Mängime!

ALIASE SÕNASELETUSMÄNGUST 

Ühel päeval olid mu 11. klassi vene rühma noormehed tundi saabudes veidi kavalate nägudega. Põhjus selgus peagi – neil oli kaenlas Aliase mängu karp ja peas hea plaan, kuidas tänast eesti keele tundi võiks sisustada. „Mängime!“ kõlas nende suust ettepanek. Mõtlesin vaid hetke ja olin nende plaaniga nõus. Nagu olen juba kirjutanud, oli tegemist rühmaga, kelle õpimotivatsioon vajas turgutamist ja seetõttu oli mänguline tund neile minugi meelest igati sobiv. Pealegi on ju Aliase näol tegemist tõesti suurepärase keeleõppemänguga – see on kaasahaarav ja lõbus ning samas tõhus sõnavara õppimiseks ja rääkimisoskuse arendamiseks.

Aliase klassikalise mängu komplekt

Hakkasimegi siis mängima. Et noormehed olid tundi toonud Aliase klassikalise variandi, oli see neile kohati raskevõitu. Tuli ju seletada ka sõnu nagu lonkur või irvitama. Muutsime seetõttu reegleid nii, et mängija ei pidanud seletama kaardilt teatud järjekorranumbriga sõna, vaid võis ise valida, mis sõnast ta aru sai ja siis seda kirjeldadagi. Aitasin ka ise vajaduse korral kaasa sõnade mõistmisel ja seletamisel, kui nägin et asi veidi metsa hakkas minema. Õppijate kiituseks peab aga ütlema, et nad olid seletamisel väga osavad ja ka nõrgema keeleoskusega suudeti sõna paarilisele mõistetavaks teha (kui sellest muidugi ise õigesti aru oli saadud :)). See kinnitab muidugi jälle mu varasemat hinnangut, et selles rühmas õppivad noored olid intelligentsed ja nutikad ning neil ei oleks tohtinud olla nii palju õppimisprobleeme teistes ainetes, kui neil ometigi oli.

Tulles aga nüüd tagasi Aliase juurde, siis ma ei tea, kes on selle mängu väljamõtleja, kuid see peab olema üks geniaalne inimene – süsteem on lihtne, kuid mõistatamine nii kaasahaarav, et noormehed, kes muidu üsna kergelt kippusid väsima ja tüdinema, olid erksad ja rõõmsad kogu tunni jooksul. Seda soodustasid muidugi ka mängu käigus pidevalt tekkivad naerupahvakud – sõnade valesti pakkumine on sageli väga naljakas.

Olin tegelikult Aliase mängu juba korra ka 12. klassis proovinud. Nimelt on tööraamatus "Praktiline eesti keel B2, C1" (http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/praktiline-eesti-keel-teise-keelena-toode) üks harjutus, milles õppeteksti keerukamaid sõnu harjutatakse Aliase tüüpi mängu abil. 

Selles harjutuses antakse nõu ka seletamisviiside kohta, nt et võib kasutada sünonüüme või antonüüme, võib tuua näiteid. Võin kinnitada, et ka see mäng õnnestus kenasti ja eriti on mulle meelde jäänud, kuidas üks hästi eesti keelt valdav õpilane, kes pidi töötama individuaalse ülesandega, ei pidanud teiste mängu jälgides vastu, tõusis püsti, tuli mängijate juurde ja küsis minult luba ka mängus kaasa lüüa. Olin rahul, et õpilane on nii innustunud ja muidugi lubasin tal osaleda.

Sellega Aliase mängud selleks korraks lõppesid. Ühel päeval tuli mul aga meelde, et olin kuskilt kuulnud turniirist, kus Aliast mängivad koos eesti ja vene noored. Mängitakse nii, et paaris on eestlane ja venelane – eestlane seletab sõnu vene keeles ja venelane arvab need ära ka vene keeles ning venelane seletab sõnu eesti keeles ja eestlane arvab ka eesti keeles. Mulle tundus see igati vahva ideena ja hea võimalusena meie kooli eestlasi-venelasi rohkem omavahel suhtlema panna. Põhiprobleemiks kartsin kujunevat vaid eestlaste nõrka vene keele oskust.

Seepärast alustasin ürituse ettevalmistamist oma 10. klassi küsitlusega, kui hästi neist keegi vene keelt oskab. Üle poole õpperühmast ütles kohe, et kuigi nad on vene keelt koolis õppinud, ei ole nad võimelised selles keeles mitte midagi rääkima. Ülejäänud olid siiski pisikese veenmise peale nõus oma seletusoskust proovima. Olin turniirile mõeldes ostnud kaks karpi Juunior Aliase kaarte (ühe vene- ja teise eestikeelse), mis on mõeldud lastele ja kus igal kaardil on  mingit konkreetset objekti kujutav pilt ja ka selle asja nimetus vastavalt vene või eesti keeles. Nende sõnade seletamine on kindlasti lihtsam kui klassikalise täiskasvanute Aliase omade. Selgus aga, et  meie koolide keskmine vene keele õpetamise tase on tõesti madal. Õpilased pingutasid tublisti, aga neil oli suuri raskusi fraaside moodustamisega. Põhiliselt nimetatigi vaid märksõnu, näiteks sõna telk seletati mets, magama. Samas tuleb õpilasi kiita – nad said vaatamata napile keeleoskusele tänu oma nutikusele ja loovusele siiski mänguga hakkama! Otsustasime koos, et turniiril lubame veidi kasutada ka kehakeelt ja nii olid eestlased nõus turniiril kaasa lööma. 

Juunior Aliase venekeelsed kaardid

Venelastega mingit muret polnud – ka mu kõige nõrgema eesti keele oskusega venelane rääkis eesti keelt paremini, kui eestlased vene keelt. Veidi me 11. klassis siiski harjutasime mängu ka Juunior Aliase kaartidega. Need sobisid neile kohe palju paremini kui klassikalise mängu omad. Rääkisin neile ka, et eestlased ei oska hästi vene keelt, aga nad väga tahavad mängida ja tõin näite, et nad seletavad näiteks telki mets ja magama ja te peate püüdma aru saada :). Kui seejärel mängus tuli ette telgiga kaart, siis üks noormees tegi ka nalja ning seletas seda – mets, magama. Tema paariline minu näidet aga ei mäletanud ja vastas karu :). Nalja sai veelgi – näiteks seletas üks õpilane parajasti mingit sõna (ma ei mäleta mida), kui liivakella järgi sai aeg täis. Mina hüüdsin seepeale aeg. Õpilane aga hüüdis vastu, et ei aeg ei ole küll õige vastus. Igatahes oli see konkreetses situatsioonis nii naljakas, et kõik naersid nii kõvasti, et ma arvasin, et kõrvalklassi õpetaja tuleb vaatama, mis meil toimub :).

.

Turniir toimus detsembri lõpupoole. Olin õpilased õppealajuhataja loaga teistest tundidest ära küsinud ja kogunesime ühte suurde klassi. Lisaks minu 10. klassi eestlastele olime osalema palunud ka paar veidi vene keelt oskavat eestlast 12. klassist. Turniiri juhtisid kaks kakskeelste õpilast – ja nad said sellega kenasti hakkama. Kõigepealt tegime kaks rida: venelastest eesti keele oskuse järgi ja eestlastest vene keele oskuse järgi. Seejärel moodustasime paarid nii, et kõige paremini eesti keelt oskav venelane läks kokku kõige nõrgemini vene keelt oskava eestlasega jne. Mängisime turniirisüsteemis, kõigepealt kõik kõigiga läbi ja siis kohamängud. Pean küll tunnistama, et turniiri süsteem vajaks veidi kohendamist, sest lõpuosas kujunes olukord nii, et paar paari mängisid ja teised lihtsalt vaatasid pealt – seega kippus asi veidi venima.

Juunior Aliase eestikeelsed kaardid

Nagu arvata võis, oli mäng haarav ja lõbus. Kõik mängisid hingega ja leiutasid nutikaid seletusi. Samuti oli tore näha, kui kiiresti noored õppisid – paremad paarid kohanesid ruttu üksteisega ja mõistsid tihti teineteist juba poolelt sõnalt, kui teised veel midagi aru ei saanud. Näiteks mis on teie arvates kodus, väga pehme? Ma vastaks padi :), õige vastus oli aga kass, mille paariline kohe ära arvas. Või mis on kui tüdruk väga meeldib? Vastus – lilled :). Sai ka nalja nagu ikka – näiteks seletas vene õpilane sõna niimoodi See on õues ja paistab ja näitas käega akna suunas. Eestlane vaatas seepeale aknast välja, seal paistis park ja nii ta vastaski park. Venelane hakkas selle peale naerma, sest talle tegi palju nalja, et park võib paista. Tema mõtles ikka päikest :).

Turniiri võitjateks osutus paar vene noormees ja eesti neiu. Neiu rääkis vene keelt umbes samal tasemel nagu teised osalenud eestlased. Venelaste hulgas oli eesti keele oskus erinevam – võitja paari noormees ei olnud kõige tugevam eesti keele oskaja, kuid oli mängus väga võistlushimuline ja kontsentreeritud.

Võidule viis paari eelkõige hea koostöö ja kiire kohanemine. Esimese mängu nad kaotasid, aga kõik järgmised juba võitsid, seletades sõnu lakooniliselt ja juba poolenisti teineteise mõtteid lugedes.

Mõtlesin pärast turniiri veel päris kaua, kuidas selline mängusituatsioon õpilasi muudab – kui keskendunult ja hingega nad mängu juures olid, kuidas paarilist toetasid ja kui tähelepanelikult teiste paaride mängu jälgisid. Kellelgi ei tekkinud soovi millegi kõrvalisega tegelema hakata nagu tunnis mõnikord ikka ette tuleb. 

Mängude ja mängulisuse printsiipide rakendamine õppetöös on tänapäeval hoogsalt arenev suund – kirjutan sellest veidi põhjalikumalt järgmises postituses.

KUIDAS KASUTADA ALIASE MÄNGU SÕNADE ÕPPIMISEKS

• Alias on suurepärane sõnade õppimise ja rääkimisoskuse arendamise mäng, mis meeldib üldjuhul kõigile!
• Võib kasutada kas klassikalise Aliase kaarte (tugevamate õppijatega) või Juunior Aliase kaarte (madalama keeletaseme korral).
• Väga kasulik on kasutada ka õppetöös vajaminevate uute sõnade õppimiseks Aliase mängu põhimõtteid – see muudab igava sõnade õppimise lõbusaks ja haaravaks ning ka tõhusaks.
• Vajaduse korral tasub õppijaile õpetada sõnade seletamise strateegiaid – kuidas kiiresti anda edasi ainult olulisimat infot, kuidas seletada selliste sõnade ja mõistetega, mida su paariline mõistab, kuidas paarilise mittemõistmise korral seletada teistmoodi jne.
• Huvitav ja tore on korraldada vahetevahel Aliase mängu turniir teiste klasside õpilastega, teiste koolide õpilastega või miks mitte ka õpetajatega.
• Turniire tasub kindlasti korraldada ka eestlaste-venelaste segapaaridele. See on hea võimalus lisaks keeleõppele tihendada ka noorte omavahelisi kontakte.