See õpetaja oskab nii delikaatselt parandada, et sa
kohe tunned, et kõik tuleb välja ja sa võidki eesti keelt oskama hakata
VIGADE PARANDAMISEST JA MITTEPARANDAMISEST
Nii
ütles üks eesti keele mängulise suhtluskursuse lõpetaja kursuse lõpus
tagasisideks. Muidugi oli mul hea meel ja muidugi püüan ma tõesti alati vigu
just nii parandada, kuid oli siiski rõõmus üllatus, et osaleja ka ise mu vigade
parandamise viisi mõtte nii täpselt ära tabas.
Niinimetatud
keelevigade parandamise teema on mul pidevalt mõttes ja keelel :). Miks ma kirjutan
niinimetatud? Sest sõna viga
iseenesest kõlab mu jaoks halvamaiguliselt – see tähendab, et keegi teab,
kuidas asjad peavad olema, teised aga mitte. Teadja õpetab ja kontrollib, peab
ennast mitteteadjatest paremaks, muretseb ja kannatab mitteteadjate rumaluse pärast
ning soovib ka neist korralikke teadjaid teha :). Neile, keda niimoodi õpetatakse, mõjub see väga sageli demotiveerivalt, samuti
on väga küsitav, mis ikkagi on õige ja mis vale. Ma püüan mitte kasutada sõna viga, vaid räägin pigem ebatäpsustest.
Nii ei tohi teha. See on vale. © Fotolia |
Inimkeel
on sümboliline, see tähendab et mingid inimeste ühises tegutsemises ja
suhtlemises kujunenud keelemärgid (sõnad ja nende vormid) tähendavad teatud
asju, tegevusi, mõtteid jne. Maailmas on väga palju keeli, nad on vägagi
erisugused, kuid nendega väljendatakse üsnagi sarnaseid asju ning kuidagi ei
saa öelda, et üks keel on õigem kui teine. Ükski keel ei ole ka püsiv
valmisprodukt. Keele olemuslik omadus on
tema pidev muutumine – keel kohaneb keskkonnaga ja muudab ka ise keskkonda.
Ühtse keelestandardi kehtestab tavaliselt
riik, et tagada sellega oma mõju ja võim inimeste üle. Ühtne standardkeel
kergendab mõnevõrra inimeste omavahelist suhtlemist ja üksteise mõistmist.
Inimesed
omandavad keelt üksteiselt, jäljendades
teiste keelekasutust. Nii omandab väike laps oma esimest keelt – ta kuulab
ema, isa ja teisi enda ümber keelt kasutavaid inimesi ning hakkab midagi
kordama. Kui teised sellele reageerivad, hakkab laps aru saama, mida see
häälitsus või ütlus tähendab ja nii hakkabki tema keel arenema. Kui laps ei
kuule piisavalt palju keelt ja kui ta ei saa ise keelt kasutada, siis ta
rääkima ei hakka.
Ka teist keelt õpivad inimesed tegelikult
kasutama ainult päris keelt
kuuldes-nähes ja ise kasutades. Ainult keeleõpiku järgi päriselt keelt
valdama hakata pole võimalik. Kui inimesed hakkavad
ise uut keelt kasutada proovima, siis on paratamatu, et eriti alguses erineb nende keelekasutus mõnevõrra
väljakujunenud standardist. Et muutuda standardipäraseks on vaja rohkem
omandatavat keelt kuulda-näha ja kasutada! Seletused ja reeglite õppimised
eriti palju ei aita, vaid võivad sageli isegi keeleomandamist pidurdada.
Keelt omandame tegelikult vaid seda loomulikes situatsioonides kasutades
|
Nii
– nüüd aga ikkagi postituse põhiteema – ebatäpsuste parandamise juurde. Hea
küll – me ei seleta väga palju, vaid laseme inimesel endal rääkida. Kui ta aga
räägib standardist erinevalt? Kas meie parandamine siis ei aita teda kiiremini
korrektseks keelekasutajaks saada? Olen üsna veendunud, et aitab vaid siis, kui parandada sobival viisil: valida, milliseid ebatäpsusi, kui tihti ja millal
parandada ning kuidas seda teha.
Ise arvestan esiteks kindlasti õppija taset, seda kas ebatäpsus on sellele keeleoskustasemele üldiselt iseloomulik, see tähendab sellel arenguetapil vajalik või mitte. Kui
on tegemist ebatäpsusega, mis on sellele tasemel iseloomulik, siis ma väga
sageli seda parandama ei hakka – näiteks ei paranda ma sageli sihitise käändeid
madalama keeleoskustasemega inimeste puhul. Sihitise käänded on üks kõige
keerukamaid osi eesti keele struktuuris ja nende täpne vormistamine muutub
jõukohasemaks alles kõrgematel tasemetel. Madalamal tasemel olijate jaoks ei
muuda parandamine keelt täpsemaks, kuid takistab tugevalt keele omandamist,
sest õppijad takerduvad, hakkavad kartma rääkida ja neile tundub, et eesti
keelt pole iialgi võimalik selgeks saada, kui juba päris alguses esitatakse nii
kaelamurdvaid reegleid :).
Teiseks
ei paranda ma ebatäpsusi sugugi alati.
Kui inimene millestki innustunult räägib ja kõik on põhimõtteliselt arusaadav,
ei hakka ma teda segama – muidu ei saa ta
arendada keelelist sujuvust ja rääkimisjulgust.
Kui me aga tõesti mingi grammatikateemaga tegeleme ja seda siis
kommunikatiivsete ülesannetega harjutame, sel juhul ma loomulikult juhin
ebatäpsustele tähelepanu.
Väga
oluline on ka parandamise viis. Eelkõige püüan
luua õppijais hea ja turvalise tunde – et nad tajuksid, et on toredad inimesed ja
et nende juttu tahetakse kuulata ja sellest saadakse aru. Seega reageerin alati
alguses jutu sisule ja alles seejärel vajaduse korral korrigeerin mõnd kohta.
Samuti mainin õppijaile vahetevahel, et see ebatäpsus pole teie tasemel
tegelikult mingi probleem või et see on nüüd koht, kus eksimus võib arusaamatusi
tekitada (nt oleviku ja mineviku segiajamine madalamal tasemel või formaalse ja
mitteformaalse registri ärvahetamine kõrgemal tasemel). Mõnikord räägin neile
ka lõbusaid lugusid enda vigadest vene keele kasutamisel.
Uue
kursuse algustundides on osalejad sageli üsna krampis ja esitavad väga palju
küsimusi: näiteks Kas nii tohib öelda?
Kuidas on õige? Aga mis vahe on? Sageli käivad küsimused selliste peensuste
kohta, millel tegelikus keelekasutuses olulist vahet pole, näiteks meenub,
kuidas õppija tahtis teada, millal ikka võib öelda liin on hõivatud ja millal liin
on kinni. Või kas õige on Ma tahan
osta mantli või Ma tahan osta mantlit.
Selliste peensuste seletamine madalamal tasemel olijaile on kindlasti mõttetu
või õigemini isegi kahjulik. See ei tähenda muidugi, et ma õppijate küsimustele
ei vasta või neile üldse seletusi ei anna. Teen seda ikka, kuid üritan anda
seletuse lühidalt, täpselt ja vastavalt õppija vastuvõtuvõimele ning liikuda
seejärel edasi keelekasutusest rõõmu tundma.
Kõigil tuleb välja © Fotolia |
Sellise
parandamise tulemusena vabanevad
inimesed liigsest pingest ja ainult
end hästi tundes saab inimene tegelikult õppida. Ja kordan veel – et
keelekasutus muutuks täpsemaks ja loomulikumaks, selleks on vaja palju keelt kuulda-näha ja ise loomulikes
suhtlussituatsioonides kasutada. Igale arenguetapile on seejuures
iseloomulikud teatud kõrvalekalded standardist, mis aga üldjuhul arenedes
vähenevad ja ideaalis kaovad. Samas ei ole ka teatud ebatäpsustega keelekasutus
tavaliselt suur probleem! Mõelge ise, kui paljusid võõrkeeli te perfektselt
valdate? Mina ei valda ühtki – ometi suudan nii vene kui ka inglise keeles
erisugustel teemadel edukalt suhelda, väidelda, konverentsidel esineda või
raadiointervuud anda. Lisaks võib öelda, et ühtki keelt – ka emakeelt – ei saa keegi kunagi lõpuni vallata,
sest ükski keel ei saa kunagi valmis ja areneb pidevalt edasi.
Nii
et kutsun kõiki üles vabanema liigselt muretsemast teise keele omandaja vigade
pärast ning suunama vabanenud energia keelekasutuse rõõmu loomisele ja
teadmiste kogumisele, milline keelekasutus on mis keeleoskustasemel loomulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar