Miks ma ei või inglise
keeles blogida?
BLOGIMISEST VENE EMAKEELEGA
RÜHMADES
Lisaks eesti emakeelega
klassile on mul ka kaks vene emakeelega noorte rühma (11. ja 12. klass). Õpilaste
keeletase on neis üsna erinev, seega pidin välja mõtlema viise, kuidas kõik
õppimisest kasu saaksid. Mulle tundus, et üheks tõhusaks meetodiks võiks ka
siin gruppides olla blogimine. Proovisin seda esialgu kaht tüüpi õpilastega.
Esiteks on nendes rühmades mõned
õpilased, kes valdavad eesti suhtluskeelt emakeelekõneleja tasemel, sest on
varem mitu aastat õppinud eestikeelses koolis. Samas on neil siiski arenemisvajadus
nii sõnavara ja grammatika osas kui ka teksti
loomise oskuses üldiselt. Seetõttu pidasin vajalikuks anda neile õppijaile ülesanne
pidevalt midagi kirjutada. Lootsin, et enda jaoks oluliste sündmuste ja mõtete
kajastamine blogivormis võiks olla üsna motiveeriv.
Tegelikult ei sujunud kõik
siiski kohe mu plaanide järgi. Tekkis probleeme blogide
avalikustamisega: mõni
õpilane ta ei soovinud, et kõik ta kirjutisi näeksid. Seda probleemi oli kerge
lahendada – muidugi andsin õpilasele võimaluse ise otsustada, kas ta peab päris
avalikku blogi või paneb selle parooli alla. Ühe õpilasega tekkis mul aga päris
huvitav diskussioon. Nimelt teatas ta, et tema blogi tuleb inglise keeles. Kui
avaldasin arvamust, et see ei sobi kuidagi, oli ta suures arusaamatuses, sest
tema jaoks on inglise keel loomulik netis suhtlemise keel. Peale selle seletas
ta mulle, et soovib teha luuleblogi, kus avaldab enda kirjutatud luuletusi. Seepeale
ütlesin, et see on väga vahva idee ja see muudab asja nii palju, et ta võib
kirjutada luuletused inglise keeles, aga peab lisama neile sisu või loomisprotsessi
kirjeldava eestikeelse teksti. Siis saan talle blogi eest ka eesti keele
hindeid panna. Lõpuks otsustas ta siiski eestikeelse ja mitteluuleblogi kasuks
ja kirjutas sinna sissekandeid eri teemadel. Alguses suunasin teda teemavalikul
veidi, aga hiljem valis ta teemad ise – ja need on igal juhul põnevamad, kui mina oleksin osanud talle välja pakkuda. :)
Tihti
peale küsitakse mult miks ma kannan nii palju ehteid ja miks ma oma juukseid
nii pikaks kasvatan ning miks mul nii brutaalne muusika stiil on. Paljud
arvavad peast, et olen elus asju läbi elanud ja olen pessimist ning ei näe
elus head ega värvilist. Tegelikult ei ole asi nii hull.
Enne keskkooli elasin ma 5 aastat vanaemaga, kes oli väga usklik. Alati räägiti mulle kuidas juuksed peavad alati lühikesed olema, kuidas rock muusika oli inimkonnale halb (metal muusikast polnud juttugi, öeldi et Saatana muusika) ning ehted on ainult ennastimetlevatele inimestele. Keelamisid oli muidugi rohkem aga ma ei hakka neid kõiki välja kirjutama. Nii, et kogu see “oma stiili” teema on sellepärast, et mulle esiteks meeldib olla teistsugune ning see näitab vabadust … |
Räägiks korraks mõrvaritest. Minu
arust, kõige ohtlikumad inimesed keda peaks pidama mõrvariks on aednikud. Jah,
aednikud. Miks siis just aednikud. Su naaber võib olla on aednik ja sa ei teagi
sellest. Pean neid kõige ohtlikumaks kuna nad kasvatavad taimi, mida võivad
kasutada oma kasuks. Olete kunagi kuulnud taimest nagu “wolfsbane”? või äkki
„munga kapuuts“? „saatana kiiver“? Kõik need nimed on ühe ja sama taime „aconitum“.
kohta. Tegemist on siis taimega, mis õitsemise ajal võib lähedal olles
inimesele põhjustada infarkti. Kui tahad kellegist lahti saada, siis sellest
võib teha ka teed.
Kui räägime narkootikumitest siis teame juba, et suur osa on tehtud taimedest.
Kui räägime konkreetsest narkootikumist, nagu angel dust ehk ingli pulber, siis
peame teadma, et tegemist on maailma ühe kõige ohtlikuma narkootikumiga, mis on
tehtud mitmetest taimedest. Aine mõjub inimesele kui hipnoos. Seda peab ainult
hästi vähe sisse hingama, et oleks mõju, suurem doos põhjustaks arvatavasti
surma.
Ütleme, et oled oma
naabri juures ja ta tuuletab sulle näkku seda ainet. Sel momendil ei allu su
keha enam sulle. Su aju reageerib ning nõustub kõigega, mis sulle räägitakse.
See tähendab siis, et kui su naaber ütleb, et anna rahakott siia, siis
arvatavasti nii sa teedki. Lõuna-Ameerikas on see hästi populaarne
kurjategijate seas.
Väljavõtted õppija blogist. Esitatud autentsel kujul
Nende kirjutiste tugevuseks
on minu meelest see, et kirjutaja jagab oma päris mõtteid endale tõesti huvipakkuvatel teemadel ja see kutsub
lugema. Postituste keel on blogile sobivas vabas stiilis ja mõningad
keelekonarused ei mõju häirivalt. Blogi kirjutades pidi õpilane ka vajalikke sõnu
otsima ja endale tundmatuid väljendeid küsima – ja nii muutus tema keel kogu
aeg paremaks.
Teine tüüp õpilasi, kellel blogida
lasen, on need, kelle tase vajab kiiret tõstmist ka suhtluskeele osas. Mõnel neist õppijatest olid alguses ka väikesed motivatsiooniprobleemid - eesti keele õppimine polnud nende jaoks piisavalt huvitav. Seega
pidasin eriti oluliseks, et nad saaksid võimaluse luua tekste endale tõesti südamelähedastel
teemadel. Allpool ongi kaks tekstinäidet ühelt noormehelt, kelle kirjutama saamine oli väike väljakutse. Kuigi tal on tegelikult palju huvisid
ning originaalsed ja vaimukad mõtted, siis eesti keeles kirjutamisest üritas ta kõrvale hiilida – rääkides mulle, et üldiselt meie koolis teised õpetajad kodutöid eriti ei anna
või et tal pole internetti ja seetõttu ta ei saa teksti kirjutada.
Fantaasiat jätkub tal mitme eest J.
Varsti jõudsime siiski kokkuleppele, et ta kirjutab iga nädal ühe uue teksti enda valitud teemal - näiteks videomängude maailmaturniirist, tätoveerimisest, metalrockmuusika festivalist jm. Võin ausalt öelda, et ma ootan iga tema teksti - mulle meeldib nende siirus ja põhimõttekindlus. Samuti näen, kuidas paraneb noormehe eesti keel. Mulle meeldis väga ka see, kui ta ütles, et kui varem ta õppis ainult eksami jaoks, siis nüüd ta õpib elu jaoks J. Järgnevalt on esitatud kaks tema teksti – üks loodud blogimise algusajal ja teine paari kuu pärast. Minu meelest on areng selgelt näha - teises tekstis on kasutatud mitmekesisemat sõnavara ja väljendatud keerukamaid mõtteid.
Varsti jõudsime siiski kokkuleppele, et ta kirjutab iga nädal ühe uue teksti enda valitud teemal - näiteks videomängude maailmaturniirist, tätoveerimisest, metalrockmuusika festivalist jm. Võin ausalt öelda, et ma ootan iga tema teksti - mulle meeldib nende siirus ja põhimõttekindlus. Samuti näen, kuidas paraneb noormehe eesti keel. Mulle meeldis väga ka see, kui ta ütles, et kui varem ta õppis ainult eksami jaoks, siis nüüd ta õpib elu jaoks J. Järgnevalt on esitatud kaks tema teksti – üks loodud blogimise algusajal ja teine paari kuu pärast. Minu meelest on areng selgelt näha - teises tekstis on kasutatud mitmekesisemat sõnavara ja väljendatud keerukamaid mõtteid.
27.-30.
juulil on Resurrection festivali Hispaanias. See on metali/roki festival kuhu
sõidavad inimesed kogu maailmast. Praegu on seal 12 grupi mis on popularsed
kogu maailmas: Korn, Chelsea Grin, Megadeth, Atilla, Motörhead, Fear Factory, Defeater,
Darko Jones, In Flames, Terror, Children of Bodom, Toundra ja palju noore grupid
kes mängivad populaarne osalejad enne.
Minu lemmik grup on Korn, sest nad on vana ja
popularne. Kaks aastat tagasi nad tulid Tallinase ja see oli väga hea ja suur
kontserd ja sellepärast ma tahan reisida Hispaniasse ja vaatama see teine kord.
Neid on ka uus album ja nad mängivad see on festivalil.
Seal
on väga palju muusika žanrid maailmas: pop, hip-hop, rokk, rahvalaulud ja palju
teised žanrid. Ma mõtlen, et kõige parem on rokk muusika, sest rokki ja metalli
on väga palju alaliigid ja inimesed kes mängivad rokk, mängivad sest nad
armastavad, mida nad teevad.
Vokalistid
kirjutavad laulud tähendusega, sest nad tahavad ütelda oluline asjad nende
kuulajale.
Rokk
on ka parem kui hip-hop, sest hip-hopis on üks inimene, kes kirjutab laulud,
mis inimesed tahavad kuulata ja pärast DJ paneb muusika. Aga rokis on kõik
osalejad oluline, sest nad teevad see muusika mitte šablooni, aga kui nad
tunnevad.
Pop
muusika ei ole praegu muusika, sest pop lauljad teevad mitte tähenduslik
muusika, sest nad tahavad raha. Aga rokki ja hip-hopi muusikud tahavad, et
inimesed teavad, miks ja mis nad laulavad.
Väljavõtted õppija blogist. Esitatud autentsel kujul
BLOGIMINE KUI ÕPPEMEETOD
·
Kirjutamisoskuse arendamiseks on kõigepealt vaja palju
kirjutada. Blogimine on selleks väga hea võimalus.
·
Blogimine võimaldab kirjutada teemadest, mis
kirjutajat päriselt köidavad ja milles ta saab olla asjatundja.
· Blogi peaks olema autentne, mitte saadetud õpetaja meilile või esitatud paberil. Päris asjad motiveerivad õppijaid tunduvalt enam.
· Blogi peaks olema autentne, mitte saadetud õpetaja meilile või esitatud paberil. Päris asjad motiveerivad õppijaid tunduvalt enam.
·
Blogi võib teha nii avaliku (lugeda saavad
kõik soovijad) kui ka parooli all (lugeda saavad vaid parooli omanikud).
·
Õpilased võiksid oma blogi platvormi üldjuhul
ise valida. Õpetaja võiks samuti end kursis hoida, mis võimalused on olemas ja
mis on hetkel populaarsemad.
·
Madalamal tasemel olevatele õppijatele võib
olla paras ülesanne kirjutada iga päev üks säuts (140 tähemärki) Twitteris.
·
Õppijad võivad blogile lisada ka lühivideoid
või tehagi päris videoblogi.
·
Blogimine arendab iseseisvust. Õppija võiks
saada ülesandeks kirjutada nädalas vähemalt ühe sissekande, millal ja mis
teemal ta täpselt kirjutab, võiks aga jääda ta enda valida.
·
Õpilastega tuleks enne blogima asumist
arutada plagiaadi teemat – et nad ei kopeeriks teiste inimeste tekste ega
kasutaks teiste inimeste fotosid ilma luba küsimata).
·
Õpetaja peaks postitusi kommenteerima ja
küsimusi esitama ning ärgitama ka õppijaid üksteise postitusi lugema ning
kommenteerima.
·
Õpetaja ei pea blogitekste enne avaldamist
üle kontrollima ega nõudma kõigi vigade parandamist. Aeg-ajalt võiks küll anda
soovitusi tüüpiliste kõrvalekallete parandamiseks või lasta seda teha kaaslastel. Samuti võib õpetaja tüüpilisemaid kõrvalekaldeid tunnis käsitleda.
·
Blogisid lugedes saab õpetaja parema pildi
oma õpilaste huvidest ja mõtetest.
·
Mõnikord võib blogist saada teada ka õppija
probleeme ja muresid ning teda nende lahendamisel aidata.
·
Üksteise blogide lugemine lähendab ka
rühmakaaslasi.
·
Avalikku blogi pidades võib leida endale
mõttekaaslasi, kellest hiljem võivad saada ka päris sõbrad.
Kopeerisin Facebookist siia Anna Verschiku kommentaari, seal on toodud väga hea idee, mida tasuks ka eesti keele õpetamisel proovida.
VastaKustutaBlogimine on mitmes mõttes hea tegevus ja tõesti tõhus keeleõppemeetod! Kolleegil ja minul tuleb varsti üks erinumber keelekontaktidest võrgusuhtluses, seal on üks artikkel niisugusest huvitavast keskkonnast, kus võib igasugu keeli õppida blogimise kaudu. Inimene valib, et õpib näiteks saksa keelt, kirjutab, siis seal tegutsevad vastavad emakeelsed või väga hea oskusega blogijad, kes parandavad, seletavad jms
Blogi kui kirjutamise õpetaja - tõepoolest, alustasin ka ise sellega, sest mulle tundub, et ma ei oska enam kirjutada, süvenenult, pikemaid tekste, vabu, eneses selgusele jõudmise tekste. Blogimine ja blogi õppemeetodina võiks olla ka soovituseks õpetajatele, et nad ise oma kirjutamisoskust elus hoiaks, sest praegu on sageli pigem teksti lugemine, sealt info leidmine olulisem kui teksti loomine. Ja kirjutada võib ju alati ka iseendale...
VastaKustutaJah, blogimine on kasulik kõigile. Ka õpetajad võiksid muidugi blogida: see oleks endale kasuks ja siis saaks ka täpsemalt aru, mida õppijad kirjutades tunnevad :)
Kustuta