Kas me tõesti peame tänavale minema?

TÄNAVAKÜSITLUSEST KUI ÕPPEMEETODIST

Lisaks blogimisele on „Praktilise eesti keele“ vihikutes veel mitmeid projektülesandeid. Üsna õppeaasta alguses alustasime nii 12. kui ka 11. klassi vene rühmades tänavaküsitluse projekti, milles õppijad pidid ette valmistama ja läbi viima küsitluse mõne hetkel aktuaalse teema kohta ning seejärel kirjutama küsitluse tulemusi kajastava artikli. See projektülesanne oli uudne nii õpilastele kui ka mulle endale – seetõttu olin veidi ärevil, kas ja kuidas asi õnnestub.

Projektile eelnevad tööraamatus lugemisülesanne, milles tutvuti presidendi vastuvõtu külaliste vastustega küsimusele „Mis on praegu Eesti jaoks oluline?“ ja rollimäng, milles õpilased saavad ise presidendi vastuvõtu külalisteks kehastuda ja Eesti riigi kohta käivaid küsimusi esitada ning neile vastata. Rollimängud meeldivad üldjuhul enamikule õppijaist, muidugi juhul, kui nende läbiviimiseks on loodud soodne õhkkond. Näiteks oli mu tööraamatut katsetanud õpetaja meeldivalt üllatunud, kuidas tema muidu veidi passiivne õpperühm selle mängu peale hoogu läks ja kuidas kõik õpilased soovisid avaldada oma arvamust Eestile oluliste asjade kohta. Ise olin seda rollimängu katsetanud eesti keele õpetajate koolitusel, kus see samuti kõik 20 osalejat aktiivselt ja loovalt mõtlema ning mängima pani. 

Oma õpperühmas jätsin mängu aga seekord vahele - niigi väiksest rühmast puudusid sel päeval umbes pooled. Seetõttu otsustasin pärast lugemisülesande täitmist ja kommenteerimist lasta õpilastel samale küsimusele kirjalikult vastata. Mõnd õpilast huvitas see teema rohkem, teist vähem, kuid olin meeldivalt üllatunud noorte mõtete siirusest ja sisukusest.

Kui vaadata poliitilisest vaatepunktist, siis ei oskagi öelda, kuna see mind eriti ei huvita. Eestis on palju probleeme, mis oleks vaja lahendada, kuid keegi ei viitsi. Pensionärid on vihased kuna enamusel on pension alla 400 euro. Taanis ja Rootsis makstakse õpilastele, et nad õpiksid, kuid meil mitte ning õpilaste arv kahaneb, sest pole motivatsiooni.

Õppija vastus küsimusele „Mis on praegu Eesti jaoks kõige olulisem?“

Eesti on päris pikka aega olnud teiste riikide võimu all ning inimestel oli lootus, et ükspäev saab Eesti iseseisvaks. Kuid ajast mil Eesti sai iseseisvaks, on kadunud ühtekuuluvustunne, mis inimesi varem rohkem ühendas. Inimesed on liiga üksildased, nad eraldavad end üksteisest. Arvan, et olulisim probleem, mis on vaja lahendada, on tolerantsus üksteise suhtes.

Lisaks tolerantsusele on vaja olla ka realistlikum. See, et Eesti riik püüab mängida suurt rolli oma inimeste ja ka maailma ees, ei ole hea. Eesti on nii väike riik, et ei saa üksinda hakkama. Kuid tal on võimalus koostöö abil naaberriikidega ning ka kaugemate riikidega tõsta oma rolli ning edukust.

Õppija vastus küsimusele „Mis on praegu Eesti jaoks kõige olulisem?“

Järgmises tunnis alustasime projektiga. Seekord olid kohal peamiselt need õpilased, kes eelmine kord puudusid. Õpilased töötasid paarides: mõtlesid kõigepealt välja ühe aktuaalse ja endale huvipakkuva teema ning koostasid selle kohta kolm arvamusküsimust. Edasi tuli esitada need küsimused väljaspool kooli vähemalt kolmele võõrale inimesele, lindistada vastused mobiiltelefoniga ja kirjutada vastuseid kajastav artikkel.

Lehekülg tööraamatust "Praktiline eesti keel B2, C1"

Kui alustasime ülesannet, siis oli kohe näha, et seda laadi tegevus eesti keele tunnis oli õpilastele üllatus. Üks õpilane küsis otse, väljendades üldist arusaamatust: Kas me tõesti peame tänavale minema? Kui sai selgeks, et jah, tegemist pole mingi naljaga, vaid see ongi päris ülesanne, siis hakati küsimusi välja mõtlema. Ja ega see polnud kerge ... Küsimused pidid puudutama hetkel aktuaalseid teemasid ühiskonnas, õpilase elukohas või koolis ning  oli näha, et mitmed vägagi targad ja laia silmaringiga õpilased ei ole harjunud eesti keele tunnis sellistele asjadele mõtlema. Seega koostati valdavalt veidi lihtsamaid küsimusi, näiteks Kelleks te tahtsite lapsepõlves saada ja kellena te praegu töötate? Aga eks iga oskus vajab arenemiseks aega ja tegelikult saab ka selliste küsimustega vahva tänavaintervjuu teha.

Tööraamatus on ka juhised, kuidas tänavaküsitlust nii läbi viia, et inimesed oleksid nõus sulle vastama. Mängisime inimeste poole pöördumist ka klassis läbi, nii et õpilased olid ise kordamööda küsitleja ja küsitletava rollis. Teoreetiliselt võib küll tunduda lihtne inimesega kontakt luua ja paar küsimust esitada, praktikas kukkus see aga kõigil alguses veidi kohmakavõitu välja. Kuid õpilased andsid ise üksteisele väga asjalikku tagasisidet, näiteks on väga meeldiv, kui su poole pöörduvad vene õpilased eesti keeles, on tunda, et nad tahavad eesti keelt harjutada; küsitletavale tuleks rohkem otsa vaadata; küsimusi peaks esitama selgemalt, praegu on tunne, et küsitlejad ise ka ei tea päris hästi, mida küsivad.

Seejärel jäi õpilastele koduülesandeks tänavaküsitlus läbi viia. Ootasin, et järgmisse tundi tullakse küsitluse lindistustega, mulle üllatusena esitasid õpilased aga kohe valmis artiklid. Et tegin seda projekti esimest korda, ei tulnud ma selle peale, et paluda hiljem siiski ka lindistused ette mängida. Nii jäidki need kuulamata, millest oli kahju, sest minu meelest on just lindistused selle projekti kõige värvikam osa. 

Kohe sain aga võimaluse sama projekti teiseks katsetuseks teises õpperühmas. Siin sujus ülesanne veidi teistmoodi. Algus oli igati hoogne: õpilased pakkusid välja asjalikke küsimusi, näiteks Kuidas võiks muuta  Eesti riigieelarve raha jagamist ja mis valdkondadele oleks vaja raha juurde anda? Millised on teie arvates Eesti suuremad sissetulekuallikad praegu? Kust võiks Eesti riik leida uusi sissetulekuallikaid? Minu abi piirdus seejuures vaid sõnastuse kohendamisega.

Lisaks avaldasid mõned noormehed soovi tänavaküsitlust mitte lindistada, vaid lausa videosse võtta. Ütlesin, et kui nad leiavad vastajad, kes sellega nõus on, siis mis saab mul selle vastu olla. Sellega tund lõppes ja jäin küll mõningase kahtlusega videot ootama ... Peale mitme eesti keele tunni möödumist saigi selgeks, et videost asja ei saa (kord ütlesid õpilased, et kaamera on katki ja kord olid muud põhjused).

Mul oli aga väga hea meel, kui esimene noormees tuli tundi ja mängis oma tänavaküsitluse lindistuse ette. See meeldis mulle kohe, kuigi sain aru, et pole vist tehtud päris võõrastega ja päris tänaval. Kuid esimese katsetusena oli see siiski igati õnnestunud:  noormees järgis kõike õpitut: pöördus küsitletava poole viisakalt, tutvustas korrektselt nii ennast kui küsitluse eesmärki, esitas küsimused selgelt ja meeldival viisil, reageeris vastustele sobivalt, tänas vastajat kenasti. Küsitluse tulemuseks olid tõsised ja asjalikud vastused.

https://sites.google.com/site/blogiaudiofailid/mp3/T%C3%A4navak%C3%BCsitlus.mp3?attredirects=0&d=1

Tänavaküsitluse lindistus. Esitatud autentsel kujul. Küsitleja enesetutvustus on teksti algusest eemaldatud

Tõele au andes peab ütlema, et viimased küsitlused selles õpperühmas vajasid mitmekordset meeldetuletamist. Samas on arusaadav, et esmakordne võõrkeeles tehtav tänavaküsitlus nõuab õpilastelt lausa kahekordset eneseületust. Seetõttu kiitsin kõiki, kes sellega hakkama said. Viimased puuduolevad intervjuud lubasin aga teha eesti keele tunni ajal koolimajas, kus õpilased intervjueerisid eesti keelt rääkivaid inimesi. 

Projekt lõppes artiklite kirjutamisega, nagu ette nähtud. Seda tegid õpilased tööraamatu näidiste eeskujul. Artiklite lihvimisele me seekord palju aega ei pühendanud, aga mõned õppijad esitasid omal soovil esialgse variandi järel veel teise, parandatud ja täiendatud teksti. 

Kokkuvõttes arvan, et mõlema klassi õpilased olid tublid ja said selle uudse ja üsna nõudliku ülesandega edukalt hakkama! Ise veendusin, et tänavaküsitlus võib olla tõhus ja motiveeriv õppemeetod. Samuti sain kogemusi, kuidas järgmine kord projekt paremini ette valmistada (näiteks kindlasti ei tohiks ära jätta rollimängu, mis loob rõõmsa ja loova õhkkonna ning soodustab projektülesande käivitumist) ning seda juhtida (näiteks lasta õppijail rohkem oma küsimuste kallal töötada, lasta lindistused kaaslastele ette mängida, juhendada õpilasi artiklite kirjutamisel rohkem jmt).

TÄNAVAKÜSITLUS  KUI  ÕPPEMEETOD Tänavaküsitlust võib kasutada eri keeleoskustasemetel ja eri teemade juures. Kõrgematel tasemetel ei tohiks karta esitada ka keerukamaid ja sisukamaid küsimusi. Tänavaküsitlus on väga motiveeriv meetod, sest pakub võimalust suhelda keelekeskkonnas ning põnevust lisab ettearvamatus, kes ja mida sulle vastab. Tänavaküsitlus võimaldab õpilastel liikuda ja õues õppida, mis on väga kasulikuks vahelduseks pidevale koolipingis olemisele ning mõjub ergastavalt. Tänavaküsitluse ettevalmistamine ja läbiviimine arendab paljusid üldpädevusi (nt ettevõtlikkust, julgust, suhtlemisoskust, iseseisvust). Tänavaküsitlus arendab tõhusalt mitmeid keelelisi osaoskusi (autentse jutu kuulamisoskust, rääkimisoskust, kirjutamisoskust). Tänavaküsitlus võimaldab luua võõraste inimestega meeldivaid kontakte ja mõjub seega positiivselt eri inimgruppide vahelisele suhtlemisele. Tänavaküsitluse abil saab teada palju huvitavat, silmaringi avardavat ja mõtlema panevat infot Tänavaküsitlus võimaldab teha päriselt vajalikku sisulist koostööd õpingukaaslastega. Tänavaküsitlus võib esialgu olla õpilastele ka liiga uudne ja seetõttu veidi hirmutav – seega vajab see motiveerivat sissejuhatust ja õpetajapoolset toetust. Tänavaküsitlus vajab korralikku eeltööd: tuleb välja mõelda sobilikud küsimused; mõelda välja, keda ja kus küsitleda; harjutada küsitletava poole pöördumist ja küsimuste esitamist; kontrollida, et telefon on töökorras ja aku täis. Küsitlusele peaks kindlasti järgnema tulemuste esitamine: artikli kirjutamine, klassis esitluse tegemine vmt.