kolmapäev, 1. juuli 2015




Tänapäeva Punamütsike

PRESSIKONVERENTSI PIDAMISEST



Kuigi kirjutamisoskus on kahtlemata väga oluline ja vajab arenemiseks palju harjutamist, ei ole see ometi ainuke, millega eesti keele tunde täita. Teise keele õppijate puhul on üsna selge, et ka rääkimisoskus tasub samavõrra tegeleda – ja see üldiselt meeldib õppijaile ka. Kui palju peaks rääkimisoskuse arendamisega tegelema aga esimese keele tundides?

Mulle tundub küll, et ka esimese keele tundides on oma roll lihtsalt vestlemisel: inimesed soovivad rääkida, kui neid kuulatakse – see tõstab tuju ning tekitab rühmas suurema ühtsustunde. Lisaks sellele tasuks aga mõelda, milliseid rääkimise osaoskusi oleks vaja eraldi õpetada. Kaks, mis mul kohe pähe tulevad, on arutlemis- ja väitlusoskus ning avaliku esinemise oskus. Neid oskusi vajab elus edukaks toimetulekuks iga inimene ja nende omandamisega peaks koolis pidevalt tegeldama (ja seejuures mitte vaid eesti keele tundides).

Selles postituses kirjutan, kuidas me eesti rühmaga pressikonverentsi pidasime (mis on ju üks avaliku esinemise vorm). Tegemist on projektiga „Uue ekraniseeringu pressikonverents“, mis pärineb vihiku http://www.kynnimees.ee/et/toovihikud/praktiline-eestikeel-10klass-vihik2-toode esimesest teemast.

Teema alguses tutvusime ekraniseeringu mõistega, võrdlesime romaani ja ekraniseeringut, lugesime Hellar Grabbi teksti „Nimed marmortahvlil: raamat ja film“ ning tegime lugemis- ja sõnavaraülesandeid.

Seejärel algas projekt. Õpilased pidid ette kujutama, et nad on noorte filmitegijate rühmitus, kes on ekraniseerinud ühe armastatud raamatu ning annavad nüüd ajakirjanikele ja üldsusele selleteemalise pressikonverentsi. Kõigepealt tuleb moodustada rühmad. Et meie õpperühm on väike, siis saigi neist kõigist kokku üks paras rühm.  

Seejärel tuli välja mõelda, mis raamatu nad on mängult ekraniseerinud, jagada rollid ja valmistuda pressikonverentsil esinemiseks. Kõige keerukamaks osutus raamatu valimine. Tehti mitmeid huvitavaid ettepanekuid, kuid probleemiks osutus, et ei leitud ühtki raamatut, mida kõik õpperühma liikmed oleksid olnud lugenud. Lõpuks jõutigi klassikalise „Punamütsikeseni“ – mulle see variant küll väga ei meeldinud, tundus liiga ärakasutatud teemana, kuid see oli õpilaste valik.

Rollide jagamine laabus sujuvamalt. Otsustati, et peaosalisteks on Punamütsike ja hunt – ning Punamütsikese mängijaks valiti noormees ja hundi rolli hakkas täitma neiu :). Konkreetseid õpilasi tundes näis valik mulle andekas. Vanaema rolli sai kaunis pikkade blondide juustega neiu ja rohkem näitlejaid ei valitud. Ülejäänud õpilastest said režissöör (üks kõige keeleosavamaid neiusid), operaator (asjalik ja loogiline noormees), kunstnik (stiilne neiu) ja produtsent (noormees, kellel parasjagu esinemis- ja erisugustes projektides osalemise kogemusi).

Siis hakati koos filmi kontseptsiooni paika panema. Lasin seda protsessi neil endil juhtida ja nad said üldjoontes päris hästi hakkama. Otsustati teha Punamütsikese tänapäevane versioon. Algama pidi see umbes nii, et Punamütsike ärkab üles peale eelmisel päeval toimunud pidu, hakkab otsima vanaema, kes oli ka temaga koos peol, ja leiab, et too on kadunud. Siis hakkab Punamütsike meenutama, mis eelmisel õhtul juhtus ja tasapisi hakkab kõik talle meelde tulema ... Kontseptsioon ei olnud just väga sügavamõtteline, aga nalja sai selle loomisel küll parasjagu.

©  Fotolia



Kui kontseptsioon enam-vähem valmis, tutvusime pressikonverentsi läbiviimise põhimõtetega (selle kohta on õppevihikus infotekst) ja siis palusin igal õppijal oma paariminutilise esinemise teksti kirja panna, mida nad ka tegid. Probleemiks osutus küll, et ei osatud nii palju kirjutada, et see paariminutilise esinemise ära täidaks. Seejärel harjutasime pressikonverentsi paar korda läbi – seejuures oli produtsendi rollis olev noormees ka moderaatoriks. Mina olin kuulaja rollis, andsin tagasisidet ja esitasin esinejaile ka küsimusi. Üldiselt inspireerisid esinejad ise üksteist päris hästi ja nii mõnigi rääkis rohkem ja huvitavamalt, kui tal eelnevalt paberil kirjas oli. Suunasin ka moderaatorit vastajaid jälgima, vajaduse korral lisaküsimusi esitama või lisakommentaare andma.

Nii, nüüd seisis siis ees veel pressikonverentsi lõplik läbimängimine. Kui üldiselt on see mõeldud nii, et üks rühm esineb ja ülejäänud klass on ajakirjanike rollis, siis meil tekkis probleem kuulajate puudumisega. Õpilased ütlesid küll, et neile sobib suurepäraselt, kui vaid mina olengi kuulaja. Mina aga nii ei arvanud. Tahtsin, et nad saaksid ikka realistlikuma esinemiskogemuse veidi suurema ja võõrama auditooriumi ees. Mõtlesin, et kõige sobivam oleks esineda 10. klassi ülejäänud õpilaste ees, kes õpivad teise õpetaja juures (seal on osa sama klassi õpilasi ja osa paralleelklassi õpilasi). Üks õppija oli aga sellele plaanile absoluutselt vastu ja ütles, et tema sinna rühma esinema ei tule ja pigem puudub sel päeval koolist. Ma ütlesin, et mõtlen siis esinemise üle veel ja sellega meil seekord tund lõppes. Kaalusin ka muid esinemisvariante: võiks ju põhimõtteliselt esineda ka 11. või 12. klassile, neil polnud aga samal ajal tunniplaanis sellist tundi, mida oleks kuidagi meie esinemisega seostada saanud. Otsustasin siis ikka teise eesti keele õpetajaga rääkida ja ta oli lahkelt nõus.

Seejärel tekkis meil eri põhjustel peaaegu paarinädalane aeg, kus me esinemist teha ei saanud (kord olin mina lähetuses, kord toimus meie tunni ajal mingi kooliüritus, kord oli produtsendi rolli täitev noormees haige ja kuna tema pidi olema ka pressikonverentsi moderaator, siis teised ei olnud nõus ilma temata esinema minema). Lõpuks jõudis siiski kätte see päev, kus esinema pidi toimuma. Olin õpilastele öelnud, et püüdku kindlasti kõik kooli tulla, et mitte teisi alt vedada. Hoiatasin aga ka, et esinemist ära ei jäta me enam mingil juhul.

Meie tund oli üsna päeva lõpus. Nägin enne vahetundide ajal õpilasi ja küsisin, kas kõik on koolis. Vastuseks sain, et hundi ja vanaema osatäitjaid veel siiani nähtud poldud :(. Lisaks tuli ühel vahetunnil minu juurde üks neiu ja ütles: „Palun, ärme lähme sinna teise rühma esinema“. Sain aru, et tal on esinemisnärv sees ja püüdsin teda rahustada. Ta ütles aga ikka, et teeme siis vähemalt nii, et seal oleks ainult nende klassi teine pool, aga mitte paralleelklassi inimesi. Ütlesin, et vaatame ja et kõik läheb kindlasti hästi.

Siis jõudiski meie tund kätte ja läksime kõik koos teise klassi, kus oli rohkem ruumi ja seega parem pressikonverentsi pidada. Ausalt öeldes olin ise ka parasjagu närvis, kuidas see kõik ikka välja kukub ja kas filmi sisu ikka tundub teistele nii huvitav ja lõbus, kui meie rühmale endale. Halb üllatus oli ka see, et hundi osatäitja ikka puudus. Hea üllatus oli, et vanaema rolli täitja oli ekstra meie pressikonverentsi jaoks kohale tulnud. Nii et rohkem puudujaid polnud.


©  Fotolia



Moodustasime ühe pika laua, mille taha minu õpilased kohad sisse võtsid. Neil olid kaasas nimesildid, millel kirjas ka esineja roll, ja need pandi iga esineja ette. Kuulajad istusid pinkides ja alustasimegi. Ja kõik sujus isegi paremini, kui oskasin oodata! Moderaator-produtsent oli nagu kala vees – ta rääkis lahedalt ja juttu tal juba jätkub. Samas juhatas ta oskuslikult sisse kõigi teiste esinemised ja teised tulid väga kenasti kaasa! Punamütsikese osa täitnud noormees mängis tõelist kapriisset filmidiivat. Vanaema mänginud kaunis blondiin vastas küsimusele, miks sellesse rolli nii harjumuspäratult noor inimene on valitud, et kui toimus casting, siis öeldi talle: “Teie näete kõige vanem välja, teie saate vanaema rolli“. See oli neiu kohapeal improviseeritud vastus, seda polnud ma varem kuulnud :). Neiu, kes vahetunnis oli palunud mitte teise rühma esinema minna, esines samuti väga ilusti ja kindlalt. Eriti meeldiski mulle, et kõik mõjus väga terviklikult ja õppijad olid vabad, loomulikud ja rõõmsad, kuulasid üksteist ja reageerisid oskuslikult kohapeal sündivale. Kogu esinemine oli vaatamata kohati naljakale sisule,  täpselt pressikonverentsile sobivas stiilis.

Esinemise järel palus moderaator publikul küsimusi esitada. Kogu publikust esitas küsimusi kolm noormeest, kes tulid aga mänguga kenasti kaasa, nende küsimused olid igati asjakohased ning võimaldasid esinejail hästi vastata. Küsiti näiteks, milline on ikkagi täpsemalt filmi sisu, kuna see jäi tutvustusest veidi arusaamatuks. Teadsin, et see pole esinejail endilgi väga selge, aga moderaator keerutas end olukorrast oskuslikult välja, naeratades salapäraselt ja öeldes, et ta ei saa kõigest siin üksikasjalikult rääkida ning kutsudes kõiki kinno filmi vaatama. Küsiti ka, mis on filmi moraal ja vastus oli: Ärge teie niimoodi elage! Režissöörilt küsiti, kuhu jäid jahimehed ja ta vastas armsa  siirusega, et need ununesid tal lihtsalt ära. Mina aga mõtlesin, et õnneks pole keegi märganud hundi puudumist :). Viimaseks küsiti, kas film on plaanis edaspidi esitada ka Oscari kandidaadiks – oli ju just sel ajal aktuaalne „Mandariinide“ kandideerimine Oscarile.

©  Fotolia



Sellega oligi konverents läbi ja tund ka otsas. Läksime oma klassi ja ütlesin õppijaile, et nad olid väga tublid. Nad ütlesid ka, et see polnud nii hirmus, kui alguses tundus. Pärast nägin veel teise rühma õpetajat, kes kiitis ka mu õpilaste näitlemisoskusi ja ütles, et neile peaks küll kõigile viie panema selle esinemise eest :). Jah, viied nad muidugi kõik said, aga palju olulisemaks pean ma, et nad said realistliku esinemiskogemuse, et nad tegid nii hästi omavahel koostööd ja et nad õppisid üsna palju ka üksteiselt!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar