Mina ja sina

ÕPPERÜHMA ÕHKKONNA KUJUNDAMISEST

Küllap unistavad kõik õpetajad õpperühmast, kus õppijad saavad omavahel hästi läbi, töötavad tunnis aktiivselt kaasa ning täidavad ülesandeid üksteist toetades. Tegelikus elus ei ole õppegrupid sugugi alati ideaalsed, seal on erisuguseid inimesi oma soovide ja tujudega, mis mõjutavad  õppetöö õnnestumist vägagi suurel määral. Õpetaja ei tohiks aga kindlasti  mõelda, et osa gruppe lihtsalt ongi paremad ja teised halvemad – tegelikult on tema võimalused õppegrupi atmosfääri mõjutada üsna suured.

Kindlasti mõjub grupi atmosfäärile hästi, kui õpetaja on ise rõõmus, soe ja positiivne, teeb tunnid huvitavaks, tähenduslikuks ja aktiivseks ning toetab ja innustab kõiki õppijaid. Väga kasulik on ka see, kui õppijad omavahel tundides palju suhtlevad – tehakse palju paaris- ja rühmatöid eri kaaslastega ning kui kõigisse suhtutakse võrdselt, kedagi ei tõsteta eriliselt esile ja kedagi ei kritiseerita. 

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Lisaks tavapärastele tunnitegevustele, on aeg-ajalt kasulik pühendada aega spetsiaalsetele harjutustele, mis võimaldavad õppijail end kaaslastele rohkem avada: rääkida ennast päriselt puudutavatest asjadest, rõõmudest ja muredest. Olen korduvalt kogenud, kuidas sellised harjutused tekitavad rühmades ühtsust ja suurendavad psühholoogilist turvatunnet. Seejärel on rühmas palju kergem töötada: inimesed on julgemad uusi asju katsetama ja rohkem valmis üksteist toetama.

Selliseid harjutusi on välja töötanud nii psühholoogid kui ka keeleõppemetoodikud. Katsetasin koolis paari toredat mängulist harjutust, mis pärinevad suurepärase keeleõppemetoodiku Jill Hadfieldi raamatust „Rühmadünaamika võõrkeeletunnis“ (Argo 2010).

Jill Hadfield "Rühmadünaamika võõrkeeletunnis", Argo 2010

Kõigepealt mängisime vene rühmades „Pantide lunastamist“. Seda mängu võib mängida koos kogu rühmaga või väiksemates gruppides ja mängu käik on järgmine. Kõigepealt laseb üks mängija teisel mängijal enda kohta midagi ära arvata, küsides näiteks Arva ära, mitu õde mul on?, Arva ära, mis on mu lemmikvärv? vmt vastavalt oma soovile. 

Kui teine mängija vastab valesti, siis võtab ta laualt nn pandikaardi (kaardikese, mille allpool olevale poolele on kirjutatud üks ühelauseline juhis millestki rääkimiseks, vt allpool) ning räägib vastavalt kaardil olevale juhisele. Kui teine mängija vastab õigesti, siis võtab pandikaardi küsimuse esitaja  ning räägib samuti vastavalt kaardil olevale juhisele.

Mängu jaoks tuleb valmistada pandikaardid. Need on paberilehekesed, millest igale on kirjutatud üks rääkimisjuhis ja mis seejärel pannakse lauale kirjaga allapoole. Juhiseid võib kindlasti ka ise välja mõelda, aga Jill Hadfieldi väljapakutud on tõesti sellised, mis „töötavad“, st inimesed hakkavad üldjuhul nende põhjal kohe innukalt rääkima.

Räägi kolm asja oma pere kohta.	Räägi kolm asja oma kodulinna kohta.
Räägi midagi oma koolist või tööst.	Räägi, mida sa eelmisel aastal tegid.
Räägi, mida sa tahaks osata teha.	Nimeta kolm asja, mis sulle meeldivad ja kolm asja, mis ei meeldi.
Räägi, mida sa teeksid, kui saaksid vaba aasta ja piisavalt raha.	Nimeta keegi, keda imetled ja põhjus, miks.

Pandikaartide näited, koostatud Jill Hadfieldi „Rühmadünaamika võõrkeeletunnis“järgi

Mängisime seda mängu eri klassides (mõnikord osalesin ka ise) ja alati õnnestus see väga hästi. Õpilased olid mängust haaratud ja rääkisid endast heameelega. Mõni õpilane, kes alguses eesti keele õppimisest eriti huvitatud polnud, läks seda mängu mängides lausa hoogu, mõni hakkas enda kohta rohkem rääkima, kui kaardid küsisidki. Paar korda avaldati ka soovi veel järgmine tund mängu jätkata, kuna osa kaarte jäi eelmises tunnis kasutamata.

Õppijad esitasid üksteisele huvitavaid küsimusi ja oskasid neid ka varieerida vastavalt sellele, kui hästi vastaja küsijat tundis (nt Mis marki auto on meie peres?, Mis oli minu esimese tüdruku nimi?, Mis on minu lemmiktund?). Kui küsimus osutus siiski liiga keeruliseks (nt Mis oli minu vanavanaisa amet?), siis andsime vastajale äraarvamiseks kolm võimalust ning mõnikord palusin küsijal lisada ka mõne vihje.

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Pandikaartide põhjal jutustades olid õppijad siirad ja vaimukad. Nii rääkis üks mängija, et kui tal oleks võimalik teha kõike, mida ta tahaks, siis ta ostaks korteri 40. korrusele ja käiks kogu maailma muusikafestivalidel. Teine õppija seletas, et talle meeldib öö, sest ta ei armasta eredat päikesevalgust, ning talle ei meeldi talv, sest siis kriuksub lumi saabaste all :). Üks noormees ütles, et talle on meeldinud käia Helsingis – see on nagu Tallinn, aga parem ja Stokholmis – see on nagu Helsingi, aga veel palju parem! Teine noormees jutustas, et nende pere sõidab igal suvel külla vanavanematele Venemaale, aga talle need reisid ei meeldi, sest ta on ikkagi linnapoiss ja seal maakohas pole midagi teha: pole temavanuseid noori, kellega suhelda, jõgi on mitmekümne kilomeetri kaugusel ja ainuke, mis on – kurjad haned :). Üks õpilane vastas küsimusele, millist inimest ta imetleb, et ta sooviks juua õlut koos Winston Churchilliga, kui Churchill muidugi üldse õlut joob. Palju huvitavat saime teada ka noorte harrastuste kohta – tegeldud oldi väga põnevate aladega, näiteks tai poksiga, taekwondo'ga,  iluuisutamisega, lennumudelismiga, akrobaatikaga, parkuuriga ja mixed martial arts'i, ehk sportliku vabavõitlusega.

Olen seda mängu kasutanud ka eesti keele õpetajate koolitusel, kus sellel oli suhteliselt sarnane efekt: inimesed läksid hoogu, rääkisid palju, said omavahel lähedasemaks ja soovisid seda mängu ka oma tundides kasutada!

Eesti rühmas tegime samast raamatust pärit mängulist harjutust „Mina ja sina“. Selles harjutuses lasin õppijail kõigepealt täita ankeedi enda kohta.

MINA JA SINA

Kõige mõnusam osa päevast on ...................................................................................

Minu lemmikmuusikastiil on ........................................................................................

Kõige rohkem ma kardan .................................................................................................

Üldiselt ma meeldin inimestele, sest .............................................................................

Osa ankeedist harjutusest „Sina ja mina“ koostatud Jill Hadfieldi „Rühmadünaamika võõrkeeletunnis“järgi

Seejärel loosisime paarid ja õppijad pidid täitma sama küsimustiku paarilise kohta oma arvamuse järgi. Lõpuks vestlesid paarilised omavahel, ütlesid, mis nad teise kohta kirja panid ja kuulasid paarilise kommentaare. Harjutus õnnestus hästi: kõik rääkisid aktiivselt, saadi üksteise kohta mitmeid uusi asju teada ja sai ka parasjagu nalja (nt arvas üks neiu, et tema paariliseks olnud noormees kardab kõige rohkem iseennast, noormees aga ütles, et ta kardab kõige rohke hoopis hiiri, sest need on nii väikesed ja pika sabaga).

Veel ühe hästi töötava ideena julgen soovitada järgmist mängulaadset tegevust. Ise katsetasin seda sõbrapäeval, aga see sobib hästi ka muul ajal kasutamiseks. Palusin õppijail töötada individuaalselt: meenutada iga rühmakaaslase kohta kolm asja, mis eelmisele aastale mõeldes kõige eredamalt meeles on, ning kirjutada need paberile. Seejärel tuli paber kokku murda ja saaja nimi peale kirjutada. Edasi jagasime paberid laiali, nii et igaüks sai enda kohta kirjutatud meenutused. Ühes rühmas küsisid mõned õpilased enne kirjutama asumist, et kas ka mina loen nende kirjutisi. Vastasin, et ei, neid loeb ainult teksti saaja. Arvasin, et sel juhul kirjutavad õppijad vabamalt ja julgevad ka värvikamaid seiku kirja panna. 

Pilt tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Ka see mänguke õnnestus hästi: õppijad lugesid kaaslaste meenutusi suure huviga ja reageerisid kohati emotsionaalsete hüüatustega, kohati lihtsalt vaikse naeratusega. Väiksemates rühmades juhtus ka seda, et loeti mõni enda kohta kirjutatud värvikas seik ka kõigile ette, aga muidugi ei hakka ma neid siin avalikustama :).

Mis võtted teil on aidanud õpperühmas head õhkkonda luua? Oleks põnev kuulda!

ÕPPERÜHMA ATMOSFÄÄRI MÕJUTAMINE Õpetaja saab oskusliku tegevusega õpperühma atmosfääri suuresti mõjutada. Aeg-ajalt peaks tegema harjutusi, mille käigus igaüks saaks pidada isiklikumaid ja sügavamaid vestlusi teiste grupiliikmetega, sh kindlasti  nendega, kellega tavaliselt vähem suhtleb. See mõjub üldisele õhkkonnale väga positiivselt. Ka õpetaja peaks end rühmale avama: rääkima vahetevahel lookesi enda elust ja väljendama oma tundeid siiralt. Samuti tuleks leida põhjust mõnikord üksteisele komplimente teha ja häid soove  soovida – mida siiramad ja isiklikumad need on, seda parem. Kui õppijad tunnevad end rühmas psühholoogiliselt turvaliselt, hakkab nende mõte hakkab paremini liikuma ja nad avavad end ka suures rühmas. Kui õpetajaga ja rühmaliikmetega on head suhted, siis julgevad õppijad uusi asju proovida ja riskida, kartmata eksida ja saada negatiivset kriitikat. Kõigile õppijatele, ka täiskasvanutele meeldivad mängulised harjutused, eriti hea, kui need on oskuslikult teemasse põimitud.