Protsess või tulemus?

TEKSTI LOOMISE ETAPPIDEST

Tundub, et kõige rohkem postitusi kipub mul tulema kirjutamise teemal. Ju sellepärast, et selle osaoskuse arendamise peale mõtlen vist kõige enam – nii esimese kui teise keele õppes.

Olen kindel, et kirjutamise puhul ei tohi piirduda vaid eksamiformaadis tekstide drillimisega. Esiteks on see igav ja teiseks tekitab õppijates kirjutamisoskusest üsna vale arusaama: et kõige tähtsam on sõnade arv ja grammatikavigade puudumine, et on kaval õppida pähe tekstilõigud, mida saab enamikus tekstides ruumitäiteks kasutada, et tekst ei pea olema eriti sisukas, sest küll õpetaja ja hindaja seda niikuinii loevad jne. Olen juba kirjutanud ja kirjutan kindlasti ka edaspidi eri tekstitüüpide harjutamisest. Samas ei arva ma muidugi, et eksamiks ei pea valmistuma või et eksamist olulise osa moodustava arutleva teksti kirjutamise oskus on teisejärguline.

Vastupidi – olen seda meelt, et arutlev tekst on üks nõudlikumaid žanre ja selle loomine haritud inimese jaoks elus kindlasti väga vajalik oskus, mis paraku ei teki iseenesest lihtsalt teiste tekste lugedes või kuulates. Kuidas seda oskust siis ikkagi saaks arendada ja kas seda on võimalik teha ka nii, et see ei oleks hirmus tüütu ega raske?

Olles ise B2-taseme eksamite kirjutamisosa hindaja, olen aru saanud, et üks peamine puudujääk on paljudel kirjutajatel kahjuks see, et nad ei kirjuta mitte arutlevat teksti, vaid lihtsalt jutustavad oma kogemustest. Näiteks mäletan, et teema „Kauba valikul on hind tähtsam kui kvaliteet“ põhjal kirjutati palju sellest, kus turul on piim odavam jne. Teine probleem on teksti ebaselge ülesehitus, mis teeb selle raskesti jälgitavaks ning kolmas käibetõdede korrutamine, mitte oma tegelike mõtete avaldamine. Ka õpilaste tööde puhul kummitavad sageli samad mured.

Seega pidasin vajalikuks panna oma tööraamatusse http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/praktiline-eesti-keel-teise-keelena-toode sisse protsesskirjutamise õpetuse ja projekti, kus protsesskirjutamine ka samm-sammult läbi tehakse. Ma tegelikult ei teagi, kuidas oleks kõige õigem ingliskeelset terminit process writing eesti keeles kasutada, kirjutamine kui protsess kõlab kohmakavõitu. Nii et las nimetus olla praegu selline, tähtis on eelkõige sisu.

Protsesskirjutamise peamine põhimõte on, et hea arutlev tekst ei valmi ühe korraga. Selle loomisel tuleks läbida järgmised etapid: 

- mõtete kogumine (teemale häälestumine, materjali kogumine, kaaslastega arutamine, ajurünnak, selede koostamine vm). NB! selede näiteid vaata lisatud piltidelt, neid leiab aga kergesti juurde internetist otsisõnaga graphic organizers

- mustandi kirjutamine (mõtete suhteliselt vaba kirjapanek korrektsuse jmt pärast liigselt muretsemata

- teksti sisuline toimetamine (struktuuri loomine: lõikude loogiline järjestus, lõikude ülesehitus, üleminekud jm)

- sissejuhatuse ja lõpetuse kirjutamine

- tagasiside saamine teis(t)elt inime(t)elt

- teksti uus toimetamine vastavalt tagasisidele (valikuliselt, samas võib ka tekkida hoopis uusi mõtteid)

- keeleline toimetamine

- pealkirjastamine

- korrektuur      

Kui proovisime esimest korda protsesskirjutamise elemente ühe rühmaga, siis selgus kohe, et see on õpilastele väga harjumatu. Mis mõttes pean ma oma töö veel kord ümber tegema, kui olen selle ju juba üks kord teinud? Eriti imelik tundus, et teksti peaks ka kuidagi sisuliselt kohendama, ei piisa vaid keelevigade parandamisest. Mingiks ajaks kujunes sellest lausa rühma sisenali, näiteks kui palusin lugeda kaaslase teksti ja talle selle kohta täpsustavaid küsimusi esitada, siis oli kõige populaarsem küsimus Mis sa arvad, kas ma pean selle teksti veel kord ümber kirjutama? :)

Hiljem harjuti ja ega me siis alati kõiki neid etappe nii korralikult ka läbi teha ei jõudnud. Loodan aga, et põhimõte kui selline, kujunes siiski mingil määral harjumuseks.

Lehekülg tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Nüüd aga lühike ülevaade tööraamatu projektist „Arvamusartikli kirjutamine“. Projektile eelneb arvamusartikli näidise lugemine ja analüüsimine, sõnavara ja keelestruktuuride õppimine ning suulise ettekande pidamine. 

Keelestruktuuridest harjutatakse umbisikulise tegumoe ning liht- ja täismineviku kasutamist. Nende teemadega ei tegeleta väga põhjalikult – tööraamatu põhimõte on harjutamist vajavaid grammatikateemasid käsitleda lühidalt, kuid korduvalt.

Sõnavara osas õpitakse soovituste andmiseks vajalikke,  eri tugevusastmega fraase ning sõnu, mis aitavad mõtet erisugusel määral rõhutada (nt ääretult, tohutult,ütlemata, küllaltki, üpris, võrdlemisi jt).

Samuti õpitakse teksti siduvaid sõnu ja fraase, nagu ühest küljest, teisest küljest, selle tulemusel, seetõttu, seega jt.

Ja seejärel tuleb siis protsesskirjutamine kõigi etappidega.

Järgnevalt on esitatud tekste, mille kirjutasid tööraamatu katsetamise ajal 2013. aastal seda projektülesannet täites minu hea kolleegi õpilased. Tekstide üldteemaks oli koolielus praegu arutamist vajav probleem, aga konkreetse lähenemise leidsid õpilased ise. Valminud tekstide hulgast oli tõesti raske blogisse valikut teha – kõik tundusid võrdselt head ja huvitavad!

Kasutasin neid tekste ka gümnaasiumiõpetajate koolitusel „Kirjutamisoskuse õpetamine“ 2014. aastal Tallinna ja 2015. aastal Ida-Virumaal. Huvitav oli, kui erinevat tagasisidet õpetajad neile tekstidele andsid. Näiteks küsiti, miks on kõik tekstid erisugused ja mida õpilastele selle ülesandega ikka õpetati. Samas arvati aga õnneks siiski palju rohkem, et need on väga head tekstid. Üks õpetaja ütles otsesõnu, et ta oleks küll ülirahul, kui tema õpilased nii kirjutaksid. Mulle tegi rõõmu, kui osati näha, mida õpilased on juurde õppinud (näiteks rõhusõnade kasutamist, teksti struktureerimist ja sidumist. Ja muidugi on minu meelest tekstide eriliseks tugevuseks just see, et need kõik on arutlevad tekstid, on aga samas omanäolised, väljendavad autori enda mõtteid ja tekitavad soovi neid lugeda! 

Kas koolijuhid võivad midagi teha?

Tallinna koolidirektoritel on raskused. Nende probleemid tekkisid siis, kui haridusminister arvas, et oleks hea haridust reformida. Võibolla see on üsna hea, aga meie direktorid kardavad, et nende õpetajatel ja õpilastel tekib seetõttu tohutult palju raskusi.

