Mandariinid – film, mis kõigile meeldib

EMOTSIONAALSELT HAARAVATEST TEEMADEST JA KESKENDUMISVÕIMEST

Kui üsna tihti kurdetakse et tänapäeva õpilased ei suuda millelegi pikemalt keskenduda ja  neid ka ei huvita peaaegu mitte miski – siis tahan kirjutada juhtumist, mis tõestab risti vastupidist.  Juttu tuleb filmi „Mandariinid“ vaatamisest ja selleteemalisest arutelust.

Lool on ka väike eellugu. Aasta varem, kui ma veel üldse koolis ei töötanud, kinkis üks hea sõber mulle sünnipäevaks kinoskäigu – kutsus mind vaatama filmi „Mandariinid“. Läksin kinno peaaegu puhta lehena – kiire elutempo tõttu olin „Mandariinide“ nime küll kuulnud, aga suurt rohkem ma sellest ei teadnudki. Lugu haaras mind aga kohe täielikult kaasa ja lõpus olid ikka pisarad silmis. Kui pärast filmi teemal vestlesime, siis mäletan, et lisaks muule arutasin innustunult selle üle, et see film peaks küll olema sobiv gümnaasiumi eesti keele tundides käsitlemiseks – loodetavasti köidaks see ka noormehi ja paneks neid oma mõtteid välja ütlema.

Nüüd oligi mul võimalus oma arvamuse paikapidavust proovida. Mul oli iga klassiga ühel nädalapäeval kaks eesti keele tundi järjest – selle ajaga jõuab pooleteisttunnise filmi parajasti ära näha. Vaatasimegi filmi nii 11. kui ka 12. klassi vene rühmadega. 10. klassi eesti rühmale jäi filmivaatamine iseseisvaks tööks päeval, kui pidin lähetuses viibimise tõttu tunnid ära jätma. Kahjuks selgus hiljem, et nad vaatasid koos vaid filmi alguse ja lubasid ülejäänu kodus lõpuni vaadata, seda tegi aga vaid alla poole klassist. Seetõttu jäid põhjalikumad arutelud nendega poolikuks ja neist ma praegu ei kirjuta. Kirjutan aga vene rühmadest, kellega filmi vaatamine ja arutelu õnnestusid paremini, kui ma oleksin oodanud, kuigi ka mu ootused olid väga kõrged!

Kõigepealt vaatasime filmi üheteistkümnenda klassiga, kus õppisid vaid noormehed. Küsisin neilt enne, kas nad on „Mandariinidest“ midagi kuulnud – sel ajal oli aktuaalne filmi kandideerimine parima võõrkeelse filmi „Oscarile“. Kartsin ka veidi, et äkki on keegi filmi juba näinud – oli ju see juba mõnda aega levis olnud. Selgus siiski, et ükski õpilane ei teadnud „Mandariinidest“ midagi. Mõtlesin, et väga hea, tegime klassiruumi hämaramaks ja panin filmi käima. 

©  Fotolia

Et mulle oli see juba kolmas kord „Mandariine vaadata“ (teist korda vaatasin filmi kodus selle kohta ülesandeid koostades), siis jäi mul piisavalt aega ka õpilaste reaktsioonide jälgimiseks. Noormehed jälgisid sündmustikku tõesti väga süvenenult. Üks, muidu väga elav ja üsna rahutu noormees istus esimestest kaadritest kuni lõpuni peaaegu liikumatult ja vaatas üksisilmi ekraanile. Teine noormees, kes sageli kipub tunni ajal muid asju ajama, saatis paar sõnumit telefonilt, kuid jäi seejärel samuti ekraanile vaatama. Mõne koha peal heitsid  õpilased üksteisele pilgu – tundus, et neil tekkisid sarnased assotsiatsioonid, mõne koha peal oli nende nägudest näha, kuidas nad tegelastele kaasa elasid.

Kui film lõppes, siis oli ka eesti keele tund läbi ja me ei saanud pikemalt rääkida. Küsisin siiski, mida nad sooviksid kohe lühidalt öelda. Üks noomees ütles tõsiselt: „Mulle väga meeldis“. Teine lausus: „See oli tõesti tugev film“. Kolmas mainis: „Isegi eestlased ja grusiinid teevad praegu paremaid filme kui venelased.“ – mõistsin, et see on suurim kiitus, mis tema suust võis kõlada :).

Järgmine tund oli meil alles nädala pärast. Andsin õpilastele ka väikese kodutöö: olin pannud kirja kümmekond lauset, mis kirjeldasid filmis toimunud sündmusi – õpilastel tuli need õigesse ajalisse järjekorda panna. 

Ivo kuuleb Marguse maja poolt tulistamist, läheb vaatama ja leiab tapetud ja haavatud mehed.

Ahmed sõidab ära.

Ahmed ütleb Ivole, et lööb grusiini igal juhul maha. Ivo hoiatab teda, et tema majas ei tohi kedagi tappa.

Grusiin Nika tõuseb üles. Ahmed ütleb Nikale, et tapab ta ära ja Nika viskab talle tee näkku.

Ivo ja Ahmed matavad Marguse maha. Ivo ja Ahmed matavad Nika Ivo poja kõrvale.

Ivo ja Margus matavad tapetud mehed maha ja leiavad, et üks grusiin on tegelikult elus ning viivad ta Ivo koju.

Ivo, Margus, Ahmed ja Nika peavad õhtul koos väljas piknikku.

...

Katkend harjutusest

Järgmise tunni alguses mõtlesin, et nädal on siiski juba mööda läinud ja on vaja kuidagi uuesti filmi lainele saada. Selleks palusin õpilastel kõigepealt panna kirja esimesed paar-kolm mõtet, mis „Mandariinidega“ seoses kohe pähe tulevad. Noormehed hakkasid kohe kiiresti kirjutama ja nende vastused olid sisukad ja sügavad, näiteks „Mul oli väga kahju Nikast ja Margusest, et nad surma said“, „Kõik inimesed on võrdsed“ jmt. Edasi küsisin neilt koduülesande kohta ja kui nad hakkasid seejärel oma paberites tuhlama, mõtlesin et tõenäoliselt on nad unustanud ülesande täitmata. Kuid siis leidsidki nad oma lehed üles ja tõesti – kõigil oli ülesanne tehtud! Mul oli väga hea meel – ja mõtlesin, kui oluline on ikka koduülesande emotsionaalne haaravus.

Seejärel tegime tunnis veel mitmeid ülesandeid, milles arutasime filmi sisu ja filmis tõstatatud teemasid laiemalt. Filmi ülesehituse mõistmiseks täitsid õpilased järgneva skeemi. 

Harjutus pärineb materjalist „Eesti uusima aja kirjandus”. Töölehtede kogumik gümnaasiumiõpilastele 

http://www.meis.ee/raamatukogu?book_id=193

Edasi tegime harjutuse, milles õpilased pidid alljärgnevate fraaside kohta meenutama, kes neid filmis ütlesid ja mida see ütleja jaoks võis tähendada. Samuti pidid õppijad kommenteerima fraaside tähendust enda jaoks.

Kes nii ütles? Mida see tema jaoks tähendas? Mida see sinu jaoks tähendab?

·         Ma maksan sõbra eest kätte. See on meile püha asi.

·         Eestlane või kaukaaslane – seal pole mingit vahet.

·         Kui ma kellelegi ausõna annan, siis pigem suren kui seda murran.

·         Mis teil viga on, noormehed, muudkui tapan ja tapan. Kes teile selleks õiguse andis?

·         Joome surma terviseks! Ükskõik, kus nad teineteist tapavad.

·         Asi ei olegi rahas, Ehkki summa on suur. Lihtsalt selline saak läheb hukka. Kahju on.

·         Ma läksin sõtta oma pere pärast. Mulle makstakse hästi.

·         Ma ei saa sellist raha vastu võtta.

·         Armastan ja vihkan seda maad.

·         Tundsin kohustust sõtta minna ja läksin.

·         Püüdsin teda igati ümber veenda. Ütlesin, et see on eikellegi sõda.

·         Tema tapsid grusiinid. Aga mis vahet sel on.

Harjutus 

Samuti arutasime, miks iga tegelane nii käitus, nagu ta käitus, ja mida oleksid õppijad nende tegelaste olukorras teinud.

Miks käitus iga tegelane nii nagu ta käitus? Kuidas sina oleksid tema olukorras käitunud? Miks?

Ahmed
Nika
Margus
Ivo

Harjutus

Arutelud olid tõsised ja sügavamõttelised. Oli tunda, et „Mandariinid“ oli õpilastega neile arusaadavas keeles kõnelenud ja neid puudutanud. Eriti on mulle meelde jäänud üks noormees, kes kord varem oli rääkinud, et ta tahaks võib-olla saada palgasõduriks. Kui ma siis küsisin, et kas ta suudaks inimesi tappa, vastas ta, et miks mitte, kui nemad tahavad teda tappa. Mõtlesin, et teda võiks filmis nähtu panna palgasõduri töö üle veidi laiemalt mõtlema. Ja pärast filmi ta ütleski, et tal oli kõigist filmis surma saanud inimestest väga kahju.

Filmi arutelu viis meid ka rahvuse teemani. Nende õpilaste jaoks on rahvus üldiselt väga oluline kategooria, mida nad kõrgelt tähtsustavad. Samuti oli mõni neist õpilastest varem öelnud, et eestlastele venelased ei meeldi.  "Mandariinide" film oli hea seda tundlikku teemat veidi puudutada. Rääkisin neile, et minu jaoks on rahvus küll oluline, kuid kindlasti mitte kõige olulisem asi mu elus. Ja mul oli väga hea meel, kui ka mitu õpilast leidsid, et nad on ikka kõigepealt inimesed ja alles siis tuleb rahvus.

Järgmisena vaatasime filmi kaheteistkümnenda klassiga. Kui ütlesin, mida tegema hakkame, ütles üks noormees kohe: „Aa, see on see film, mis kõigile meeldib“ ja tuli klassi ette, et aidata mul film käima panna ja ekraan parimasse asendisse paigutada. Filmi alguses küsis teine noormees imestunult: „Vene keeles?“ Tema jaoks tundus ilmselt ilmvõimatu, et eesti keele tunnis võiks midagi ka vene keeles kõlada. Ütlesin, et filmis räägitakse nii eesti kui vene keeles ja et te saate ju mõlemast aru. Samuti olid filmil olemas ka subtiitrid.

Filmi vaatamise ajal jäi mul jällegi aega pilku ka õpilaste poole suunata, sest mina kui üks suuremaid „Mandariinide“ fänne :) vaatasin filmi ju juba neljandat korda. Selle klassi õpilased ei olnud nii üksisilmi ekraani külge naelutatud kui eelmine klass, kuigi tundus, et film pakkus ka neile huvi. Samas märkasin aga kohe, kui üks noormees tegeles oma telefoniga ja arvasin millegipärast kohe, et ju talle ikka film nii põnev ei tundu, kui tal jääb aega selle ajal muid asju ajada. Kui film läbi sai, tuli seesama noormees aga minu juurde ja rääkis, et ta nüüd ta saab aru küll, miks see film Oscarile kandideerib. Sellepärast, et selle eelarve on nii väike, et ta otsis netist filmi ajal selle kohta infot. Ma ei saanud tema loogikast eriti hästi aru ja küsisin igaks juhuks, et kas talle film meeldis. Noormees vastas kiiresti, et jah-jah, meeldis muidugi, oli aga näha, et ta mõtleb ikka peas oma mõtteid edasi. Mina aga mõtlesin, et mul on ka ikka rikutud mõtlemine – õpilane surfas netis, et filmi kohta taustainfot leida, mina aga arvasin, et film teda ei huvita.

