiski mulle, et kõik mõjus väga terviklikult
ja õppijad olid vabad, loomulikud ja rõõmsad, kuulasid üksteist ja reageerisid
oskuslikult kohapeal sündivale. Kogu esinemine oli vaatamata kohati naljakale sisule, täpselt pressikonverentsile sobivas stiilis.
Esinemise järel palus
moderaator publikul küsimusi esitada. Kogu publikust esitas küsimusi kolm
noormeest, kes tulid aga mänguga kenasti kaasa, nende küsimused olid igati
asjakohased ning võimaldasid esinejail hästi vastata. Küsiti näiteks, milline
on ikkagi täpsemalt filmi sisu, kuna see jäi tutvustusest veidi arusaamatuks. Teadsin, et see
pole esinejail endilgi väga selge, aga moderaator keerutas end olukorrast oskuslikult välja, naeratades
salapäraselt ja öeldes, et ta ei saa kõigest siin üksikasjalikult rääkida ning
kutsudes kõiki kinno filmi vaatama. Küsiti ka, mis on filmi moraal ja vastus oli: Ärge teie niimoodi elage! Režissöörilt küsiti, kuhu jäid jahimehed ja
ta vastas armsa siirusega, et need
ununesid tal lihtsalt ära. Mina aga mõtlesin, et õnneks pole keegi märganud
hundi puudumist :). Viimaseks küsiti, kas film on plaanis edaspidi esitada ka Oscari kandidaadiks – oli ju just sel ajal aktuaalne „Mandariinide“
kandideerimine Oscarile.
© Fotolia
|
Sellega oligi
konverents läbi ja tund ka otsas. Läksime oma klassi ja ütlesin õppijaile, et
nad olid väga tublid. Nad ütlesid ka, et see polnud nii hirmus, kui alguses
tundus. Pärast nägin veel teise rühma õpetajat, kes kiitis ka mu õpilaste
näitlemisoskusi ja ütles, et neile peaks küll kõigile viie panema selle
esinemise eest :). Jah, viied nad muidugi kõik said, aga
palju olulisemaks pean ma, et nad said realistliku esinemiskogemuse, et nad tegid nii hästi omavahel koostööd ja et nad õppisid üsna palju ka
üksteiselt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar