teisipäev, 26. mai 2015


Mitu sõna me peame kirjutama?



    KÕIGE OLULISEMAST TEKSTI KIRJUTAMISE PUHUL


Kui hakkame päriselus mingit teksti kirjutama, millele me siis tavaliselt kõigepealt mõtleme? Minu meelest on kõige olulisemad kaks asja: kellele ma kirjutan ja miks ma kirjutan. Sellest sõltub nii teksti stiil, sõnavara, keelestruktuurid kui ka pikkus ja vormistus.


Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel"

Mis on aga keeleõppijate kõige sagedasem küsimus mingi teksti kirjutamise puhul? See on Mitu sõna me peame kirjutama? :) Olen seda korduvalt kuulnud nii täiskasvanute kui õpilaste rühmades, nii algajate kui edasijõudnute suust ja viimati isegi õpetajate koolitusel, kui palusin neil ühe blogipostituse stiilis teksti kirja panna. Eks selle küsimuse on tinginud asjaolu, et keeletunnis keskendutakse tihti vaid eksamitüüpi tekstide loomisele. Seega teavad kõik gümnasistid, et tekst peab olema kas 120-sõnaline (poolametlik kiri) või 160-sõnaline (arutlus).

Mis selles siis halba on? Ega muud olegi, kui see, et kirjutajad keskenduvad sel juhul liiga palju teksti välisele küljele – mõtlevad, kuidas nõutud mahtu täis saada ning sisu kipub tagaplaanile jääma. Nii algavad arutlused sageli umbes nii:

Inimesi on erinevaid ja kõigil on oma arvamused. Arvamused võivad ka olla väga erinevad. Igaühel on õigus arvata, mida ta soovib. Ma kirjutan, mida ma arvan sellest väitest, toon poolt- ja vastuargumente. 32 sõna

Õppija on ilmselt rahul, et juba üks viiendik tekstist on valmis. Aga kas siiamaani on öeldud midagi sisulist, mida teistel ka lugeda tasuks?

Et harjutada õppijaid rohkem keskenduma teksti sisule, püüan eesti keele tundides pakkuda mitmekesiseid kirjutamisülesandeid ja siduda need kindlasti ka käsitletava teemaga.
Nii oli meil ka vene rühmades teemaks netis kommenteerimine. Põhilugemistekstiks oli teise keele vihikus (http://www.kynnimees.ee/et/eesti-keel-teise-keelena/praktiline-eesti-keel-teise-keelena-toode) netiportaalist „Noorte hääl“ pärit artikkel „Arvuti taga, paberkott peas – sõnavabaduses internetis“. 


Lehekülg tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"



Pärast lugemis-, sõnavara- ja rääkimisharjutuste tegemist, jõudiski kätte kirjutamise kord.

Tööraamatu ülesanne oli selline.
- Kujutage ette, et internetiportaal soovib algatada arutelu netikommentaaride plusside ja miinuste üle. Selleks soovitakse kõigepealt avaldada eri osapoolte arvamusi. Tehke ajurünnak, pakkuge välja osapooli, kes võiksid netikommentaaride teemal sõna võtta (internetiekspert, netiportaali moderaator vm).
- Vali endale üks roll. Kirjuta umbes 250-sõnaline arutlev tekst vastavalt oma rollile. Järgi eelmises teemas õpitud protsesskirjutamise põhimõtteid. Pane tekstile lugema kutsuv pealkiri. 

Ülesanne tundus alguses õpilastele veidi harjumatu, kuid pärast mõningast järelemõtlemist saadi rollivalikuga kenasti hakkama. Diskussiooni tekitas aga teksti pikkus – keegi ei saanud aru, miks peab kirjutama pikema teksti kui eksamil nõutakse. Pärast arutelu ja minu lubadust, et hakkame edaspidi kirjutama ka täpselt eksamiformaadis tekste, jäid õpilased rahule ja kirjutasid oma tekstid valmis. 

Seejärel jagasin õppijad väikestesse rühmadesse ning nad lugesid vastastikku teineteise töid ja andsid üksteisele tagasisidet. Lisaks said õpilased tagasisidet nii tekstide sisu kui keele kohta ka minult. Edasi palusin kõigil oma teksti vastavalt tagasisidele ja oma mõtetele veel kord ümber kirjutada. See ülesanne tekitas samuti alguses paraja imestuskahina, oli näha et ümberkirjutamisega poldud harjunud.