            Kõigepealt, koolides töötab võrdlemisi palju õpetajaid, kes ei oska eesti keelt hästi rääkida. Eesti keelest aru saada on päris raske nende jaoks, ja seetõttu õpetada ääretult raske.

            Mõnikord on see ka probleem õpilastele. Õppeainest, kus kasutatakse palju keerulisi sõnu on väga raske aru saada ja õpilased kulutavad palju aega selle õppeaine materjali tõlkimiseks. See tähendab, et nende edu õppimises väheneb ja areng aeglustab.

            Praegu direktorid lahendavad neid probleeme. Kahjuks, nende lahendamiseks on vaja palju raha, aga koolijuhtidel seda napib. Nad proovivad lihtsaid õppeained eesti keeles õpetada, et õpetajatel ja õpilastel oleks tunduvalt lihtsam ainet mõista. See on ainult esimene samm nende elu lihtsustamiseks, aga loodame, et tulevikus lahendatakse need probleemid.

Haridusamet tahab Tallinnas palju koole sulgeda

T

änapäeval paljud koolid on suletud valitsuse otsuse tõttu. Need on eelkõige venekeelsed ja muud teisekeelsed koolid, mis ei näita kõrget haridustaset, või ka koolid, kus on liiga vähe õpilasi. Koolid teevad oma parima, et jääda avatuks. Hiljuti toimus hariduseameti koosolek, kus oli arutatud, millised koolid peavad jääma avatuks ja millised on vaja sulgeda.

Koosoleku tulemusena otsustati, et ei ole praegu võimalik ütelda, mis koole sulgeda. Põhjuseks on see, et haridusreformid on kasutusel nii vähe aega, et koolide haridustase uutes tingimustes on teadmata. Oli otsustatud, et tuleb oodata, kui lõpueksamid on toimunud. Siis oleks piisavalt andmeid, et koolide tänapäevast haridustaset hinnata. Pärast  madala haridustasemega koolid suletakse.

Praegu on otsustatud sulgeda kaks kooli Pärnus ja kolm kooli Tartus seetõttu, et nende õpilaste arv on liiga madal. Aga arvatakse siiski, et palju koole ei suleta, sellepärast et koolid tänapäeval näitavad häid tulemusi ka uute reformidega.

Millised probleemid hariduses on tänapäeval aktuaalsed?"
Alustan ma sellest, et rääkin teile aktuaalsetest probleemidest hariduses , milliseid ma olen  ise märganud. Ma leidsin omale vähemalt kaks.

§  Päris oluline probleem on selles, et mõni vanem õpetaja on vanas nii kinni ja ei taha uuendusi omaks võtta, järelikult õpilastel pole huvitav tundides töötada, nad hakkavad lobisema ja  teadmisi ei ole. Minu arvates  see on väga vale samm tänases hariduses. Mõttekas on teha  kursuseid, kus õpetatakse, kuidas paremini ja huvitavamalt teha tunde.

§  Küllaltki oluline probleem õpilaste jaoks on see, et alates sellest õppeaastast gümnaasiumites on  uus programm kus 60% materjali on eesti keeles. Aga õpikuid koolides ei ole. On väga raske materjaali selgeks saada. Kindlasti tuleks teha meile uusi õpkuid, selleks, et kodus me saaksime rohkem töötada.

 Lõpuks ma loodan, et need probleemid hariduses, millistest  ma rääkisin, varsti lahenevad.

Kuidas teha tunde huvitavamaks?

Kõigepealt, ma arvan, et tund on huvitav kui õpetajad ja õpilased on tunniks valmis. Näiteks, kui õpetaja tunniks ei ole valmis – algklasside õpilased seda ei märka, aga gümnaasiumi õpilased pigem saavad sellest aru, et tunni käigus õpetaja kaua midagi otsib, ei tea mida teha ja raiskab aega. Sellest ajast on meil kahju. Ja selline tund ei ole huvitav.

Selleks, et tund oleks kasulik ja produktiivne nii õpetaja kui ka õpilase jaoks peaks olema huvi selle vastu, millest on jutt. Õpetaja, nagu iga oma valdkonnas asjatundja, peaks olema maailmas toimuvaga kursis. Peaks valima mitte ainult õpikuid, aga on ka huvitavam kui õpilased saavad mingeid uusi teadmisi, mis nende õpetaja hankis internetist või ajakirjadest.
Muidugi tund ei ole huvitav, kui õpilased pidevalt midagi ei õpi, neid midagi ei huvita, nad ei mõtle oma tuleviku peale. 

Sel juhul,ei oleks õpetaja hea, kuivõrd ta ei püüa anda häid teadmisi, kasu sellest ei ole. Tahaks, et meie õpperuumid oleksid varustatud kaasaagne tehnikaga, et igal õpilasel igas tunnis oleks arvuti. Kõik need tingimused teevad tundi huvitavamaks.

Kuidas teha õppimisprotsessi huvitavaks õpilastele?

Tere õhtust!
Soovin jagada teiega mõtteid ja kogemusi teemal "kuidas teha õpppimisprotsessi huvitavaks õpilastele?"
Mõttekas on pakuda õpilastele rohkem ekskursioone, ehk ka tuleks kaaluda gümnaasiumis praktiliste tundide arvu suurendamist.
Hädavajalik on ka see, et õpilased õpivad selliseid aineid, millest nad on võrdlemisi huvitatud. Päris hea oleks anda neile võimaluse otsustada, mida õppida. Uskumatult tore, et gümnaasiumis võib proovida uut haridussüsteemi: näiteks, selline, mis on praegu Ameerikas. Võib öelda, et see on küllaltki uudne mõte, aga me juba oleme seda katsetanud: meil on praegu koolis hoovsüsteem ja õpilastele ja õpetajale see tohutult meeldib.

Seejärel võime kinnitada, et meil on üpris palju võimalusi suureneda õpilaste huvi. 

Mida tuleks teha, et õppimine oleks huvitam

Viimasel ajal on väga palju inimesi rääkinud sellest, et õpilastel on igav õppida. Võib öelda, et see on üsna levinud probleem. Praegu kõik mõtlevad ja teevad katseid, kuidas saaks õppimist huvitaks teha.

Minu arust on mitu lahendust. Üks nendest on teha praktilise tunde. Näiteks küsitledes õpilasi, nad ütlesid, et neil on igav kuulata, kui õpetaja ainult räägib teemast, nad tahaksid, et ta esitaks neile ka näiteid. Õpetajad võiksid teha rohkem praktilisi tunde.

Teine lahendus on teha igasuguseid üritusi koolis, mis on seotud õpilaste arendamisega, näiteks mälumänge.

Veel oleks hea käia õpilastega muusiumites, teatrites ja erinevates näitustel. Minu arust see oleks päris huvitav. Parem oleks, kui õpilastele antaks võimalus ise valida kuhu minna, näiteks õpetajad võiksid pakkuda välja oma ideed, mida teha, kuhu minna ja mõned õpilased aitaksid õpetajaid selles.

Kolmas lahendus oleks vaja teha Eestis sama programm nagu mõnes teises riigis, näiteks Inglismaal. Seal iga õpilane võib valida aineid, mis pakuvad talle huvi, ja just neid õppeaineid, mida nad tahavad õppida. Minu arust see on uskumatult hea lahendus.

Kõkkuvõtteks tahan öelda, et minu arust just need asjad teevad õppimise hästi huvitavaks ja olen kindel, et õpilased hakkavad vähem puuduma tundidest ja neil tekib huvi kooliskäimise vastu.

©  Fotolia

Kokkuvõttes arvan, et igasugune õppimine on protsess, milles tuleb läbida vajalikud etapid. Hea õpetamine peaks aitama õppijatel seda protsessi nautida ja siis ei jää ka tulemused tulemata!