Kui keegi meid läbi akna näeb, siis ta mõtleb küll, et mis siin toimub :)

MÄNGULISEST KEELEÕPPEST JA KEELEBARJÄÄRI ÜLETAMISEST

Mäng ja keeleõpe sobivad ideaalselt kokku!

Jälle on kirjutamisse nii pikk paus sisse jäänud. Kahju, aga kuidagi ei jõua kõike huvitavat kirja panna – juhtub nii palju. Nüüd aga pean küll muude pakiliste asjade kõrvalt aega näpistama ja kirjutama ühest rõõmupakkuvast projektist, millega juba pool aastat olen tegelenud.

Selleks on eesti kõnekeele kursus, mis toimub sada protsenti mängulise õppemetoodika järgi. Kursust tegema kutsus mind Aleksei Razin firmast Game Club (http://www.thegameclub.eu) – kui ta varasuvel mu poole selle ettepanekuga pöördus, siis teadsin ju vägagi hästi, et mul pole üldse aega – kavatsesin ju järgmise aasta võimalikult vabaks saada, et doktoritöö valmis kirjutada. Samas aga teadsin ka kohe, et sellisest ettepanekust ei saa ma ka loobuda. Usun nimelt, et metoodika arendamine on eesti keele õppe arendamiseks täpselt sama sama oluline, kui õppijakeele uurimine (st mõlemad vägggggga olulised!!!). Olen viimasel ajal kogu aeg üha rohkem mängulisi meetodeid kasutanud, kuid lootsin selles vallas veelgi edasi areneda.

Hea keelekursuse väljatöötamine on suur töö :)

Nii olin siis põhimõtteliselt nõus. Ja see tähendas seda, et suvi oli täidetud uue kursuse väljatöötamisega. Võtsime küll aluseks Aleksei varem loodud vene keele kursuse Ivan, nägin aga kohe, et seda on vaja päris palju ringi teha. Peapõhjus selleks ei olnud mitte keelte erinevus, vaid asjaolu, et venelaste eesti keele oskuse tase on keskmiselt tunduvalt kõrgem, kui eestlaste vene keele oskuse tase. Nii ei saanud uuel kursusel kasutada paljusid vahvaid mänge, mis õpetasid liiga lihtsaid teemasid. Minu hinnangul oli meie uut kursust ka vaja täiendada palju vaba suhtlust nõudvate mängudega. Samas oli Ivan meie uuele kursusele ikkagi toeks, muidu me ei oleks omadega küll sügiseks valmis jõudnud.

Töötasime välja 15 tundi, millest igaühe pikkus oli 120 minutit, mille sisse oli planeeritud väike teepaus. Kõik tunnid olid üles ehitatud sarnase loogika järgi: kõigepealt ilma sõnadeta liikumismängud, mis aitavad inimestel tööpinged maha raputada ja annavad energiat. Teiseks lühemad keelelised soojendusmängud. Seejärel lühikesed keeleseletused ja nendel põhinevad mängud ning tunni teises pooles pikemat suhtlemist nõudvad mängud. Kõikide mängude puhul pidasime silmas nende lõbusust, intrigeerivust, huvitavust – et inimesed unustaksid, et nad õpivad keelt, vaid lihtsalt ei suudaks enam rääkimist lõpetada.

Rühm tuli hästi täis

Sügisel hakkasime siis kursusele reklaami tegema. Osaliselt sellel eesmärgil sai kursusele valitud ka nimi JUHAN (http://www.thegameclub.eu/ru/igry/kurs-estonskogo-jazyka-jukhan-fjevral-mart), mis parajalt kõmu tekitas. Rühm tuli täis (umbes 12 inimest oli selles). Esimese grupi viisime läbi Alekseiga koos. See oli ka üsna põnev kogemus, sest ma pole varem kunagi kellegagi koos keelt õpetanud. Grupis olid toredad inimesed ja kursus sujus kenasti. Oli küll ka loomulik kadu, st lõpuni käis kursusel veidi üle poole alustajaist.

Ja siis novembri lõpus algas JUHAN 2. Kogunes 17 inimest ja enamik osales pidevalt, lõpuni ei pidanud vastu vaid paar inimest. See oli väga rõõmustav, eriti arvestades, kui raskel aastaajal see grupp toimus (algas novembri lõpus ja lõppes jaanuari lõpus). Tihti rääkisid inimesed ise, kui raske neil oli kodust välja sünkmusta õhtusse vihma, tuule ja pori sisse astuda. 

Mida me teeme :)

Seetõttu oli eriti vajalik alati alustada füüsiliste mängudega, kus inimesed said end liigutada ja unest üles ärgata. Neid mänge olen lisaks Alekseile õppinud ka Ruutu 10-lt (http://koolitused.ruutu10.ee) ja otsinud Internetist. Need on näiteks vaba tooli mäng, erinevate karakterite (salsatantsija, sõdur, ahv vm) moodi liikumine, üksteisest kujude “voolimine” jpm. Ja inimesed mängisid neid mõnikord üsna kummalisi mänge suure hasardiga. Kord küll üks osaleja ütles: Kui keegi meid läbi akna nägema juhtub, siis ta mõtleb küll, et mis siin ometi toimub :)

Kõik räägivad korraga

Edasi järgnesid lihtsamad keelestruktuure õpetavad suhtlusmängud, kus õppijad said näiteks paberiribadel tegevused lihtmineviku vormis (lendasin lennukiga, kallistasin sõpra vmt), käisid ringi ja leidsin paarilise, kellele oma tegevust pantomiimis kujutasid ning teine pakkus, mis see on. Seejärel vahetati tegevused ja otsiti uus paariline. Sellised mängud on lõbusad, inimesed ei pea istuma staatiliselt paigal, kõik saavad korraga rääkida, tekib elevus ja naer ning see kõik mõjub õppimisele väga soodsalt.

Maas on mõnus istuda

Kasutasime ka erisuguseid joonistusmänge, mõistatamismänge, kujuteldavate piltide loomist, improvisatsiooniliste dialoogide loomist, ühisjuttude koostamist, jutukuubikuid ja kaarte jpm. Seejuures olid mängud muidugi reastatud sobivas järjekorras. Samuti jälgisin hoolega gruppi, andsin neie vajalikku abi ning tegin nende keele põhjal järeldusi ja otsuseid järgmiste tundide tegevuste kohta.

Meie kursuse põhieesmärk oli aidata inimestel ületada keelebarjäär, sest meie sihtrühm on põhiliselt inimesed, kes on küll eesti keelt õppinud, aga seda ometi rääkida ei suuda või ei julge. Selleks oli ülioluline hea õhkkonna ja grupi ühtsuse loomine ning rõõmsate ja vahvate ülesannete tegemine, mille juures vigadele erilist tähelepanu ei pööratud. Olen järjest enam veendunud (nii teadusuuringutele tuginedes kui ka oma õppijaid jälgides), et vigade parandamisel ei ole eriti positiivset mõju keeleoskuse arengule. Keelestruktuuride arenguks on vaja palju keelelist sisendit ja võimalusi keelt ilma kriitikata kasutada.

Sõnad on igal pool me ümber

Ja tundub, et see õnnestus! Inimesed olid vabad, rõõmsad ja energilised ning rääkisid vahetpidamata! Ja nad ütlesid ka näiteks selliseid asju: “Täna rääkisin esimest korda oma kolleegidega ka isiklikest asjadest, mitte vaid tööst”; “Käisin riidepoes ja endalegi märkamatult hakkasin müüjaga eesti keeles rääkima. Varem ma pole seda kunagi teinud. Sain ise aru küll, et teen mingeid vigu, aga müüja sai must aru!”; “Tavaliselt, kui meil tulevad töö juurde eesti keelt kõnelevad inimesed, siis ma varjun riiulite taha ega tule sealt välja. Nüüd aga tulin välja ja rääkisin eesti keeles!”; “Tulin siia töölt, olin nii väsinud, aga nüüd lähen ära ja olen energiat täis ja tuju on hea”.

Nii et, kui suutsime ühendada oma kaks eesmärki – inimesed hakkasid eesti keelt rääkima ja nad nautisid õppimist-suhtlemist, siis võime olla rahul ja jätkata oma kursuste edasiarendamist. Mitmed inimesed on öelnud, et sooviksid õppimist jätkata!