Pilt töövihikust "Praktiline eesti keel"

Paari järgmise tunni jooksul laekusid siiski enam-vähem kõik ümberkirjutatud tööd, mida ma siis ka hindasin. Pärast hinnete teadasaamist tekkis veel üks pisike diskussioon. Nimelt ei olnud üks õpilane nõus, et ma tema ümbertöötatud tööd ikkagi neljaga hindasin ja avaldas arvamust, et ma nõuan mitte-eesti emakeelega noortelt, et nad kasutaksid sama veatut keelt kui eestlased. Seepeale selgitasin, et nii see küll ei ole. Minu hinnangul oli selle õpilase keelekasutus väärt viit, mõningaid puudujääke oli hoopis teksti sisus. Selgitasin, mida ma silmas pidasin ja ütlesin, et neli pole ju ka sugugi halb hinne ja näitab siinkohal vaid, et õpilasel on veel veidi arenguruumi.

Palju olulisem kui hinded oli vähemalt minu jaoks aga see, et üldiselt olid õpilased tõesti rolli sisse elanud ja sellele vastavalt kirjutada püüdnud. Järgnevalt kolm toredat näidet:  

Netikommentaarid annavad inimestele võimalusi vabalt jagada oma arvamusi. Et praegu on  väga populaarne sotsiaalvõrgustik Facebook, siis ka meie ajaleht palub lugejatel jätta netikommentaare meie Facebooki seinale.

Meie jaoks on väga oluline saada tagasidet lugejatelt, kuna nii saavad inimesed jagada oma mõtteid meie ajalehe kohta. Meile on kasulik, kui teame, millised artiklid lugejatele meeldivad ja millised ei meeldi. Lisaks saame kommentaaride kaudu täpsustava põhjenduse meeldivuse osas. Inimestele õpetavad netikommentaarid vastutustunnet. Inimesed saavad aru, et kui nad postitavad midagi netis, siis sellest jääb järele kustutamatu jälg.

Teisest küljest võivad netikommentaarid olla väga negatiivsed. Netis on rohkem rumalaid ja mõtlematuid inimesi võrreldes tarkade inimestega. Mõned ei mõtle üldse selle üle, mida nad postitavad. Parimal juhul nad ainult jagavad oma mõtteid ja arvamusi, aga mõnikord juhtub nii, et hakkavad solvama kedagi netis, kelle kommentaar neile ei meeldinud või keda nad üldse oma elus ei salli.

Sarnane käitumine on lapsik ja vastutustundetu ning võib teistele inimestele haiget teha. Mõned inimesed võtavad igat kommentaari südamesse ja mina arvan, et kommenteerijatel on halb egoistlik suhtumine. Toon ühe näite  negatiivsete kommentaaride kohta. Paar aastat tagasi mu nii öelda “sõbrad” postitasid tuttavast väga kohutavaid pilte ja kommentaare. See olukord tegi talle palju haiget, kuna ta ei saanud midagi selles osas ette võtta. Ainuke asi, mis sai tuttavat aidata, oli olukorra totaalne ignoreerimine. Mõttes proovis tuttav kujutada endale ette seina enda ja nende inimeste vahel, kes talle haiget tegid. Püüdes mõttes neile andeks anda, ning üritades neid mitte tähele panna. Paari päeva pärast nad eemaldasid negatiivsed kommentaarid ja pildid ning tulid minu tuttava juurde, et andeks paluda. Tuttav küll andestas neile, kuid ta sai haiget selles olukorras ja negatiivne kogemus jäi meelde talle kogu eluks.

Minu nõu oleks see, et kunagi ei ole vaja karta jagada omavahel arvamusi. Vaja oleks arutleda inimestega, kuulates neid näost näkku, mitte teha seda virtuaalmaailmas kõigi teiste inimeste silme all. Püüdke olla alati teine teise vastu viisakad ja ärge solvake üksteist. Piiblis on selle kohta väga hästi öeldud: „Suhtuge teistesse inimestesse nii, nagu te tahaksite, et nad suhtuksid teisse.”

Ajakirjaniku rollis kirjutatud tekst, tagasiside põhjal ümber kirjutatud 



Minu praegune elukutse on interneti veebisaiti moderaator, ja minu arvamus netikommentaaride kohta on kahemõtteline. Minu ülesanne on teha minu veebisait puhtaks, et ei oleks seal halba sõnu. Iga päev mina loen läbi rohkem kui sada netikommentaare ja pean otsustama, kas nad sobivad meie veebisaidile või mitte.

Ühelt poolt, minule meeldib lugeda ja jälgida inimeste erinevad arvamused ja vaaded. See annab mulle võimalust vormida oma arvamust paljude asjade kohta ja õpetab mind austada teiste arvamusi. Kui mina osalen mingis debattis, siis on suur võimalus, et mul on juba vormitud arvamus selle teema kohta. See aitab mind iga päev elus. Iga netikommentaar mida mina loen, teeb mind targemaks ja mõistlikumaks.

Teiselt poolt, iga päev mina pean lugema solvavaid lauseid ja see teeb minu tuju halvemaks. Arvamused ja vaaded on hea, aga mõni kord nad lähevad üle piiri. Et kustutada halba kommentaare ja veebisaiti puhtaks teha, on vaja väga palju aega. Mulle ei meeldi seda tegema, aga mõni kord mina pean keelustada inimesi kui nad lähevad üle piiri.

Mulle meeldib minu töö, aga seal on ka oma miinused. Mina loodan, et see töö on ainult ajutine ja varsti mina leian omale stabiilset elukutset mis mulle meeldiks ja ei teeks mind väsinud.

Veebisaidi moderaatori rollis kirjutatud tekst, esitatud ümber kirjutamata kujul


  

Tänapäeval on inimeste üks lemmiktegevusi internetis kõike kommenteerida. 85% interneti lehtedest on lõpus kommentaaride kastike. See kastike on inimkonnale nii halba kui head toonud.

Kommenteerimine on enamasti selleks mõeldud, et projektide loojad saaksid teada, mis neil läks nii halvasti kui hästi. Paljud YouTube'i kanalid loevad fännide poolt antud kriitikat, et teada, mida publik tahab. YouTube'i kõige tuntum kanal Pewdiepie on oma publiku kommentaare lugenud viis-kuus aastat, kuid lülitas välja kommentaaride kirjutamise umbes kuus kuud tagasi. Põhjuseks oli liiga palju inimesi, kes kritiseerimise asemel reklaamisid enda kanaleid. Kuid siiski kanal tegi endal Twitteri konto, kuhu inimesed jätavad ka kriitikat.

Vahel läheb aga kriitika liiale ning on mõeldud lihtsalt selleks, et inimest solvata. Amanda Todd, 16-aastane ameerika keskkooliõpilane tegi 2012. aastal enesetapu internetikommentaaride pärast. Ta pole ainuke ning arv aina kasvab lihtsalt sellepärast, et keegi solvas kedagi.

Kommenteerimine ning kritiseerimine on inimõigused ning neid eriti keelata ei saa, kuid neid peab siiski inimlikul tasemel hoidma, mitte inimesi absoluutselt maa alla tampima.

Internetieksperdi rollis kirjutatud tekst, tagasiside põhjal ümber kirjutatud 


Kokkuvõttes kogesin, et netikommentaarid on teema, milles õpilased on asjatundjad. Eri rollides kirjutamine mõjus inspireerivalt ja pani küsimust mitmest vaatenurgast analüüsima.  Kasuks tuli muidugi ka see, et enne kirjutamist olime lugenud vastavasisulist teksti ja selle üle arutlenud. Samuti saadi ideid ja keelelist eeskuju üksteise tekste lugedes.

Olin rahul, et õpilased (või vähemalt osa neist) said hakkama ka alguses ületamatuna tunduva ülesandega kirjutada tekst, mis ei olegi 160 sõna pikk :). Samuti loodan, et tasapisi hakati mõistma, et esmatähtis on teksti sisu ja keel on vahend sisu edasiandmiseks. 

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel"



Tekstide ümbertöötamine tagasiside põhjal õnnestus kohati edukamalt, kohati vähem edukalt. Samas olen kindel, et see oskus arenebki oma tempos, mida ei saa liialt forsseerida. Seekord jäi meil mitmete asjaolude (ajapuudus jm) tõttu kahjuks ära valmis tekstide kasutamine jätkutegevustes (rollimängus vmt). Järgmine kord kavatsen ka seda kindlasti proovida.

Alguses tahtsin postituse siinkohal lõpetada. Siis aga sain ühelt poolt rõõmustava ja teiselt poolt veidi ootamatu tagasiside ühelt kolleegilt - nimelt ütles ta, et tema õpilased küll nii ägedaid töid ei oskaks kirjutada. Olin muidugi rahul, et mu õpilaste tekstid ka teistele toredad tunduvad. Samas tahan aga öelda, et tegu ei ole mingite imeõpilastega ja ma olen täiesti kindel, et kõik õpilased suudavad kirjutada vahvalt ja sisukalt. Kui me neile selleks vaid tingimused oskame luua!


                    
                              
                        MIS ON TEKSTI KIRJUTAMISE PUHUL OLULINE


● Sisukate tekstide loomine ei ole lihtne ja vajab palju harjutamist nii esimeses kui ka teises keeles.
● Tuleb õppida kirjutama tasemekohaseid eri formaadis tekste, mitte piirduda vaid eksamiformaadi drillimisega. Sel juhul teevad õppijad ka eksamitöö paremini.
● Igal tekstil peaks olema adressaat (mitte õpetaja). Adressaat võib olla päris (näiteks netiportaali lugejad, esinema kutsutav näitleja) või ka kujutletav (keda aga kehastavad sel juhul kaasõppijad).
● Kirjutajal peaks olema reaalne vajadus kirjutada, see peaks tulenema ülesandest. Eesmärgiks ei tohi olla vaid hinde saamine.  
● Kirjutamisülesanne peaks olema lõimitud teemasse ja kirjutamisele peab eelnema eeltöö (näiteks arutleva teksti puhul oleks olnud sisend lugemis- või kuulamismaterjali näol ning arutlemis- või loovad ülesanded koos kaaslastega).
● Esmane on teksti sisu, sellele vastavalt tuleb luua vorm.
● Pikemaid arvamus- jm keerukamaid tekste on loomulik mitu korda ümber töötada, enne kui need valmis saavad. Samas tuleb lähtuda õpilaste hetketasemest ja mitte oodata kohe ideaalset tulemust.
● Teksti valmimisele peaks järgnema tegevused, milles tekste kasutatakse (konkurss, arutelu vm).

2 kommentaari:

  1. Keeleõppijad on tõesti oma harjumustes kinni. Arutluste algused ja lõppsõnad on stampväljendeid täis pikitud ning väga sarnased. Tööd tagasi saades on nende pettumus suur, kuna mugavusväljendeid (sellel teemal on poolt- ja vastuargumente; esimesena vaatlen pooltargumente; vastuargumendiks tooksin; see on väga huvitav arutlusteema, kuna ...; kokkuvõtteks tahaksin öelda, et ...) kasutades ei saa sisukat miniesseed. Lugesin üle, et olen sulgudesse kirjutanud juba paarkümmend mittemidagiütlevat sisutühja päheõpitud stampväljendit. Tihti on B2-taset eeldavad kirjutised sõnavara poolest pigem algtasemel loodud tekstid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, sellepärast ma arvan, et tuleb küll õpetada teksti struktureerivaid väljendeid - need on õppijale suureks abiks, aga neid peab õpetama kuidagi nii, et õppijad ei kasutaks hiljem igal pool kogu aeg paari stampväljendit, vaid et neil on ikka natuke laiem repertuaar.
      Arvan ka, et kindlasti on vaja lasta kirjutada erisuguseid tekste, mitte drillida vaid kaht eksamitüüpi. Siis tuleb ka suurem kirjutamisvabadus ja julgus oma mõtteid sõnastada. Ja eks muidugi ole väga oluline, et teemad oleks sellised, millel inimesed tõesti soovivad midagi öelda, mitte ei kirjuta vaid õpetaja jaoks ja hinde saamiseks.
      Samuti mõjub palju, kuidas suhtuda vigadesse - kas pidada neid kõige esmaseks, mida tekstis vaadata või mitte. Ma kavatsen varsti kirjutada veidi ka vigadesse suhtumisest.

      Kustuta