Selle klassiga olid järgmised kaks eesti keele tundi kohe järgmisel päeval. Kui küsisin õppijailt esmamuljeid, siis ütles üks noormees, et tema vaatab üldiselt ainult netist ingliskeelseid fime ja eesti filmidest on ta näinud vaid „Viimset reliikviat“, mille tema eestlasest tüdruku vanemad tihti mängima panevad, kui ta neil mingi tähtpäeva puhul külas on, aga siis ta jääb alati magama :). „Mandariinide“ kohta arvas ta aga, et see oli ikka tõeline film, et see kohe liigutas ja läks hinge. Samuti mainis ta, et filmi kaameratöö oli päris heal tasemel.

Edasi tegime kaks tundi järjest filmiteemalisi ülesandeid ja arutasime! Ka need õpilased, kes muidu kipuvad veidi rahutud olema ja ei soovi alati kõike kaasa teha, töötasid seekord süvenenult. Üks kõige rahutum noormees pani küll vahepeal pea pingile, aga kui ma tema poole pöördusin ja küsisin, kas ta magab, siis vastas ta, et ei, ta kuulab ja lülitus kohe arutelusse.  Mind üllatas, kui täpselt olid õpilastel kõik üksikasjad filmist meeles. Näiteks teadsid nad veatult, kes ja millega seoses filmis mingi fraasi ütles. Nii et kui teema on emotsionaalselt köitev, siis ei saa kuidagi öelda, et noored ei suudaks keskenduda! Meeldiv üllatus oli mu jaoks veel see, et noormees, kes eelmisel päeval telefoniga netis surfas, oli ka kodus filmi kohta erisugust infot otsinud ja lisaks ka emaga filmi teemal rääkinud, näiteks küsinud, kuidas eestlased Abhaasiasse elama sattusid. Arutasime ka seda teemat ja andsin õpilastele ka enda koostatud lehekese filmi ajaloolise taustainfoga.

Selles rühmas õnnestuski kõige paremini arutelu filmis kõlanud fraaside üle. Näiteks Ivo fraas „Armastan ja vihkan seda maad“ tekitas pikema mõttevahetuse, kuidas saab nii olla, et inimene midagi samal ajal armastab ja vihkab. Jõudsime järeldusele, et armastus ja vihkamine on mõlemad väga tugevad tunded ja et seetõttu võibki see, kui armastatuga pole asjad korras, tekitada ka viha. Õpilased tõid ka isiklikke sellekohaseid näiteid, mida ma nende isiklikkuse pärast siia kirja ei pane. 

©  Fotolia

Et kaheteistkümnes klass on keeleliselt tugevam, siis lugesime järgmisel nädala nendega veel intervjuud Lembit Ulfsakiga (http://arvamus.postimees.ee/2647362/lembit-ulfsak-poliitika-vigastab-geneetilist-koodi) ja tegime sellekohase rollimängu, kus õpilased olid kordamööda Ulfsaki rollis ja teised esitasid näitlejale ajakirjanikena küsimusi. Alguses ei läinud mäng hästi käima, näiteks pöörduti Ulfsaki rollis olnud noormehe poole ikka tema päris nimega ja sinatati teda. Õige pea elasid õpilased aga mängu sisse ja see tuli neil väga kenasti välja. Küsiti ka päris sügavamõttelisi küsimusi, näiteks „Kui te tegelikult oleksite olnud Ivo asemel, kas te siis oleksite matnud hukkunud grusiini Nika oma poja kõrvale, kelle olid tapnud grusiinid?“ Ning Ulfsakit mänginud õpilane vastas sellele ausalt: „Ei tea.“

Kokkuvõttes oli see üks õnnestunumaid teemasid, mida olime käsitlenud! Oli tunda, et film on õpilastele hinge läinud ja et arutlemine selles käsitletud üldinimlike väärtuste üle on neile oluline ning lähendas neid nii omavahel kui ka minuga.